Kui ma teisipäeva hommikul kell 9:30 Veskimetsa Ratsakeskusesse jõudsin, oli FEI Level 1 treenerikoolitus juba alanud. Hilinemise põhjustel ma lähemalt ei peatu, nii et libistasin end vabandades vakantsele toolile ning lõin lahti kursusematerjalid – üle 170 lehekülje jagu tähtsaid asju, mida üke korralik treener teadma ja meeles pidama peab.
Samas piilusin ringi, püüdes panna kokku nägusid ja nimesid, kuna pean tunnistama, et ei tunne kõiki meie takistussõitjaid (kes selles grupist valdava enamuse moodustasid). Osalejate seas oli kaks Andrest (Treve ja Uudeküll), Andrus Kallaste, Ebbe-Liisa Sõnajalg, Heiki Vatsel, Ivo Ots, Kaie Kangur ja Margit Mägi. Lisaks veel vabakuulajatena Sabine Paat, Juss Särekanno, Gerle Aljas ja Marek Lootus. Peale „kohalike“ oli kursusele tulnud ka rahvast välismaalt: Kristaps ja Martins Lätist, Mršić Sloveeniast, Efstathia Kreekast ning Türgis tegutsev eesti ratsutaja Reena Jürgens. Hoolitseva emmena hoidis kogu üritust koos Therje Prohorova, kes nägi need neli päeva tõsist vaeva, et kogu seda kampa ajagraafikus hoida, kohvimasinat töökorras pidada ja näidisratsanikke õigel ajal maneeži ja platsile suunata. 
Meie suur juht ja õpetaja järgnevaks neljaks päevaks, Kreekast kohale saabunud Stavros Georgopoulus oli tõsise olemisega ning püüdis kuulajaskonda küsimustega kaasa tõmmata. Esialgu sai ta siiski oma küsimustele vaid pelgalt ühesilbilisi vastuseid. Hiljem 
tunnistas ta, et need esimesed paar tundi oli ta pidevalt otsa eest külma higi pühkinud, püüdes tuimade nägudega üksmeelses vaikuses istuvat gruppi iga hinna eest elustada. Mis seal ikka, Welcome to Estonia!
Alustuseks oli juttu hea treeneri omadustest ja ülesannetest ning kogu koolituse praktilise osa tähtsaimast elemendist: treeningtunni struktuurist. Ma usun et üks asi, mis kindlasti viimasele kui ühele osavõtjatest meelde jäi oli IDEA. See salapärane tähekombinatsioon oligi meie universaalne spikker treeningu läbi viimiseks:
I – Introduce (Tunni teema tutvustamine)
D – Demonstrate ( Õpitava oskuse demonstreerimine)
E – Explain (Vajalikud selgitused oskuse omandamiseks)
A – Attend (Õpilase praktiline juhendamine)
IDEA teisteks põhimõteteks olid tunni teemast kinni pidamine kogu treeningu jooksul, õpilasega hea kontakti loomine, aja sihipärane kasutamine ning lõpuks kindlasti tunni eesmärgi saavutamine.
Rääkisime ka treeningskaalast ning vaatasime videot, kus kolm ideaalilähedast saksa koolisõitjat oma selgelt mitmesajatuhandestel hobustel väga korrektselt erinevaid harjutusi sooritasid. Siiski oli režissöör andnud võimalike vigade välja toomise eesmärgil ühele noormehele ülesandeks ka silmatorkavalt halvasti ratsutada, mida ta siis ka jõudumööda teha püüdis. 
Järgmisena maandusime maneežis, kus Stavrose meile paar näidistundi andis, tuues välja veel mitmed tunni kohustuslikud elemendid nagu varustuse kontrollimine, istaku korrigeerimine, poolpeatuse olemuse selgitamine jne. Seejärel oli meie kord suu lahti teha.
Järgmiseks näidistunniks jagati osavõtjad kolmeks grupiks: üks grupp pidi jälgima ratsanikku, teine hobust ja kolmas kritiseerima treenerit. Igalt poolt tuli leida head omadused ning samas ka asjad, mida võiks parandada. Meie grupikese eesrindliku kriitika nooled maandusid kõigepealt täistabamusena Jussi vasakul säärel, mis jonnakalt õigest kohast tahapoole libisema kippus. Positiivsete külgedena sai ära märgitud ratsaniku küllalt hea ja tasakaalus istak ning silmnähtav õppimisvalmidus ja arenguvõime. Hobusekriitika Getteri kogenud Palladioni arvel oli hulga raskem, sest kursusel nõutava küllalt algtasemelise koolisõidu jaoks oli kvaliteetset hobust rohkem kui küllalt, kuna vajalik rütm, lõdvestus ja kontakt olid kõik kenasti olemas. Kuna siiski oli vaja välja tuua ka nõrgad küljed, siis otsustasime, et hobuse samm võiks olla veidi maadhaaravam ja lõdvestatum. Kõige raskem oli muidugi neil, kes treenerit kritiseerima pidid. Kuna tegu oli kursuse juhendaja antud tunniga, siis ei julgenud eriti keegi midagi maha laita. Aga selgus, et Stavros oli salakavalalt jätnud välja ratsaniku istaku korrigeerimise. Korrapealt oli kõigile selge, et siin niisama vahtides läbi ei saa. Kogu tund analüüsiti läbi väga põhjalikult, küsimusi esitati korda-mööda kõigile.
Järgmisel päeval võeti läbi hüppamise põhitõed ja näidistunnid toimusid väliplatsil. Suurem osa kursuslasi oli siin hoopis rohkem oma elemendis. Mina kui piisav ignorant kõiges takistussõitu puudutavas, pidin vähemalt alguses lootma rohkem oma grupikaaslastele. Aga mida aeg edasi, seda „targemateks“ muutusid ka minu kommentaarid – kas aitasid minu poolt hüppamise peensuste kohta esitatud igitobedad küsimused või harjus silm ratsutamist veidi teisest vaatenurgas jälgima…
Päeva lõpus jagati kõigile välja teemad järgmise päeva koolisõidutunniks ning siirduti Kurtnasse Kaunade ratsakeskusesse, kus julged tüdrukud meile teravaid elamusi jagasid ehk erinevate kolmevõistlustakistuste ületamist demonstreerisid.
Kolmas päev algas kõigile väikese kõhedustundega – oli kätte jõudnud aeg anda 30-minutiline soolotreening koolisõidus. Seda loomulikult jällegi kolme kriitikavalmis grupi valvsa silma all. Eriti keeruliseks tegi asja see, et kogu kursus ning ka diskussioon toimusid inglise keeles – ning ka tundide läbi viimisel tuli inglise keele peale rõhuda, kuna meie juhendaja pidi ju kõigest aru saama. Muidugi kes väga hätta jäi, seda abistas auga Päikesekiire tiitli ära teeninud Sabine. Aga üldiselt julgustas Stavros kõiki vähemalt inglise keelt proovima. Paljudele oli see päris raskeks katsumuseks, kuna esiteks oli koolisõidutunni läbi viimine nii mõnelegi takistussõitjale täiesti uus kogemus ning selline üritus veel võõras keeles ette võtta nõudis mõnelgi puhul üsna tublit eneseületamist. Aga hakkama said oma ülesandega absoluutselt kõik.
Tunniteemasid oli kokku 5 (allüürid, kuklaasetus ja paine, üleminekud, pööre esiotsal ja sääre eest astumine). Kuna teemad kordusid, siis oli väga huvitav jälgida erinevaid lähenemisi. Võin julgelt öelda, et igast tunnist oli midagi kasulikku meelde jätta. Kuna iga „prooviratsanik“ tegi kaasa kaks või enam treeningut, siis oli põnev näha muudatusi nii hobuses kui ratsanikus erinevate treenerite käe all. Kuigi gruppide ülesanded vahetusid kogu aeg, siis raskeks (ja ausalt öelda päris tüütuks) läks kindlasti neil gruppidel, kes sama ratsanikku või hobust juba mitmendat korda hindama pidid, sest mida uut sa hing ikka oskad kolmandal korral sama hobuse kohta välja tuua. Aga kui hästi pingutada, siis oli see täiesti võimalik, kuna erinevad treenerid rõhutasid ja parandasid erinevaid asju ning selle tagajärjel muutis ka kogu paari sooritust mõnikord päris tuntavalt.
Tunnistan, et neljas ja viimane päev oli mulle endale kõige raskem, sest siis oli minu kord alternatiivsesse reaalsusse astuda. Ehk teisisõnu takistussõidutreeningut anda. Stavros ilmutas igati teretulnud kaastunnet meie kui „koolisõidutädide“ suhtes ning andis nii mulle kui mu 
saatusekaaslasele Kaiele küllalt lihtsad ülesanded, paigutades meid ka kohe päeva algusesse. Siinkohal suur tänu meie toredamast toredamatele kursusekaaslastele, kes tundideks vajalikud postid ja latid kibekiirelt õigete vahedega paika seadsid. Kõik toimis nagu vene muinasjutus (Lauake-kata-end!).
Kui ma oma „õpilase“ Heleniga soojendust alustasin, siis polnud ma veel päris kindel, kuidas meie treening välja nägema hakkab. Aga oh imet, vene muinasjutt kestis edasi ja tegelikult polnud asi sugugi nii keeruline kui esiti tundus. Kuigi takistussõitjate stiil on üldiselt veidi koolisõitjatest erinev, leidsime ometi päris ruttu ühise nägemuse ja saime tunni lõpuks neli galopisammu risti ja lati vahel ilusti klappima. Sest nagu Stavros oma tumedate peegelklaasidega päikeseprillide tagant toonitas, on ju takistussõit põhimõtteliselt siiski koolisõit takistuste vahel.
Päev oli pikk ja huvitav. Tundus, et kõik kippusid lõpuks veidi ära väsima. Eks seda nähti ka ilmajaamas, sest viimaseks treeninguks saime kaela sahmaka värskendavat vihma. Aga ega keegi väikesest veest eriti ei hoolinud, sest kätte oli jõudnud päeva kõige põnevam osa. Kaks treenerit panid üles parkuuri ning kumbki valmistas ette oma „õpilase“ kujuteldavaks võistluseks. Treeneriteks olid selle vastutusrikka ülesande täitmiseks valitud Andres Treve ja Heiki Vatsel. Treening algas parkuuri läbi kõndimisega. Mina pidin jälgima Heiki selgitusi – ning ausalt öeldes olin täiesti šokeeritud sellest, missuguse detailsuse ja sentimeetrise täpsusega parkuur paika pandi. Filigraanseid juhtnööre kuulates tundsin, et oleksin sel hetkel ehk isegi võimeline selle info põhjal rada läbi sõitma. Imetlesin seda täpsust ja konkreetsust ning tõdesin, et pole kuulnud ühtegi koolisõidutreenerit, kes oleks oma õpilasele skeemi sõitmist nii aukartustäratava põhjalikkusega ära seletanud.
Loomulikult said mõlemad „võistlejad“ parkuuri sõitmisega kenasti hakkama ning jõudiski kätte tunnistuste jagamise osa. Meie väsimatu juhendaja Stavros kinnitas, et jäi kogu grupi praktilise töö kvaliteediga väga rahule. Tagasisidena tunnistasid pea kõik, et algul tüütuna tundunud IDEA ehk tunni kindla struktuuri järgimine oli tegelikult suureks abiks. Ning ka seda, et oli päris huvitav ja kasulik lähemalt kokku puutuda teise distsipliini (Koolisõit vs. Takistussõit) põhitõdedega ning tunni andmisega „mõlemas maailmas“ jäid tagantjärele rahule kõik. Sama ütlesid ka kõik meie näidisratsanikud: Kuigi tunnid olid väga erinevad, siis igalt treenerilt sai midagi kasulikku koju kaasa võtmiseks. 
Siinkohal lõpetuseks mõte, mille tõid välja meie takistussõitjad lõunalauas. Nimelt tuli juttu sellest, kuidas tänavune „Lootuste Karikas“ vähese osavõtu tõttu ära jäi. Sündis idee, et järgmisel hooajal võiks Lootuste Karika formaati ja kontseptsiooni veidi muuta, pannes igasse võistkonda kaks takistussõitjat ja kaks koolisõitjat. Igaüks võistleks küll omas distsipliinis, kuid igal võistkonnal oleks kaks treenerit: nii takistussõitja kui koolisõitja. Hooaja jooksul töötaksid võistkonnaga mõlemad treenerid, kuna takistussõitjatele kuluks kindlasti ära veidi tööd istaku, kontakti ja hobuse liikumise kallal – ning koolisõitjadki saaksid kasu ehk teistsugusest lähenemisest ning kui mitte päris hüppamisest, siis näiteks harjutustest üle lattide jne. Samuti oleks see kindlasti huvitavam noortele endale, aitaks arendada meeskonnavaimu ning viiks kaks distsipliini teineteisele lähemale. On ju hetkel kujunenud olukord, kus koolisõidu- ja takistussõiduvõistlused on alati eri kohtades eri aegadel, s.t. igaüks õiendab omaette ning võimalust koos võistelda praktiliselt ei olegi. Ja nii magamegi maha võimaluse alati üksteiselt midagi uut ja kasulikku õppida!