Raamatu paremaks mõistmiseks tuleb kasuks, kui teada selle autorit ja tema tausta. Paul Belasik on klassikalise koolisõidu õpetaja, kes on õppinud Nuno Oliveira ja H.L.M van Schaiki käe all. Lisaks on ta võistelnud rahvusvahelisel tasemel koolisõidus. Laiemale avalikkusele on ta ehk paremini tuntud arvukate koolisõiduraamatute autorina.
“Dressage for No Country” võtab kokku Belasiku töö otsingutel päris koolisõidu juurde. Õigem oleks ilmselt küsida – mis koolisõit õigupoolest on? Raamat sellele otsesõnu ei vasta, jättes selle lugeja otsustada. Belasik on uurinud põhjalikult Saksamaa, Portugali ja Prantsusmaa koolisõidukoolkondi, käinud lähemalt tutvumas Oliveira ja Hispaania ratsakooli tööga ning pannud need muljed ausalt ja ilustamata raamatusse.
Tegu ei ole raamatuga, mis vastandaks ühte koolisõidukoolkonda teisele või tõstaks eriliselt esile teist. Seal ei anta hinnanguid skaalal õiged ja valed, mustad ja valged. Pigem uuritakse kriitiliselt, mida koolisõit tähendab. Belasik läheb ka nii kaugele, et küsib, mis oleks kui koolisõidu keskmeks ei oleks poodiumil seisvad ratsanikud ja nende kopsakad sponsorlepingud. Mis oleks, kui koolisõit tähendaks järeleandmatut püüdlust jõuda enda ideaali (mitte segamini ajada skeemis välja sõidetud protsendi või hinnetega) lähedale?
Raamatus mööndakse, et võib vaielda, millisel riigil on parim koolisõit, ent puudub vaidlus selles osas, kes on edukaim koolisõiduäris. Belasik leiab, et soojavereliste sporthobuste domineerimine koolisõidus ei ole juhuslik ning selle on tinginud süsteem, kus kohtunike (ärilised) huvid, olles ise hobusekasvatajad, müüjad või osalised kasvandustes, tingivad selle, et eelistatud on soojaverelised sporthobused. Lisaks on soojaverelisi lihtsam hinnata, kuna nad on homogeensemad. Kohtuniku kvaliteeti aga näitab, kui ta oskab näha korrektseid liikumisi ja neid hinnata, olenemata hobusetõust. Ta innustab ka ratsanikke olema põhjalikum enesetäiendamisel. On küll kasulik, kui ratsanik teab midagi näiteks sadulapassimisest, ent sellest jääb väheseks, kui ratsanik ei tunne hobuse anatoomiat ja seda, kuidas hobune oma lihaseid kasutab.
Raamat ise on küll õhuke, mis on ka minu ainus etteheide sellele teosele, ent sellest ei tasu lasta end petta. Belasik on teinud kirjutamise tarbeks põhjalikku eeltööd, tundes läbi ja lõhki vanu ja uuemaid ratsutamiskunsti meistreid ja nende teoseid, neile korduvalt ka viidates. Ta argumenteerib, analüüsib, võrdleb, vaidleb neile vastu ja toob näiteid.
Ma arvan, et selle raamatu suurim väärtus seisnebki autori arutlemisoskuses ja võimes analüüsida infot objektiivselt, laskmata end pimestada ratsaniku saavutustest või austajate paljususest. Oli värskendav lugeda, kuidas ei tasuks liiga kinni olla selles, et leida absoluutse tõe allikas, mille külge klammerduda. Ratsanikke, ka lugupeetud ratsutamiskunsti meistreid, ei tohiks võtta eksimatutena ja eluterve kriitiline pilk kulub alati marjaks ära.
Raamatut on võimalik tellida näiteks Krisostomusest – vaata lähemalt SIIT.