Läinud pühapäeval Viljandimaal aset leidnud võistlus Paemurru Karikas paelus osalejaid ja pealtvaatajaid välise efektiga, korraldajad olid üritusse panustanud palju vaeva ning hoolt. Maalehes avaldatud reportaažis mainitakse, et võistlusele panevad nii rahaliselt kui ka oma oskustega õla alla kohalikud pensionärid. Karikas elavdab külaelu ja toob sära silmadesse.
Juba varajane pühapäeva hommik Pärnus andis mõista, et palavus ei anna seekord armu ei võistlejaile ega ka pealtvaatajaile. Termomeeter näitas juba kell kaheksa 25 soojapügalat ning pisimgi liigutus pani higi ojadena voolama.
Kiruma pani ka kodulinn Pärnu busside piletimüügi korraldus, suvistepüha puhul olid linnas kõik R-kioskid suletud. Kuid ainult seesinased ettevõtted tegelevadki suvepealinnas piletimüügiga. „Kioskid suletud, juhilt seda va kallist piletit kah ostma ei hakka,“ mõtlesin, jõudes ühtlasi otsusele, et sellel päeval sõidan kindlasti jänest. Väärtegu sooritatud, lontisin lõpuks parklasse, kus hää klassivend Teet Suursild, kes sporti toetava isana tütar Kleeri Viljandimaale võistlusele sõidutas, mind juba ootas.
Teekonnast Paemurdu polegi õieti midagi rääkida, kui siis vahest seda, et Pärnu haigus – üleskaevatud teed ja tänavad – on nakkuslikult levinud ka Vändra kanti.
Plats tegi silmad ette nii mõnelegi vingele ratsavõistlusele
Võistlusväljak, õigemini terve ala, kus võistlust peeti, pani ausalt öeldes kergelt ahhetama. Tõttöelda olingi imestunud, miks Suursild läinud aastal samas kohas aset leidnud võistlust nii hirmsasti kiitis. Teadsin, et mees on hakanud ratsavõistluseid alles hiljuti külastama ning eeldasin salamisi üleolevalt, et kiidulaulu põhjustab lihtlabane võrdlusmomendi puudumine. Oma silmaga ümbrust silmitsedes sain aga aru, et seekord olen oma skepsisega tugevalt vastu pükse saanud.
Ülesvuntsitud takistused, telgid, kõik nii nagu peab. Ja rohkemgi. Eks ta tõsi ole – väikesel ja, rõhutan, eelkõige noortele ettenähtud võistlusel poleks ma sellist pilti küll oodanud. Ja siis… Ja siis sain sellise emotsionaalse litaka vastu pead, et hämmastusest lõõtsutasin hea jupi aega. Nimelt võttis ühes telgis kohad sisse keelpillikvartett, mis hakkas kohe sealsamas esitama klassikalist muusikat! Säh sulle siis, arutlesin, paljud on mõelnud, et meie ratsavõistlustele võiks kuidagi lisada natukene aristokraatlikkust ja ülevust, mis kunagi sidus nii ilusasti hobuseid ja aadelkonda. Siin, Paemurrus saadi sellega hakkama. Mis sest, et Tartu Keelpillikvarteti klassikavalikusse haakus sujuvalt ka mõni tänapäevasem lugu, olgu selleks siis 1940ndate sving või 1960ndate rock.
Tütarlapsed 60 cm peal
Võistlus algas. Esimene parkuur, 60 sentimeetrit, eesti hobustele ja avatud klassile. Võistlejad – noored ja säravad. Siinkohal pean jällegi pisut vinguma. Võistlejateks kõik tütarlapsed. Ning mitte ühtki – ratsaspordis ei saa isegi öelda püksikandjat, ütleme siis lühidalt, noormeest. No ei tea, mis sellise olukorra tinginud on. Vahest annab vastuse võistlusplatsi ääres juhuslikult pealtkuuldud (mis inetu tegu minu poolt) vestlus, kus üks naisterahvas teatas kaaslasele muigamisi, et meestel puuduvad ratsaspordiks füüsilised eeldused. Ehk siis teisipidi, neid eeldusi on liiga palju… Kuid ise säärevarjudeks pükse kandjana loodaks ikkagi edaspidi mehehakatisi rohkem sadulas näha. 
Tütarlapsed läbisid esimesel parkuuril raja ilusasti. Pean erapooliku vaatlejana – andke andeks, aga ikkagi klassivenna tütar – tunnistama, et minu autokaaslase Kleeri start ebaõnnestus pisut. Kahju… See-eest pälvis ta oma südika esinemisega vaat-et kõige marulisema aplausi. Visa tüdruk, täpselt vanematesse. Sellise tahtejõuga teeb ta veel palju. Seekord jõudsid aga kõrgeimale poodiumiastmele eesti hobuste arvestuses Annika Vendla Rimrockil ja avatud klassis Kati Raidma (Vändra) Marianal.
Kati Raidma ja Mariana – 60 cm avatud klassi võitjad
Vahepalaks meeleolukas line-dance ning seejärel juba 80 sentimeetrit. Võistlejad juba pisut kogenenumad, kiirusedki suuremad. Siin näitas eesti hobuste osas parimat tulemust Kati Raidma juhitud Ralf ning avatud klassis Marian-Krõõt Mätas Alarmil. Lõpuks ka meeter, siin üks kukkuminegi. Oma paremust tõestasid aga taaskord Kati Raidma ja Ralf, seda nii eesti hobuste kui avatud arvestuses.
Marian-Krõõt Mätas ja Alarm – 80 cm avatud klassi parimad
Kaisa Tsäro ja Pont Aleksandre – 100 cm avatud klassi teised
Võistluse edukaim ratsanik Kati Raidma eesti tõugu Ralfil. Kõrval Kati ema Maila Kukk.
Hea tahtmise korral saab suuri asju teha
Kogu selle võistluse ajal jäi pealtvaatajate arv stabiilseks. Lahkujaid oli vähe, pigem tuli inimesi juurde. Ausalt, tegelikult sarnaneski kogu see võistlus pigem mõnele suuremale jõukatsumisele, kus ise viibinud olen. Tuttavad inimesed, tuttavad näod. Ago Ruuski oma alatise kaaslase, pika objektiiviga fotokaga erinevaid hetki püüdmas.
Ah – jaa, Ruusist rääkides… Möödudes minust ja märgates mu selja taga seisvat poni Marc, tögas ta mind ja päris, millal ma oma poniga võistlema hakkan. Muidugi pidas ta silmas tõsiasja, et minu jalad ulatuvad selle poni seljas istudes ilusasti maani. Lubasin järgmisel hooajal ja just selle sama poniga. Vabandage mind juba ette, kuid tänaseks jõudsin siiski juba ümber mõelda.
Väike poni Marc, kellega Ago soovitas Raadikul järgmisel hooajal võistlema asuda
Mahti sain vestelda pisut korraldajategagi. Uurisin ääri-veeri, kuidas nad sellise üritusega küll hakkama said? Abistajaid oli palju, vastati. Küll aitas külaselts, küll aitasid hobusekasvatajad. Oli sponsoreidki. Nii et saab ka külavahel korraldada asiseid ja vahvaid üritusi. Kui ainult tahtmist oleks.
EHSi direktor Krista Sepp õnnitleb eduka ürituse eest korraldajat Linda Leemetsa
Maalehes ilmunud vahvat lugu koos Ago Ruusi meeleolukate piltidega saate lugeda aadressil: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kylauudised/paemurru-karikas-ratsutamisvoistlus-mille-suursponsoriteks-on-kohalikud-pensionarid.d?id=47710913
Pilte ja juttu on ka Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehel: http://www.esthorse.ee/index.php?id=paemurru-karikas—2011
Täpsemad tulemused hobumaailma kalendris.