Siim Nõmmoja,
võistluse direktor
Kuidas sündis lõpuks idee mitme ratsaspordiala meistrivõistlused Eestis koos teha ja miks varem pole seda mõtet ellu viidud?
Eks seda ideed ole mõlgutatud korduvalt, kuid varem pole võibolla tõelist lõpuni välja mõeldud plaani sündinud. Tähtis on nii aeg, koht kui võistlejate arv, ja põhiline, kas see kõigile võiks sobida. Samas ei saagi teada, kui ei proovi. Ruila näol oleme ilmselt parima koha praegu leidnud.
Foto: Külli Tedre
Konkreetsemalt sai idee alguse eelmise aasta sügisel, sealhulgas mõte ka idee lisada juurde harrastajate meistrivõistlused, kuid eks seda alguses veidi pelgasime, et kas ikka osavõtjaid seal oleks. Täna võime öelda, et see oli väga hea idee, mis ka lõpuks teostuse leidis.
Põhjus on ka selles, et senine formaat, kus iga meistrivõistlus on eraldi kuupäeval erineva klubi poolt korraldatud, ei rahuldanud paljusid, sest korralduskulud on kallid ja ei tea ka, kuidas võistlejaid tuleb kohale. Kui kõik koos on, on nii korraldus kergem, kui ka atmosfäär võimsam – erinevad alad saavad võrdsemalt tähelepanu, noored näevad, kuidas vanemad sõidavad jne. Plusse on palju, eks kindlasti ka miinuseid.
Mis olid siis suurimad miinused?
Kui ettevalmistusperioodist rääkida, siis kindlasti oli hirm, kuidas see kolmevõistlus seal välja hakkab nägema, krossirada tuli ju sisuliselt ette valmistada peaaegu tühja koha peale. Seetõttu suurim tänu Ant Sähkale, kes sellega väga palju vaeva nägi ja suurepärase raja koos korralike tõketega koostas.
Teine hirm oli seotud harrastajate võistlusega, sest polnud aimugi, kas selle vastu on huvi, aga nagu näha, oli huvi suur ja inimesed tundusid pärast väga õnnelikud. Harrastajatest päris mitmed tulid mind võistluse lõppedes lausa tänama, ei mäleta praegu küll, et sellist asja oleks väga juhtunud varem.
Foto: Gerlin Kess
Arvan, et suurimad puudujäägid seisnesid meeskonna väiksuses ja ajakavas. Edaspidiseks on siit kindlasti palju õppida. Päevad läksid liiga pikaks, ajakava tuleb rahulikumalt planeerida. Hea oleks tulevikus iga ala peale oma sekretariaat, suurem platsimeeskond. Eks inimesed olid ju väsinud, eelmisel nädalavahetusel alles suur MK etapp lõppes ja kohe jälle tööpostile, ei jõutud nii vaimselt kui füüsiliselt mõlemale nädalalõpule maksimaalselt keskenduda, mis on täiesti arusaadav.
Foto: Külli Tedre
Miks siis nii järjest need kaks võistlust?
See oli algusest peale plaan. Kõik oli juba kohapeal valmis ja olemas – boksid, reklaamid, kõik tehnilised vahendid ja varustus. Ma arvan, et see õigustas end selles mõttes.
Kindlasti oleks võistlusele vunki juurde andnud, kui seenioride takistussõidu meistrikad oleksid toimunud mitte MK vaid EMV ajal, kuid tuleb tunnistada, et meie nn A-koondise kohalolek oli oluline ja kahjuks oli see võimalik ainult esimesel nädalavahetusel.
Noorteklassi koolisõidu medalistid. Foto: Gerlin Kess
Kui üldse aladest rääkida, siis miks ainult kolm ala, kuidas on lood rakendi ja kestvusratsutamisega?
Kui ma ennist ütlesin, et koos on kergem korraldada, siis ma tegelikult ei mõelnud, et see on imelihtne. Mitu erinevat ala koos nõuab päris suurt ettevalmistust ja meeskonda. Tahtsime esialgu proovida kolmel olümpiaalal, et vaadata, kuidas toimib. Ma ei välista küll ühtegi distsipliini. Oleks küll vahva kõik kokku tuua, aga, nagu ennist mainisin, nõuab see ilmselt iga ala peale oma korraldustiimi, oma sekretariaati jne. Ruilas on tingimused kestvusratsutamiseks olemas, võib kaaluda küll selle ala lisamist tuleval aastal, kui kestvusratsutajad ise on huvitatud ja löövad korraldusel kampa. Natuke probleemne on praegu rakend, kuna maratoniraja ehitamine nõuab suuremat ressurssi, praegused tingimused Ruilas selleks pole piisavad.
Räägid sellises võtmes, et järgmine aasta võiks sama asi uuesti aset leida?
Julgen küll selle mõtte välja käia. Nii palju, kui ma inimestega suhtlesin, neile tundus meeldivat. Osalejate arvu üle ei saa ka kurta, ainus probleem on osade alade puhul see, et kui tahad sama hobusega kahes vanuseklassis sõita, võib nende üheaegne toimumine seda takistada. Näiteks kolmevõistluses tundub see küll probleem, seetõttu esialgu ainult juuniorid kavas olidki.
Samas, üldine pilt Eesti ratsaspordist hakkab paremini silma, kui võimalikult palju alasid ja tasemeid on koos. Noorematel on huvitav jälgida vanemaid, kuidas need sõidavad, lisaks publikule ja võibolla ka sportlastele on oluline vaheldumisi vaadata erinevaid alasid.
Arvan ka, et sportlased, eriti just noored, saavad sellisel üritusel suurvõistlusel osalemise kogemuse. Järgmine kord paneme näiteks hobustele numbrid külge, tallialad võibolla valvesse jne, nagu rahvusvahelistel võistlustel, et luua seda nö. õiget atmosfääri.
Talliala. Foto: Külli Tedre
Milline siis on kokkuvõttev emotsioon?
Kõigepealt tahaks väga tänada inimesi, kes selle ürituse õnnestumisele andsid oma panuse. Ruila talli omanikud ja perenaine Eha Kirsipuu, kolmevõistluse rajameister Ants Sähka ja samuti kolmevõistluse juures suur abistaja Tõnis Oissar, kõik vabatahtlikud, tiimijuhid.
Mulle pakub ka suurt rõõmu teadmine, et need väiksed tüdrukud ja poisid, kes kunagi u 10 aastat tagasi meiega horseshow ja suviste suurvõistluste korraldamist alustasid, on täna suureks sirgunud ja korraldavad omakorda juba ise korralikke võistlusi. Kõik need teadmised ja oskused on ajapikku kogunenud ja uut moodi jälle käiku läinud, millest kõigest on kogu Eesti ratsaspordile suur kasu.
Olen tänulik, et inimesed, eelkõige harrastajad, kes pidid ajakava nihkumise tõttu hilistel öötundidel veel soojendama ja võistlema, olid mõistvad ja rõõmsad. Me ju keegi ei tahtnud, et nii läheb, aga kui kord juba juhtub, siis mõistev suhtumine on tohutult oluline. Kokkuvõttes olen küll rahul, aga kõrva taha sai ka palju pandud.
_______________________________________________________________________
Angela Griffel,
pealtvaataja
Leian, et kontseptsioon, kus erinevad ratsaspordialad ja erinevad vanuseastmed võistlevad tiitli eest üheaegselt, on õige. Kõik tasemed on samaaegselt näha nii pealtvaatajatele, kuid mis mitte vähem tähtis, nooremate vanuseklasside sportlased näevad vahetult, millisele tasemele peavad nad jõudma võistlemaks aastate pärast järgmistes vanuseklassides.
Suures plaanis oli ju kõik korras. Vihmavarju sai minna, suppi müüdi. Segasid paljud väiksemad korralduslikud apsakad ja puudujäägid. Pidev segadus oli stardijärjekordadega, tulemused ei laekunud korrektselt ja neid esitleti ebaõigelt. Ebameeldiva näitena tooksin situatsiooni, kus meie naabritüdruk võitis meistritiitli noorte takistussõidus, kuid kui medaliga koju jõuti, lugesid vanemad meediast, et meistriks tuli hoopiski teine ratsanik. Põhjendatult tekkist kahtlus, kas äkki võistluspaigas medalid valesti välja jagati.
Koolisõidu Küri tulemused kannatasid kindlasti ebaõigete aia mõõtude tõttu. Kuna olime hiljuti Ruilas kasutatud koolisõiduaia omanikud, teame täpselt selle mõõte. Üllatuslikult avastasime, et osad vajalikud detailid on aia konstruktsioonist puudu, mille tulemusena oli aed ligi 1.5 meetrit lühem ja meeteri jagu kitsam. Sellisel juhul on loomulik, et võistlejate ettevalmistatud kava ei läinud enam muusikaga sünkrooni ja hinded langesid.
Krista Raidmets,
treener (Krista õpilased võistlesid kõigil kolmel alal)
Muidugi on suur pluss see, kui mitu vanuseklassi võistlevad koos ühel üritusel. Näiteks minu õpilased, kes sõidavad juunioride ja poniklassis, said vaadata, kuidas võistlesid noored ja seeniorid, oli, mida jälgida, õppida. Tore on ka see, et selline suurüritus toob kõik ratsainimesed kokku. Kokkuvõtttes meile küll meeldis.
Võibolla oleks suisa pidanud üks päev varem juba võistlusega alustama või siis näiteks igal hommikul varem. Koolisõitjatele ei ole küll tavatu asuda starti 7.30 hommikul. Natuke oli ka kahju vaadata, kuidas Sähka üksi mööda krossirada labidaga ringi jooksis, tundus, et abilisi oli vist raske leida?
Mis puudutab koolisõiduaia suurust, siis midagi oli vist tõesti valesti, kuna muusikad eriti ei klappinud. Vanad oskavad sellises olukorras midagi ette võtta, aga lapsed ju pole nii kogenud, et kohapeal kiirelt reageerida.
Reesa Pihu,
takistussõidu noorteklassi hõbe. Foto: Gerlin Kess
Päris tore võistlus oli, mis peaks kindlasti järgmisel aastal jälle toimuma. Võistluspaik oli suurepärane, kõik oli nii mulle kui hobusele mugav. Korraldus oli päris hea ja oli suurvõistluse tunne. Ruilas on mul võistlemine ka alati õnnestunud, nii et minu jaoks on see hea koht.
Pealtvaataja seisukohast võiks öelda, et mul ja ka mu sõpradel oli vahepeal natuke igav. Võibolla peaks kaaluma võistlusalade toimumist paralleelselt kõrvuti platsidel, et koguaeg oleks midagi valida vaatamiseks. Kahju ka, et krossirada läks nii kaugele, et raske oli jälgida.
Loomulikult oleks vahva, kui seenioride takistussõit toimuks ka samal ajal. Mulle näiteks meeldis koolisõidu kõrgemaid klasse küll vaadata.
Mari-Liis Tammeleht,
juunioride kolmevõistluse hõbe. Foto: Gerlin Kess
Mulle meeldis, et kõik alad olid koos, sest ma ei ole näiteks koolisõitu kõrgemal tasemel ise teinud ega eriti ka näinud. Samuti olen Ruilas ka ainult ühe korra varem käinud. Kogu aeg oli minu meelest millegi vaatamisega sisustatud.
Ruilas oli väga ilus ja korras. Kross oli põnev, ma ei olegi ise nii tehnilist rada varem sõitnud. Väga meeldis see, et võistlus oli seekord nagu päris – 3 päeva, mitte ei pidanud kõik kolm ala sõitma ära ühe päevaga.
Mind see ei kurvasta, et teisi vanuseklasse meiega koos ei olnud, kolmevõistluses sõidavad niikuinii paljud ratsanikud samade hobustega mitmes vanuseklassis ja see olekski neile sel juhul võimatu olnud