Taaskord on käimas ratsakoolide meistrikad. Teist aastat järjest ning sedapuhku mitte Niitväljal nagu mullu, vaid ühes teises kenas kohas – Kukrumäel.
On imeliselt soe reedene hilishommik, 28. august. Küsin telefoni teel juhiseid Kukrumäele sõiduks, sest, häbi küll tunnistada, aga pole sinna kunagi sattunud. Internetist, ühest foorumist leiame klubikaaslasega vihjeid stiilis “keera Rannamõisa teel pärast võsa ja elektriposti vasakule”. Klubikaaslane arvab, et kohalesõidujuhised võiksid juhendites kirjas olla. Ise mõtlen, et pole tõesti paha idee, kuid võibolla oleme ise süüdi, et piisavalt ringi ei käi.
Rannamõisa teel selgub, et ongi tõsi – pärast võsa ja elektriposti keerab kruusatee vasakule. Jõuan kenasti kohale, korraldaja Marit Künnapuu on ise “väravas” juhuslikult vastas ja viipab parkimiskoha suunas. Ronin oma fotokotiga välja ja näen juba ümberringi tuttavaid säravaid silmi. Iga ratsakooli hobuseauto ümber on laager püsti löödud. Aega parajaks tehes mängivad osad kaarte, teised arutavad saadud skeemiprotsentide üle, kolmandad teevad murul sooja. 
Lapsed on rõõmsad – veel üks piltnik tuli. Pole vahet, et neid seal juba paar tükki on. Ükski fotograaf pole sellisel võistlusel ülearu, kõik kaadrid lähevad heameelega loosi, klõpsuta aga! Soojendusväljaku äärest leian “kolleeg” Taive Abneri, kes teab täpselt sama, mida ma just tähele panen: lõpuks ometi on pildistamiseks olemas ilusa taustfooniga väljak. Murul on üleval isegi kena valge koolisõiduaed, (ehkki küll tähtedeta, aga see ei olegi oluline).
Kukrumäe Ratsatalu üllatab positiivselt
Olles veidi aega nautinud heades tingimustes pildistamist, lähengi uudistan natuke ringi. Olen üllatunud, sest koht näeb parem välja kui arvasin. Mitte et ma oleks halvasti arvanud, aga midagi ei lootnud ka. Hobustel tundub siin mõnus olevat, väiksemate võistluste korraldamiseks on võimalused olemas, juttude järgi on ratsakoolis käivad õpilasedki rahul. Arutame peakohtunik Malle Einastega, kes ka Kukrumäel esimest korda, et meie jaoks täiesti avastamata maa.
Idee on suurepärane
Jään mõtlema, et on tore, kui iga ratsakool, kes sellel võistlusel osaleb, saab võimaluse ja tahab vähemalt korra antud üritust ise läbi viia. Nii peabki – ise tahame, teeme ja osaleme! Õhkkond oli mullu ja on ka nüüd minu kui tavalise pealtvaataja jaoks väga positiivne. Loomulikult elan omadele ehk Veskimetsale enim kaasa, kuid püüan vaadata ka objektiivselt – kas võistlust on üldse vaja, kuidas ta on korraldatud, mis võiks paremini olla, milline on ratsakoolide tase, ja nii edasi.
Natuke kahju on ainult sellest, et ratsakoole on osalemas liiga vähe. Tondi omad ei tulnudki ju tänavu välja, kuna samal ajal võisteldakse Juurimaal kolmevõistluses. Eks neil ole seal võibolla kõrgemad panused mängus, aga heast konkurentsist ei ütleks siiski ära, tondikad oleksid kibedad vastased. Ja tegelikult eriti äge oleks veel, kui kõik Eestis tegutsevad ratsakoolid leiaksid võimaluse osaleda või koguni ise korraldada. Publikuga võiks ehk ka paremad lood olla, see on see koht, kus treeningukaaslased ja lapsevanemad võiksid mõnuga kaasa elada. Ilmselt oli see lihtsalt reedese päeva süü.
Aga üldjoontes on tegemist igati väärika üritusega. Meenutan, kuidas Ellen (Vatsel) ja Marit eelmisel aastal ideega lagedale tulid, sest Soomes on sama asi väga populaarne. Õige kah, ratsakooli hobune ei ole ikka päris sama, mis spordiks ostetud hobune, ja nii hea on, kui neile tehakse päris oma võistlus. Positiivseid jooni on ju teisigi – näiteks tiimi- ja vastutustunde kogemine, võistluskogemuse saamine, auhinnatseremoonial osalemise meeldiv tunne, (sest pea kõik ju kutsutakse hiljem rivisse.) Aga uus asi on uus asi, oli tookord ka neid, kes kahtlesid selle õnnestumises. Oli ju tõesti näiteks see hirm, et äkki hakkavad end pidama ratsakooliks kõik need, kellest senini midagi ei teatudki, kuid kõik läks hästi. Nii hästi, et reegleid veidi kohendada ja kindlalt edasi minna.
Võisteldakse nii individuaalselt kui meeskondlikult
Võistlusest ma väga palju rääkida ei plaani, sest eks need võistlused ole mõnes mõttes kõik ühesugused. Kuid natuke tutvustan selliste meistrikate ülesehitust.
Ratskoolide meistrivõistlustest võib osa võtta iga ratsakool, mis vastab ERL’i lehel toodud vastavale määratlusele. Võistlejad peavad olema regulaarsed ratsakooliõpilased, kes pole võistelnud rohkem kui L tasemel koolisõidus ning 110 cm takistussõidus. Sama reegel kehtib ka osalevatele hobustele, kuid nende võistlusajalugu arvestatakse vaid eelmise aasta ulatuses.
Toimub nii individuaalne kui võistkondlik arvestus. Individuaalselt jagatakse medaleid kullast pronksini mõlemal võistlusalal järgmistes klassides: lapsed kuni 15 eluaastat, noored 16 kuni 21 eluaastat, ning harrastajad. Eelnevalt üles antud võistkond peab koosnema kuuest liikmest, kellest igaüks esindab ühte eelnimetatud kategooriat (kolm vanuseklassi koolisõidus ning kolm takistussõidus). Üldkokkuvõttes võidab karika võistkond, kes saab iga kategooria lõikes parimad kohapunktid.
Möödunud aastal võttis peavõidu Veskimetsa Ratsakeskuse võistkond, tänavu läks teisiti – parimaks osutusid kohalikud ehk Kukrumäe omad. Teiseks tuli Niitvälja ning kolmandaks Veskimetsa. Individuaalsetes arvestuses jagati nii rohkelt medaleid ja rosette, et neid ei jõuagi üles loetleda, aga võib öelda, et igaühele jagus midagi. 
Ratsakoolid näitavad head taset
Koolisõidus peakohtunikuks olnud Angelique Maasik nentis, et tema jaoks oli kogu võistlus üks suur ja positiivne üllatus, kuna ta ei oodanud ratsakoolide õpilastelt ja hobustelt eriti palju, pigem valmistus halvemaks. “Need lapsed ju sõitsid väga hästi! Nad võiksid vabalt A ja isegi L skeemides avatud klassides nii mõnelegi silmad ette teha,” leidis Angelique ja lisas: “Samuti meeldisid mulle hobused – väga ilusad ja liikusid täitsa mõnuga. Keegi ei lomberdanud nagu ma kartsin. Arvasin alguses, et okei, ratsakooli õpilane võiks lihtsalt osata juhtida ja istuda nii, et ta hobust ei sega, aga tuleb välja, et neile võiks järgmine kord tunduvalt nõudlikuma skeemi ette anda”. 
Nii tal kui mul oli väga hea meel, et ühe inimese arvamus ratsakoolides toimuvast paranes tunduvalt. Ja kuna ilm oli ka absoluutselt fantastiline, oli kogu päev tema jaoks tõeline puhkus ja nauding. Loodame, et teiste pealtvaatajate jaoks samuti, ning loodame teid näha järgmisel aastal Ratsakoolide Meistrivõistlustel!