Üks maailma tuntumaid sporthobuste aretajaid Jan Greve ütles aastaid tagasi ESHKS seminaril: „Tähtsam kui see, mis meil on, on see, mida me tahame“. Mina tahan kõigepealt kirjutada sellest, et ratsasport vajab kaitset. Oli aeg, mil ratsutamist tuli kaitsta väärarengute eest, mida vägivaldsed või oskamatud, aga enesekindlad ratsanikud levitasid. Tänapäeval on ratsaspordil vaja kaitset ratsutamisoskuse lahjendamise eest ja spordiväliste sotsiaalse litsentsi (SLO) aktivistide eest.
Milliseid eesmärke püstitada?
Lahjendamine on kaasaminek kultuuri üldise lahjendamisega. Muusikud on seda omal alal hästi ära tabanud, kui Neeme Järvi ütles ühes intervjuus, et on muusika ja on meelelahutus ning Tõnu Kaljuste tahtis, et tehtaks vahet professionaalide ja taidlejate vahel. Kui me peame peaaegu võrdselt lugu nii 110 cm kui 160 cm taseme võitudest ja üldse hindame igaühe tulemusi vastavalt ratsaniku või hobuse võimetele, mitte absoluutskaalas, ei ole me konkurentsivõimelised ei rahvusvahelises spordimaailmas ega Eesti kultuurimaailmas. Kohalik meelelahutus ning taidlemine võtavad endale aina suurema tähelepanu ja toetuse. See, mida on tabavalt nimetatud „Eesti visiitkaardiks“, jääb tahaplaanile ja eralõbuks.
Üks kultuuriminister, kes seda mõistet kasutades kunagi ammu spordi rahastamisest rääkis, ütles vastupidiselt ja otsekoheselt, et riigi toetus peakski minema ainult neile, kes meid esindavad või selleks valmistuvad. Nii peaks praegugi olema. Maksumaksja ei pea toetama teise maksumaksja harrastust või meelelahutust. Spordi sisemised reeglidki, näiteks võistluste auhindade jagamisel, lähtuvad põhimõttest, et kõik panustavad, aga vähesed teenivad. Igaühele oma. Süsteem töötab kõige paremini siis, kui igaüks on selles oma õigel kohal.
Milliseid eesmärke püstitada ja kuidas tippspordi kui Eesti visiitkaardi huve esikohale seada, selle üle peaks toimuma pidev arutelu nii Eesti Ratsaspordi Liidu treenerite nõukogus kui ESH spordikomisjonis (mis tuleksid luua). Näiteks on hüppehobuste arengule suurte parkuuride tasemele 4-aastaste hobuste kiirusparkuurid kindlasti kahjulikud. Prantsusmaal tohivad kiirusparkuurides osaleda alles 6-aastased ja vanemad hobused. Teiseks kahjulikuks tendentsiks, kuidas tippspordi tähtsustamisest on loobutud, võib pidada tiitlite võrdsustamist. Takistussõidus antakse igal aastal välja 8 Eesti meistritiitlit. Eesti meister takistussõidus peaks siiski olema üks ja absoluutne, teised on oma klassi võitjad (või leida neile mõni muu tiitel, näiteks tšempion, nagu on noorhobuste tšempionaadil).
Sotsiaalse litsentsi aktivistid kui spordi väljakutse
Kogu see kultuuri lahjendamine ei ole ratsaspordi vastu otseselt vaenulik. Kahju ainult, et liikumine ühelt tasemelt teisele toimub natuke lõdvalt. Pingeid ja pingutamist võiks rohkem olla, toredaid noori ja amatööre võiks rohkem ergutada kõrgemale tasemele. Aga ratsaspordil on ka vaenlasi. Nii on igal kultuuril, sest nagu Juri Lotman on geniaalselt defineerinud: „Kultuur on piiride tõmbamine.“ Aga kus on piirid, seal neid ka rünnatakse. Meie otsesed vaenlased on sotsiaalse litsentsi (SLO) aktivistid, kes ise midagi põhjalikult ei oska ega tea, aga on mingis ühes tões surmkindlad. Selliste eest hoiatab isegi Maailma sporthobuste föderatsiooni häälekandja Breeding News oma ladinakeelse motoga „Timeo hominem unius libri“ (e.k. Karda ühe raamatu inimesi). Õnneks või kahjuks nad veel hobuste kaitsjatena nii hullud ei ole, nagu mõned noored kliimaaktivistid on olnud. Siiski – keegi on juba öelnud, et „kuidas te tohite teisele selga istuda“. Enamus on küll lihtsalt veidrad, otsivad hobuses inimest. Selle kohta on loomapsühholoogias mõiste „inimestamine“.
Inimestamisest lugesin „Hobumaailmas“ absurdsena kõlavat pealkirja „Kas hobused tahavad võistelda?“ Pole kuulnud ega lugenud, et keegi oleks tõsiselt mõelnud, et tahavad. Aga kui küsida, kas hobused tahavad joosta ja hüpata, on vist igale hobustega tegelenud inimesele selge, et mõned küll tahavad. Isegi „loomade heaolu pesu“ poole kaldu inimesed peavad seda tunnistama. Nimetatud artikliski on kasutatud uurimust, kas hobused tahavad liikuda või parem boksis seista, kas joosta võidu või lihtsalt koplis lonkida, kas hüpata või mitte. Avastati võidukalt, et enamus ei taha sugugi pingutada. Aga näiteks katses, mis tõestas, et 8 hobust 9st ei tahtnud minna jooksuliinile harjutama ja eelistasid boksi jääda, oli ju 1/9 neid, kes tahtsid.
Spordi mõte on arendada inimese ja hobuse loomulikke võimeid
Sport ei olegi kõigi jaoks. Ma mõtlen sporti, millel on mõte ja eesmärk, mitte lihtsalt ajaviidet. Ja spordis ei otsusta enamus. Ammugi mitte võhiklik vähemus. Kõiki armastada on emotsionaalne häire, aga lugupidamist heast hobusest võiks küll rohkem olla. Sportlasi huvitavad hobused, kes on aretatud või harjutatud vajama liikumist ja isegi pingutust. Galopitreeneritelt suurtel hipodroomidel olen tihti kuulnud kiidusõnu mõne hobuse kohta: „See võib end surnuks joosta!“ Inglastel on mõttetera: „Kõige viletsam hobune on see, kes ei jaksagi end vigaseks joosta!“ Tõsi, sporthobustega tehtud katsetel leiti, et meelitamise ja altkäemaksuga porgandi või suhkrutüki näol hobust kõrgemale kui 140 cm hüppama ei pane. Kui see nii ongi, siis on natuke hirmu ju vajalik ja loomulik. Looduses on hobune põgenev loom. Teatud hirm on talle ellujäämiseks vajalik omadus. Ja joosta kiiresti ning otsejoones on loomulik käitumine.
Selline ebaloomulikke liigutusi nõudev dressuur, nagu kasvõi ainult esijala andmine või hispaania samm, on talle psüühiliselt isegi raskem. Labürindikatsetel on hobusel raske leida teekond soovitud eesmärgini, kui selleks on vaja vahepeal sellest eemalduda. Koerale on see lihtsam, sest kiskjatele on vaja tugevamat intelligentsust, kohanemisvõimet uudsete lahenduste leidmiseks. Meil on vaid vaja hobuse omapära ära kasutada, ja tegeleda temaga võimalikult rohkem nii, et talle tunduks, et ta ise tahab joosta ja hüpata.
Spordi mõte on arendada inimese ja/või hobuse loomulikke võimeid. Kahjuks on esinemisvajadus ja eriti televisioon toonud sisse palju ebaloomulikku. Ratsaspordiski on sportlikkusest ajuti kaugenetud, mindud dressuuri teele. Ei tohiks ununeda, et klassikalise ratsaspordi ideaal on ratsaniku ja hobuse ühine tasakaal igal liikumisel. Liialdatult võiks öelda, et hobust juhitakse oma tasakaalu muutmisega, reaalses elus siiski hobuse ja ratsaniku ühise tasakaalu muutmisega. Klassikuid meenutades: nende äärmuslikud väljendused olid Baucher’l et hobust juhitakse tundliku käega, Fillisel, et säärtega, Lörkel, et istmikuluudega. Omajagu tõde igas väljendis.
Dressuuri ideaal on hobune, kes teeb liigutusi või liigub vastavalt ratsaniku signaalidele.
Dressuuri ja koostöö tasakaal
Dressuuri tippsaavutuse näidis oli „mõtlev hobune“ Tark Hans, kelle ta omanik Wilhelm von Osten olevat õpetanud arvutama ja küsimustele vastama tema ette seatud ruudustikul numbreid või tähti kabjaga toksides. Von Osten sai oma etendustega päris rikkaks ja uskus vist ka ise oma hobuse võimetesse. Teadlastelgi oli raske seda usku ümber lükata, sest näiliselt von Osten hobusele mingeid vihjeid ei andnud ja isegi võõra inimese küsimustele reageeris hobune enam-vähem õigesti. Aga kui katseid tehti nii, et hobune inimest ei näinud või kui inimene vastust ei teadnud, vastas ta üldjuhul valesti. Nähtus sai nimeks Targa Hansu efekt ja antud juhtumil „hobune reageeris inimese mittetahtlikele vihjetele inimtreeneri kehakeeles. Treener ise ei olnud teadlik, et ta loomale selliseid vihjeid andis.“ Isegi teadvustamata pingulolekut või lõdvestumist võivat hobune märgata. Nii et tegemist oli erakordse tähelepanuvõimega, mis saavutati tohutu treeninguga, aga mitte hobuse mõistuse arendamisega.
Eks dressuurgi ole omaette kunst ja mõnevõrra vajalik igasuguse loomadega suhtlemise juures, aga ideaalina peaks spordis olema vähem dressuuri ja rohkem loomulikku füüsilist koostööd.
Ratsaspordis pole puhas dressuur või puhas füüsiline koostöö kumbki võimalik. Nende suhteline osakaal ratsaspordis on olnud ja on praegugi muutuv. Muutunud, õigemini inimese poolt muudetud, on ka hobused. See on aretus.
Aretus ja hobuste areng
Maksimaalselt ühe või väheste füüsiliste omaduste/võimete arendamine on saavutushobuste aretus. Nende jõudluskontroll on galopivõidujooksud ja traavivõidusõidud. Neidki alasid nimetatakse mõnes käsitluses spordiks. Hobuse osa on neis siiski inimese omast niipalju suurem, et spordiks võib neid alasid pidada vaid hobuste jaoks. Inimesele on need eelkõige aretustulemuste katsetus. Kuigi, Inglismaal oli tõesti enne ratsaspordi tekkimist „sportsman“ galopihobuse omanik, džoki aga mitte. Tänapäeval on mindud veel kaugemale – on leiutatud isegi termin „koerasportlane“.
Sporthobuseid aretatakse spordi jaoks. Ratsasport on erinevalt igasugustest inimese ja hobuse koostöö teesklemistest kõige rohkem inimese ja hobuse ühine sport, ennekõike on seda klassikalised alad – takistussõit, koolisõit ja mitmevõistlus. Sporthobuste aretus on jõudnud niikaugele, et on loodud suhteliselt selged hüppehobuste ja koolisõiduhobuste liinid ja populatsioonid. Isegi selliseid koolisõiduliine on loodud, milles on päritav andetus hüppamise suhtes. Hüppehobustest oodatakse mõne täkuliini järglastelt eriti suurt võimsust, teisest liinist eriti puhast ja ettevaatlikku hüpet jne. ka sporthobuste aretus on kujundlikult öeldes sport
Peale saavutushobuste ja sporthobuste on välja ilmunud ja kasvanud trend kasvatada ja armastada hobuseid kui lemmikloomi. Vajadust armastada peaks küll kuidagi teisiti rahuldama, aga ega see trend sporti palju sega. Küll aga häirib poliitikuid ja majandusinimesi ratsionaalsemates riikides see, kuidas kulutatakse lemmikloomadele ressursse, mida võiks majanduses paremini kasutada. Mitmes Euroopa riigis on juba ammu hakatud otse või kaudselt maksustama lemmikloomade omamist. Hobune on eriti ressursikulukas lemmikloom.
Peamine on tahe saada paremaks
Aga aitab targutamisest. Jutuga kedagi ei veena ja ümber ei kasvata. Ainult eeskuju loeb. Parim, mis meil võtta on, on selline nn meistriklass, mida 2. veebruaril käisin Kukulinna maneežis vaatamas. Urmas Raag näitas tõesti meistriklassi nii hobuste kui inimeste käsitlemises ilma igasuguse „hobukäsitluseta“. Nii lolli inimest pole olemas, kes poleks seal aru saanud, kuidas väga hea ratsaniku all tunneb hobune end palju paremini kui lihtsalt päris hea või keskmise all.
Mitte just kõige lihtsamad hobused, kel kõigil näis olevat hinges mingi usaldamatus ratsaniku vastu, olid pärast seda, kui olid leidnud Urmase poolt pakutud ratsme kontakti ja tasakaalu, endaga ja maailmaga rahul. Maneeži tulid nad ja alustasid treeningut oma ratsaniku all paljuski erinevalt, aga kõigil oli esialgu kuskil kehas ja hinges tajutav pinge. Muutus oli kõige märgatavam selles, kuidas alguses hoidsid kõik hobused isegi lihtsalt lahtise ratsmega sammu käies kaela natuke ebaloomulikult, peaaegu liikumatuna, käisid ratsme taga või püüdsid ratsme vastu natuke võidelda. Ja treeningu lõpuks sammusid nad loomuliku kaela tööga, olid kõik vabad igasugusest pingest, nagu oli ka Urmas ise kogu oma mitmetunnise töö ajal. Ning keegi ratsanikest ei olnud õnnetu või solvunud, et tasemevahe oli nii suur ja nähtav. Kõiki nii väljakul kui tribüünil ühendas arusaamine, et koostöö ja usaldus on võimalik. Peamine on tahe – tahe saada paremaks.