Kuigi ma Gretet isiklikult ei tunne, siis koolisõiduhuvilisena on ta minu jaoks eemalt teada ja tuntud olnud juba väga pikka aega. Kui mõnda aega tagasi nägin Instagrami vahendusel, et ta töötas Saksamaal Aubenhausenis Jessica von Bredow-Werndl ja ta venna Benjamin Werndl juures, siis tundus see ääretult põnev! Kasutasin nüüd võimalust, et uurida temalt selle kogemuse kohta. Grete oli Aubenhausenis peaaegu aasta aega ning praegu, umbes pool aastat pärast Eestisse naasmist, on paras aeg teha väike tagasivaade. Loodetavasti on lugu inspireeriv ka teistele entusiastlikele eesti ratsutajatele ja hobuhuvilistele, kes soovivad tulevikus välismaale kogemusi koguma minna!
Mis ajendas minema välismaale? Kas oli konkreetne soov minna just Aubenhausenisse?
Ma olen terve elu selline püsimatu hing olnud ja mulle väga meeldib välismaal käia. Mu soov on võimalikult palju erinevaid kogemusi saada ja sellest enda jaoks midagi sobivat kokku panna. Ma olen eelnevalt ka Saksamaal ühe Itaalia ratsutaja Silvia Rizzo juures töötanud ja ka Hollandis Anky van Grunsveni juures. Peamiselt olen olnud groomi rollis ning selle eest saanud treeninguid.
Aubenhausen tundus väga põneva ja silmi avardava väljakutsena ning mulle on meeldinud nii Jessica kui ka tema venna Benjamini ratsutamine juba aastaid. Ajastus sattus selline olema, kuna mul ei olnud Eestis enam hobust, kellega ratsutada, kuna mu selle hetke võistlushobune vigastas ennast ning olin eelneval aastal ka just oma põhihobuse maha müünud. Siis tundsin, et miski n-ö ei hoia kodus kinni ja võiks kuskile minna. Ma tegelikult algselt otsisin töökohta küll ratsutajana, kuid paraku ratsutajat nad ei otsinud. Siis ma leidsin, et vaadates saab ka väga palju õppida ning kogemus professionaalses tallis on ilmselt siiski seda väärt võrreldes sellega, et kuskil lihtsalt ratsutada, kus ei saa nii väärtuslikke trenne.
Millised olid sinu tööülesanded?
Minu tööülesanneteks olid kõik hobusega seotud ülesanded, kaasa arvatud bokside tegemine ja söötmine. Üldiselt bokside tegemine oli jagatud nii, et iga groom tegi päevas neli boksi. Groomid olid jagatud erinevatesse tiimidesse, kuna ratsutajaid ja hobuseid oli palju. Kompleksis on kokku ca 50 hobust, eraldi olid Jessica tall, Benjamini tall, Raphael Netzi tall, noorhobuste sõitja tall ja klientide tall. Üldiselt oli igas tiimis 2 abilist, kuid Jessical oli näiteks 3, kuna ta pööras hobuste heaolule ekstra palju tähelepanu. Ma olin esimesed 5 kuud Jessica tallis ja siis vahetati mind Benjamini talli, kuna üks tema abilistest lahkus. See oli lahe kogemus mõlema väga hea ratsutajaga koostööd teha.
Ma õppisin peagroomide käest väga palju. Mul läks üpriski õnneks ja sain ka päris palju hobuste selga. Jessica lubas väga tihti oma hobustega talli ümbrusesse jalutama minna, tihti ta võttis mind ka teise hobusega kaasa ja siis sai temaga väga toredalt jutustada. Samuti oli mul võimalus ühe tema hobusega natukene pikemalt töötada, kus Jessi mind trennidega palju aitas. Lisaks andis Benni mulle ühe n-ö projektihobuse ning lõpu poole sain juba ka nooremaid hobuseid sõita, kui talli ratsutajad ära olid. Ma sain päris palju kogemusi ja väga palju abi. Need hobused, kellega ma sõita sain, olid väga võimsad ja minu jaoks väga põnevad loomad. Samuti oli mul kaasas oma hobune, kellega sain kord nädalas trenne.
Kui saladus pole, kas said töö eest palka või kas oli sedalaadi kokkulepe, kus said kohapeal elada, oma hobuse kaasa võtta, said trenni ja siis tegid selle tööga tasa?
Sain ametlikult üpriski tasuvat palka. Sellele lisaks sain ma hobust tasuta üle tee tallis hoida (hobune oli kõrvaltallis, kuid saime kogu Aubenhauseni kompleksi ja platse kasutada) ning igal töötajal oli lisaks väga korralik väike korter, mis olid tasuta. Nii luksuslikke võimalusi pole ma mujal näinud. Samuti sain ma trennid tasuta.
Milline oli sinu tüüpiline tööpäev?
Talveperioodil oli meie tööpäev kell 7.00-13.00/15.00-18.00 ning suvisel perioodil 6.00-13.00/16.00-18.00. Lõunad olid pikad ja sel ajal ma enamasti ratsutasin enda hobusega, kuid suvisel ajal polnud see tihti võimalik, sest oli liiga kuum. Siis sai lihtsalt vahepeal magada ja puhata.
Päev algas alati hobuste söötmisega ning sellele järgnes väike kohvipaus. Peale kohvipausi viisime me üldiselt kõik hobused koplitesse, mõni hobune käis enne koplit ka karussellis soojaks jooksmas. Seejärel alustasime bokside tegemisega ja enamasti sai see tunniga tehtud.
Pärast bokside tegemist umbes 8-9 paiku alustasid ratsutajad oma tööga. Siis pidime me esimesed hobused koplist jälle tagasi tooma ja trenniks valmis panema. Enne trenni kasutasid nad tihti Bemeri tekki või Equine LTS tekki lihaste soojendamiseks ja lõdvestuseks. Niimoodi läks kuni lõunani välja.
Enne lõunapausi andsime hobustele uuesti süüa ja pärast lõunat läksid hobused hea ilma korral liivakoplitesse ja/või karusselli. Samuti tegime boksid uuesti kiirelt puhtaks. Kui aega üle jäi, siis tegime hobustele Equitroni/Hofmagi, mis aitas kaasa hobuste taastumisele. Päev lõppes talli korrastamise ja söötmisega ja graafiku alusel ka hilisõhtuse night checkiga.
Sul oli Aubenhausenis kaasas Rimbaud (Rambo), kes oli su sõbranna Tiina hobune. Ja tagasi ta Aubist enam ei tulnudki?
Foto: erakogu
Tiina on mu väga hea sõbranna ja mul tõesti läks õnneks, et ta pakkus mulle Rambot kaasa. Esialgu ma ei olnudki kindel sinna minekus, kuna mul ei olnud hobust, keda kaasa võtta ning ilma hobuseta lihtsalt groomiks minna mind ei tõmmanud. Eks mul mõned mõtted olid veel peas, kuid siis tuli Tiina selle ideega, et ma võtaksin Rambo kaasa. Ta arvas, et see oleks ülimalt hea kogemus nii hobusele kui ka mulle.
Ma olin endale just noore hobuse ostnud, kes oli veel saduldamata. Esialgne plaan oli, et ma olen Ramboga seal uue aastani ja selle aja jooksul arvasin, et Princessa on saduldatud ja saan ta Ramboga ära vahetada. Kahjuks oli mu noore hobuse saduldamise protsess plaanitust kõvasti keerulisem ja tema Saksamaale saatmine sel hetkel polnud väga mõistlik. Tiina nõustus Rambot mulle kauemaks jätma.
Rambo jah tagasi ei tulnudki, plaan teda müüa tekkis kevadel. Hobuse müümine Saksamaa ja Hollandi kandis on kõvasti lihtsam kui Eestis.
Kui mõtled tagasi selle aja peale, mis on need paar asja, mida väärtustad kõige enam?
Välismaal olles hakkad sa väga oma pere ja sõpru väärtustama. Eriti siis, kui Corona tuli ning lendamine suhteliselt võimatuks muutus. Lisaks õppisin veel rohkem väärtustama oma hobuste heaolu ja seda, et nad naudiksid protsessi ja seda ka siis, kui harjutused raskemaks lähevad.
Ma suhtlesin ja kiitsin oma hobuseid juba enne väga palju, kuid seal õppisin ma oma hobuseid veel kõvemini ja häälekamalt kiitma, kui nad midagi hästi tegid. Eestlasele kohaselt tundub selline tugev kiitmine veidi imelik, kuid tegelikult hobused kuulavad inimest väga palju ja nende kiitmine annab neile tõsiselt palju motivatsiooni. See oli kindlasti asi, mida ma seal juurde õppisin.
Kas midagi oli ka seal sellist, mida sa poleks osanud oodata?
Otseselt mitte, sest peaaegu igal pool on ikkagi sarnane mõtteviis. Küll aga oli neil väga palju erinevaid võimalusi hobuste treenimiseks (aquatrainer, mäest ülesse kõndimise lint, galopirada, ratsapark, erinevad platsid, Equitron jne), mis on väga lahe lähenemine.
Millises keeles toimus suhtlus?
Peaaegu kõik inimesed selles tallis oskasid inglise keelt ja neil oli tol ajal ka üks ratsanik Kanadast, kes suhtles ainult inglise keeles. Mul endal on tugev saksa keel ning seetõttu valisin ka suhtluskeeleks saksa keele. Alguses oli see pigem raske, kuid aja jooksul tuli ikka kõik meelde. Kuid nõuet, et ma saksa keeles rääkima peaksin, ei olnud.
Milline on sinu enda treeningfilosoofia? Kas sinu praegune treeningfilosoofia erineb palju sellest, milline ta oli näiteks mõned aastad tagasi?
Minu soov on, et kõik minu hobused oleksid õnnelikud ja tahaksid minuga koostööd teha. Ma ütleks, et mu treeningfilosoofia on aastatega kindlasti palju muutunud. Aastatega ikka õpid juurde ja lähenemine trennidele muutub.
Mõned aastad tagasi arvasin ma kindlalt, et ma pean hobusega 6 korda nädalas trenni tegema, et hobune oleks pehmem ja lihtsamini sõidetav. Seda ma enam ei arva ja ma usun, et hobused vajavad vaheldust ja kergeid päevi, et neil oleks jaksu ja motivatsiooni töötada.
Ma olen endale igalt poolt midagi juurde õppinud ja kasutan vastavalt erinevatele hobustele erinevat lähenemist ning ei ürita kõiki hobuseid ühe malli järgi sõita. See on ka mu eesmärk, et õppida võimalikult paljudelt ratsutajatelt/treeneritelt ning siis enda jaoks sealt pusle kokku panna.
Kui tihti trenne said? Kummalt (Jessica või Benjamin) peamiselt trenne said või kummaga koostöö paremini sujus?
Jessi üritas peaaegu alati kord nädalas meile aega leida. Tal oli tegelikult alati nii palju tegemist, seega oli see eriti tore, et ta oma töötajaid trennidega aidata soovis. Trennid temaga olid aga alati mitme ratsanikuga koos. Mõnikord olid meid kaks, mõnikord viis. Sellegipoolest suutis ta alati kõikidele piisavalt tähelepanu pöörata. Eriti eriline oli see seetõttu, et Jessi ei anna muidu üldse trenne ega võta kliente, sest ta tahab oma pärastlõunad oma perele pühendada. Klientide treenimisega tegeles alati Benjamin.
Benjaminiga sain ma umbes kord kuus eratrenne, mis olid fantastilised. Üldiselt olid nende mõlema treeningud sarnased, kuid samas ka erinevad. Jessi töötas väga palju tunnetuse pealt ja pani sind ratsanikuna maksimumi andma. Benni tegeles väga palju põhjatööga ja seletas väga kergelt raskemad situatsioonid lahti. Seega minu jaoks olid nad mõlemad väga head ja motiveerivad treenerid.
Räägime veidike DressurFitist. Tundub, et Aubenhausenis on ratsutaja enda füüsilisel treeningul väga oluline rõhk ja see on nende igapäeva loomulik osa. Kui palju sa selle peale enne olid mõelnud? Kuidas näeb sinu praegune igapäev su oma trennitegemise mõttes välja?
Ma tegelesin oma fitnessiga juba enne Aubenhausenisse minekut. Olin DressurFiti programmi juba pool aastat enne sinna minekut läbi teinud. Ma arvan, et ma hakkasingi rohkem oma füüsisele tähelepanu pöörama 2-3 aastat tagasi. Mitte nii järjepidevalt, kuid ma üritasin ikka rohkem ratsavälist trenni sisse tuua, kuna ma sain aru, et see aitas mu ratsutamisele ja tasakaalule nii palju kaasa. Ma pole ka kunagi see klassikaline kõhnemapoolne koolisõitja olnud, seega on lisatreening mulle mingil määral ka selles mõttes vajalik.
Sinna minnes ma olin ikkagi veel kehast tegelikult nõrk. Näiteks on seal kogu kompleks mägisele alale üles ehitatud ja seda mäest ülesse ja alla kõndimist koos raskete kärude ja hobustega oli väga palju. Esimesed kaks nädalat oli mul tunne, et mul pole üldse võhma. Aja jooksul ikka sai keha tugevamaks. Igapäevaselt kõndisin ma seal umbes 30-40k sammu ning õhtuks oli ikka väsimus peal.
Tiimi treeningud olid meil üldiselt kord nädalas lõunapausi ajal. Ühel nädalal oli meil jooga Jessi ja Benni emaga ja teisel nädalal jõutreening Marceliga. Niimoodi see üldiselt kordamööda oli. Kui mul vähegi jaksu oli, siis tegin ma sellele treeningule veel mõni päev lisatrenni.
Nüüd Eestis olles olen ma üritanud ikka sama asja jätkata ja ma üritan vähemalt kaks korda nädalas ratsutamisele midagi lisaks teha. Ma hakkasin seal olles joogat väga hindama ja seega ma korra nädalas teen joogat ja korra jõutreeningut. Ideaalis tunnen ma, et ma peaks seda veel rohkem tegema (3-4 x ndl) ja loodan end jälle kokku võtta, sest ma tõesti tunnen end hobuse seljas paremini, kui ma regulaarselt rohkem sadulavälist tööd teen.
Nüüd töötad ratsastajana Saaremaal Seederi hobustega? Kuidas sattusid sinna tööle ja kui palju hobuseid su hoole all on?
Jah, töötan praegu Saaremaal Seederi hobustega. Sattusin sinna endalegi üpriski ootamatult, kui Raili mulle helistas ja mulle tööd pakkus. Esialgne soov oli tal tegelikult see, et ma tema hobustega enne hooaja lõppu paar võistlust teeksin. Aja jooksul tekkis mul endal väike soov jääda ning Raili uuris samamoodi, ega ma ei oleks nõus kauemaks jääma. Ja siis ma jäingi. Minu hoole all on praegu 6 koolisõiduhobust. Lisaks aitan ma mõnikord takistussõiduhobuste ratsastusega ning tegelen enda noorega lisaks ka.
Millised on sinu lähema paari kuu ja ka kogu tuleva aasta eesmärgid?
Kui Corona võistelda lubaks, siis sooviks väga võistlema hakata. Eesmärk olekski kõiki hobuseid võistlustel noorhobuste klassides näitama hakata ning võimalusel ka mõnedes rahvusvahelistes klassides osaleda.
Kas oled mõelnud tulevikus kunagi veel välismaale minna?
Mu hing ei saa vist kunagi rahu ja ma arvan, et ma tahan alati välismaale minna. Kuid ma ei ole kindel, et ma enam nii pikaks kuskile minna plaanin. Ma arvan, et välismaale satun tulevikus rohkem võistluste raames ning äkki ka mingite treeninglaagrite osas. Mu tulevikusoov olekski käia sellistel paarikuustel treeningutel, et koguda motivatsiooni ja juurde õppida.
Mul on tegelikult 10 aastat juba elukaaslane, kes on mind kõik need aastad tohutult toetanud. Eks põhiline otsus Aubenhausenistki tagasi tulla tekkis ka Coronaga seoses. Kaugsuhe on tehtav, kui lennud lendavad ja on võimalik üksteisel külas käia. Raskeks läheb, kui üks hetk kõik lennud tühistatakse ja pole võimalik üksteist 4 kuud näha. Samas, nüüd olen ma Saaremaal ja tema Tallinnas, kuid ma käin peaaegu iga nädalavahetus mandril.
Olles nüüd tagasi Eestis, mida igatsed kõige rohkem seoses Aubenhauseniga?
Päikest, sooja ilma ja mägesid! Samuti oma töökaaslaseid. Mulle meeldis seal tõesti väga, seega ma jätsin tükikese oma südamest kindlasti sinna. Kuid ma loodan sinna see aasta veel uuesti külla minna, loodetavasti piirangud lähevad üks hetk natuke leebemaks.