Veterinaarid, aretajad ja hobuse müüjad märkavad üha sagedamini trendi, kus ostjad otsivad hobuseid, kellel oleksid „ideaalsed“ röntgenpildid. Röntgenpiltidest on saanud omamoodi kinnisidee – inimesed näivad otsivat pigem vigu kui hindavat hobust tervikuna. Maailmas ei maini seda nähtust ainult kasvatajad, vaid üha enam ka hobuseid müüvad tippsportlased.
Tehnoloogia areng võimaldab masinatel tuvastada ka kõige väiksemaid kõrvalekaldeid ning teha rohkem pilte kui kunagi varem. Pole haruldane, et üks röntgenuuring hõlmab 40–60 ülesvõtet, sealhulgas kaelast ja seljast ning eri nurkadest. Kuid kas iga kõrvalekalle väärib tähelepanu? Kas need peaksid saama otsustavaks põhjuseks hobuse sobimatuks tunnistamisel?
Puhtad pildid või hobune kui tervik?
Eesti Maaülikooli loomakliiniku hobusekliiniku peaarst Luis Felipe Correa Letelier ütleb, et ühel hobusel võib olla üks röntgenülesvõtete leid ja teisel kümme leidu. “Aga kui üks on kliiniliselt olulisem, siis on see olulisem kui teine. Seega sõltub see põhimõtteliselt teadmisest, millised kõrvalekalded on kliiniliselt olulised,” kommenteerib ta.
Näiteks Rootsis on tehtud ettepanekuid, et potentsiaalsete sugutäkkude seljast tuleks samuti teha röntgenpildid. Euroopa hobuste veterinaare ühendav organisatsioon FEEVA (European Federation of Equine Veterinary Associations) on sellised soovitused tagasi lükanud, leides, et need ei anna usaldusväärset ega kliiniliselt tähenduslikku teavet.
FEEVA viitas mitmetele uuringutele, mille kohaselt puudub teaduslik tõendusmaterjal, mis seoks röntgenileiud hobuse seljas haigestumisriskiga hobustel, kellel puuduvad sümptomid. Seetõttu ei soovita FEEVA rutiinset selja röntgenuuringut ilma kliiniliste nähtudeta.
Rootsi ettepanek tugines nn kissing spine sündroomile. “Me ei saa kindlalt öelda, kui suur on hobuse risk tulevikus seljavalusid kogeda, sõltumata sellest, kas tal esineb niinimetatud kissing spines ehk lähestikku paiknevad ogajätked või mitte – selle kohta puudub teaduslik tõendus,” märgib FEEVA.
Organisatsiooni hinnangul on väga oluline, et veterinaarid jagaksid hobuseomanikele adekvaatset teavet ega soodustaks ülepingutatud arusaamade levikut – nagu see näib juhtuvat näiteks kissing spine’i puhul. “Sarnane olukord kehtib ka kaelalülide röntgenipiltide kohta. Kahjuks ei ole asi nii lihtne, et üksnes mõne kaelast tehtud ülesvõtte põhjal võiks öelda, kas hobusel tekib tulevikus probleeme või mitte. Veel vähem saab nende põhjal hinnata, kas ta võiks selliseid muutusi järglastele pärandada,” selgitas FEEVA.
Luis Felipe Correa Letelier näeb enda sõnul üha rohkem kaela- ja seljaprobleeme. “Arvan, et neid pilte tuleks teha. Aga röntgenpiltidega seljast tuleb olla ettevaatlik. Need peaksid alati hõlmama selgroolülisid ja seljalülide dorsaalseid jätkeid,” ütleb ta.
Teisalt reageeritakse tema sõnul vahel kissing spine’i või kaelalülide leidudele peale üle. “Kuigi need on tihtipeale tegelikult asjakohased, tundub, et paljud omanikud on üsna rusutud teadmisest, et nende hobusel on kissing spine.”
Vastupidiselt välismeedias kõlanud väidetele ei arva ta, et Eestis hinnataks hobuseid ennekõike röntgenpiltide alusel. “Usun, et paljud hobuseomanikud on huvitatud puhastest röntgenipiltidest, aga ma arvan, et nad hindavad peamiselt hobuse liikumist, mitte pilte,” leiab ta.
Selgituseta röntgenpildid omavad minimaalset väärtust
Samas on mõistetav ostja soov leida unistuste hobune. Keegi, kes on heade röntgenpiltidega, atraktiivse välimusega ja suudab täita ratsaniku sportlikud ambitsioonid. Veterinaarid rõhutavad, kui oluline on oskus seostada röntgenileide hobuse tegeliku kasutatavusega. Siin mängib keskset rolli just veterinaar, kes peab oskama leide adekvaatselt tõlgendada. Paraku on osa veterinaare ebakindlad ja keskenduvad liigselt ka kõige pisematele kõrvalekalletele.
Veterinaarid leiavad end sageli olukorrast, kus neil tuleb pilte ostjale selgitada. Seda möönab ka Luis Felipe Correa Letelier, kellel tuleb sageli ostjatele selgitustööd teha. “Nad [ostjad] reageerivad hästi, kui neil on korralik ja täielik selgitus, mida mina tavaliselt teengi,” selgitab arst. Tema sõnul on ka leide, mis muudab inimesed murelikuks, ent ei ole tingimata seotud hobuse heaolu või sooritusvõimega. Selliseks on näiteks sõrgatsi plantaarne OCD-fragment (fetlock plantar fragment). “Kui hobune ei lonka ja tal on see fragment, pole see sageli probleem. Kuid paljud omanikud soovivad need ikkagi eemaldada. Mina ei eemalda neid alati,” ütleb ta.
Veterinaararsti rolli hobuse ostueelses uuringus hindab ta oluliseks, eriti mis puutub leidude tõlgendamisesse ja kliendi nõustamisse. “Kuid näen sageli, et veterinaarid ei lisa täielikku aruannet. Röntgenpiltidel on ilma aruandeta minimaalne väärtus,” leiab ta.
Tuleb mõista, et mitte iga röntgeni- või ultrahelileid ei tähenda, et hobusel on valus. Väike kõrvalekalle kaelas või seljas ei viita tingimata probleemile. Täiesti puhas röntgen ei välista, et hobune ei võiks juba homme valesti astuda ja lonkama hakata. Röntgen ei ole garantii, et hobune ei jää kunagi haigeks ega saa vigastust.
Hobuse hindamine peab jääma terviklikuks
Röntgenpiltide roll hobuse ostuotsuses on oluline, kuid ei tohiks muutuda ainsaks kriteeriumiks. Iga leid ei ole otsus ega diagnoos – see on teave, mida tuleb osata konteksti panna. Hobune ei ole röntgenipilt, vaid elusolend, kelle võimed, iseloom, liikumine ja sobivus ratsanikuga ei peegeldu alati ülesvõtetes. Tehnoloogia areng on toonud kaasa täpsemad uurimisvõimalused, kuid ka suurema segaduse, kui leide tõlgendatakse ilma kliinilise tähenduseta. Seepärast peaks hobuse hindamine jääma mitmetasandiliseks protsessiks, kus pildile jäänud kõrvalekaldeid ei tõlgendata automaatselt puudustena, vaid arvestatakse neid hobuse üldise heaolu ja sooritusvõime taustal. Tõeline tarkus peitub oskuses näha tervikut – ja mitte lasta ühel fragmendil varjutada tervet hobust.