Kell hakkab lähenema keskpäevale, Toominga tallis katsub tuul jõudu telkidega ja plagistab lippudega. “Kas te näete 3-taktilist galoppi?” kõlab Maria Collianderi küsimus. “Tõstke käed, kes arvavad, et traav oli parim? Galopp? Samm?” Tagasihoidlikult kerkivad vastuseks mõned käed, sest keegi ei ole oma vastuses kindel. “Kas see osaleja meeldis rohkem kui eelmine?” ei jäta Colliander küsimuste küsimist.
Kuna küsimused tekitasid sama palju emotsioone nagu jääkuubikud külmkapis võtab Colliander vastamise enda peale ja selgitab, et talle meeldis eelmine hobune rohkem ning peatub pikemalt põhjustel.
Maria räägib, mida peab kohtunik noores hobuses otsima. Kas treening vastab hobuse vanusele? Comme ci comme ça. Kuna ees ootab proovihindamine, siis toonitab ta, et ei kohtunikul ei tasu anda hindeks kuus ja kirjutada tagasisidesse “võiks olla parem”. “Kirjuta ausalt, kui oli halb ja pane madal hinne,” soovitab ta. Sooritus on tema hinnangul madalat hinnet väärt, kui seal on ebaühtlane rütm, hobune on tasakaalutu.
Mida peaks noor hobune oskama?
Seejärel lahkab ta erinevate vanuseklasside detaile ja nüansse. Mida eeldatakse 4-, 5-, 6- ja 7-aastaselt hobuselt? 5-aastaste hobuste skeemides näeb efektseid liikujaid, 6-aastaste sõidus peaks nägema koondatust ja 7-aastaste skeemides seda, kuidas hobune on ratsastustöö omaks võtnud.
Maria sõnul peavad hobused tegema väga suure hüppe tasemes, kui nad liiguvad 6-aastaste vanuseklassi. Ta peab seda arenguhüpet peaaegu ebaõiglaseks. Võrreldes 5-aastaste vanuseklassi skeemidega tuleb hobustel näidata küljendusi ja jalavahetusi ning just viimast peab ta ka kõige suuremaks erinevuseks kahe vanuseklassi skeemide vahel.
Kuna 7-aastaste skeemis on sees poolpiruett galopis, mis on lubatud raadiusega 1-3 meetrit, siis rõhutas ta, et inimesed ei kirjutaks hinnetelehele, kuidas piruett on liiga suur. Pigem tuleks otsida ja vaadata, kas hobune suudab viia raskuse tagumistele jalgadele, kas ta säilitab tasakaalu. “Kui hobune näitab täiskasvanud hobuse poolpiruetti, siis me premeerime seda, aga ärma tee sellest päeva staari,” rõhutas ta. Samuti noomis ta ratsanikke, kes proovivad hobust pressida kindlasse raami ja teha üliväikese pirueti, milleks hobused suutelised ei ole. Ta utsitas inimesi, et nad otsiksid kohtunikuna igast sõidust midagi positiivset.
“Küsimusi? Olge julged!” utsitab ta eestlastest koolisõiduhuvilisi. Pilgud pöörduvad taas võistlusplatsile ja Colliander uurib, mida inimesed arvavad. “Tahaks rohkem aktiivsust,” kostub vastuseks. “Jah, see hobune ei ole ärkvel. Ta unistab rohelisest rohukoplist,” nõustus Maria. “Kui hobune ei liigu edasi, siis pole sul ka midagi koondada,” selgitas Maria. See mõte, et hobune peab säilitama aktiivsuse ja olema sääre ees kordus ka ülejäänud päeva jooksul.
Seejärel arutati veel natuke hinnete ja hindamise üle ning ees ootas proovihindamine. Huvilised said oma teadmised ja oskused proovile panna, teised said kuulata Maria ja teiste kohtunike arutelu kohtunike putkast. See oli kõige põnevam osa!
Mida elevant minust arvab?
See on hindamatu väärtusega kogemus kui saab reaalajas kuulata kohtunike kommentaare ja arutelu ning jälgida samal ajal platsil toimuvat. Vaatajana saab end proovile panna, kas silm märkab samu asju või ehk näeb midagi, mis kohtunikele jääb märkamatuks. See kogemus aitab kindlasti paremini mõista kohtuniku töö keerukust ja sisu. Kohtuniku silmad peavad olema igal pool ja kui pealtvaatajana saan lubada teatavat tähelepanu hajumist, siis kohtunik peab olema terav ja kohal hommikust õhtuni. Kuidas ja milliste energiavarude pinnalt kohtunikud seda suudavad, on ilmselt ametisaladus.
Koolituse ja päeva lõpetas veel üks küsimuste ja vastuste voor. “Milline vanusegrupp oli teie arvates parim?” uurib Colliander päikest ja tuult saanud eestlastelt. Keegi hindas parimaks 4-aastased, teine 6-aastased. Mariale endale meeldisid enim 5-aastased hobused. “Hobused olid väga hästi esitletud,” kiitis ta ning lisas, et tegu oli kõige ühtlasema vanusegrupiga. 6-aastased hobused hindas ta ka heaks, ent leidis, et nad polnud ehk veel valmis selle taseme jaoks.
Sportlased, aretajad ja treenerid võtsid positiivselt vastu võimaluse küsida küsimusi ja uurida hinnete kohta. Mis on siiski olulisem- kas tehniline korrektsus või harmoonia? Või saab neid üksteisest eraldi üldse vaadata? Mida hõlmab endas kuulekuse hinne? Mis soovitusi ta annaks? Vaadates arutelu kõrvalt, tundus see vestlusring hea võimalusena, kus inimesed said küsimustele vastused ja võimaluse arutleda vabamas õhkkonnas.
Eestlaste kohta käib üks anekdoot, mis kõlab umbes nii: kui eestlane seisab loomaaias elevandipuuri ees, siis on tal esimene mõte, et ei tea, mida elevant minust arvab. Mõistagi huvitas kõiki, mida FEI 5* kohtunik arvab, seda enam, et Maria Colliander on Eestis käinud varemgi. “Üldmulje on hea, hobuste kvaliteet on tõusnud ja ratsutamine on ka hea,” kiitis ta ja soovitas mõelda rohkem sellele, kuidas hobust esitleda.
Homme jätkub noorhobuste tšempionaat koolisõidus.