Märjamaal, Tallinnast umbes 50 kilomeetri kaugusel, elab hobune, keda peetakse Soome parimaks. Selle tiitli pälvis Juurimaa tallides elav Toivolan Valekro ehk koduse nimega Valtsu, keda Soomes esitles Kristiina Raudnagel.
Soome hobune on tõug, mille mitmekülgsus ja universaalsus on loonud talle kindla koha nii spordis kui igapäevatöös. Tõug jaguneb nelja tüüpi: traavihobune, tööhobune, ratsahobune ja väikehobune, kusjuures igaüks neist on aretatud kindla eesmärgiga. Kui traavel on kerge ja lihaseline ning tööloom pigem massiivne ja jõuline, siis ratsahobune peab olema rühikas, heade proportsioonidega ja mitte liiga pika seljaga. Väikehobune on igas mõttes väiksem, kuid siiski hobune, mitte poni. Just ratsahobuste sekka kuulub ka Valtsu, kes oma elegantse välimuse ja heade liikumistega pälvis kohtunike tähelepanu.
Soome hobuste kalendris on kaks suurt sündmust: kevadine täkkude päev ja suvine soome hobuse päev Ypäjäl. Esimene on tõsine aretusüritus, kuhu kogunevad parimad täkud ning kus iga hobust hinnatakse põhjalikult. Suvine üritus on juba rohkem pidupäev, kus hobused võistlevad eri ratsaspordialadel, alates kooli- ja takistussõidust kuni westerni ja working equitation’ini. Mõlemal võistlusel osales ka Valtsu, pälvides tähelepanu nii kohtunikelt kui publikult.
Täkkude päevale jõudmine polnud lihtne. Enne Valtsu kodumaale reisimist tuli esitada hobuse tervisetõendid, röntgenpildid ja testitulemused. “Me pidime ette saatma erinevate testide tulemused, mis tõestasid hobuse head tervist. Lisaks ka röntgenpildid, mida kohtunikud vaatasid äärmise tähelepanelikkusega,” räägib Kristiina.
„Täkkude aretushindamise eesmärk on võimalikult mitmekülgselt kirjeldada hobuse omadusi ning anda objektiivset teavet märapidajatele. Eesmärgiks ei ole testida täkkude äärmuslikke omadusi, vaid nõuded on seatud tasemele, mis võimaldab aretustäkkude hindamist,” selgitas Hippos’e tegevjuht Minna Mäenpää, kes on varem pikka aega töötanud Hippos’e aretusjuhina. “Iseloomul on soome hobuste puhul väga suur tähtsus ning seda rõhutatakse igas hindamise osas,” toonitas Mäenpää.
Kõik loeb – kehaehitusest iseloomuni
Ypäjäl ootaski ees põhjalik ülevaatus – hobust hinnati sõna otseses mõttes ninaotsast kabjaservani. Kontrolliti silmi, kopse, kehaehitust ja isegi munandeid, mõõdeti rinnaümbermõõt ja kehapikkus. Väga kriitiliselt vaadati üle ka kabjad, mille hindamisel ei antud armu ühelegi ebatäiuslikkusele.
“Mäletan hästi, kui Valtsu oli 2-aastane, siis leiti, et tema kabjad on liiga pisikesed,” meenutab Kristiina. “Kabjad peavad olema sümmeetrilised, lisaks vaadati üle kabja põhjad. Kapjade puhul oldi väga kriitilised,” märgib Kristiina. “Kui hästi ei ole, siis tuli koheselt madalam hinne. Keegi sulle niisama midagi ei kingi,” räägib ta.
Oluline oli ka hobuse konditsioon. “Hobuse konditsiooni eest saime ka kõrgeid punkte. Siinkohal tahaks kindlasti tänada Kertut (Kertu Klettenberg-toim) ja Cavalori tiimi, kes on aidanud suurt hobust sööta.”
Ka hobuse käitumine protseduuride ajal läks arvesse – igast detailist sõltus tulemus. Valtsu rahulik ja koostööaldis loomus tõi talle siinkohal kõrged hinded.
Jõudluskatsed ise koosnesid koolisõidu- ja takistussõidu testist ning võõrratsaniku proovist. Koolisõidus hinnati hobuse allüüre, kuulekust ja sõidetavust, takistussõidus jälgiti galoppi, tehnikat, võimekust ja koostöövalmidust. Ehkki Eestis on Valtsu rohkem startinud koolisõidus, siis Soomes säras ta just takistussõidus. Kuue takistusega rada läbiti energiliselt ja kindlalt. Kohtunikud kiitsid tema galoppi, julgust ja püüdlikkust. Testratsanik koolisõitja Siiri Kyrö tõi esile täku koondamisvõime ja kiitis tema head iseloomu.
Kõrged punktid kehaehituse, liikumise ja hüppetehnika eest viisid Valtsu lõpuks võidule, ta krooniti kevadel Soome parimaks soome hobuse täkuks. Omanik Ellu Sieppi tunnistas hiljem, et see tuli talle suure üllatusena, sest pidas favoriidiks hoopis teist täkku, Ypäjä Paavot.
Soome hobuse meistrivõistlused kui ood tõule
Sama aasta suvel kogus Valtsu uusi kogemusi Ypäjäl toimunud soome hobuste meistrivõistlustel. Kristiina Raudnageliga sadulas võideti Helppo B klass üle 71% tulemusega ja teistel päevadel nopiti teisigi auhinnalisi kohti.
Võistlus ise oli muljetavaldav. Kokku tehti neljal päeval üle 700 stardi, programm hõlmas lisaks kooli- ja takistussõidule ka westerni, working equitation’it ja show-alasid. Kristiina sõnul tõid võistlused hästi välja soome hobuse universaalsuse.
Eestis toimuvate eesti hobuse meistrivõistlustega ei anna soome hobuse võistluseid võrrelda. Mastaabid on lihtsalt nii erinevad. Kristiina selgitab, et soome hobuse võistlused leiavad aset Ypäjäl, mis on iseenesest juba tähenduslik koht. Tegu on riigi omanduses oleva kutsehariduskeskusega, kuhu kuulub kvaliteetne võistluste kompleks kõige vajalikuga. “Soomes elab ka nii palju rohkem inimesi ja seal on palju soome hobuseid, võistluste mastaap on teine.”
“Mis on minu meelest hästi lahe, on see, et soome hobune on niivõrd universaalne, et temaga võistlevad nii harrastajad kui ka professionaalsed ratsutajad. Nägin, kuidas professionaalsed ratsutajad võistlesid M-skeeme koolisõidus. Soome hobused liikusid üpriski hästi,” kiitis Kristiina.
Soome hobune on töökas ja universaalne
Kristiina tunnistab, et tal endalgi olid kunagi eelarvamused, justkui oleks soome hobune raske ja kohmakas. Praktika on näidanud vastupidist. Soome hobune on kerge, töökas ja vastupidav. “Näen seda, et Eestis võiks soome hobuseid rohkem olla,” leiab ta. Kristiina hinnangul sobiksid soome hobused hästi ratsakoolidesse või turismitaludesse, sest nad on energilised ja väsimatud.
“Mu enda esimene kokkupuude, mis ulatub aastate taha, on ühe soome ja araabia hobuse ristandiga. Tegu on kombinatsiooniga, mida ise ei oskaks ristata, aga tänase päevani on see hobune terve ja tugev. Ta on üks mu ratsakooli parimatest hobustest!”
Valtsu on samuti kinnitanud Kristiinas arvamust, et soome hobune on äge. “Valtsu samm on väga kvaliteetne! Kui ta ei lähe pingesse, siis võime sammu eest saada vabalt hindeks 8,” räägib ta. “Galopp on saanud palju kiita ja hüpete juures hinnatakse tema koostöövalmidust. Ta on täkk, seega vahel läheb veidi pingesse, aga üldiselt on ta suur tööloom. Ta annab endast alati palju,” kirjeldab Kristiina Valtsut.
Soome hobuse universaalsusest kõneleb seegi, et pole ala, mida temaga ei saaks harrastada. Nii on Kristiina võistelnud Valtsuga kõigil kolmel klassikalisel ratsaspordialal- takistus- ja koolisõidus ning kolmevõistluses. “Kolmevõistlus on Soomes ka au sees, eriti Ypäjäl,” mainib Kristiina.
Tema imestuseks ei ole soome hobune leidnud suurt kasutust rakendispordis. “Võib olla seepärast, et Soomes on traavisport nii tugev. Muidugi Soomes pidi rakendisport olema tohutult kallis ja paljud inimesed ei jõua sellega tegeleda. Ma näen seal aga soome hobusel suurt potentsiaali,” arutleb ta ja lisab, et neil on plaanis osaleda Valtsuga ka rakendispordis.
Eestis kipume palju ennast naabritega võrdlema. Kristiina sõnul on meil Eestis põhjust rahuloluks. “Ma arvan, et meil on Eestis väga hästi, eriti, kui arvesse võtta seda, kui pisike meie hobukogukond on,” leiab ta. “Me oleme eesti hobuste üle uhked ja põhjusega! Meil on väga ägedaid eesti hobuseid ja väga lahedaid tori hobuseid. Ma arvan, et meil on päris hästi”