Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) tori hobuse haruseltsi liikmed kavandavad 24. veebruaril Tartus Eesti kaitseväe ratsarügemendi mälestuseks paigaldada väeosa kunagisse asukohta mälestustahvli, meenutamaks omaaegseid ratsaväelaseid ja nende truud võitluskaaslast – tori hobust.
EHS tegevdirektor Krista Sepa sõnade järgi tekkis mõte paigutada mälestustahvel mõned nädalad tagasi, kui seltsi teabepäeval Eesti Maaülikoolis kuulati ära Ratsarügemendi klubi esindaja Tõnis Sareali ettekanne omaaegsest Eesti ratsaväest: „Sareal rääkis, et ratsarügemendi hobusepargist moodustasid enamiku just tori hobused, seda ka vabadussõja ajal. Nii ongi põhjendatud, et just tänased hobusekasvatajad paigaldavad nende meeste ja hobuste mälestuse hoidmiseks mälestustahvli.“
Universaalne tori hobune
Sepp lisas, et täna ühena kolmest riikliku kaitse all olevast ohustatud Eesti hobusetõust oli just tori hobusetõug see, mis võimaldas oma universaalusega rahuldada omaaegse Eesti ratsaväe kõiki vajadusi. „Tori hobusetõug on saadud teadliku aretustöö tulemusena. Valikuid tehti lähtuvalt sellest, millist hobusetüüpi tarbijal parajasti vaja oli. Oli olemas kergem, ehk siis tänapäeva mõistes ratsaspordiks sobiv hobune, olemas oli ka raskem hobusetüüp, ehk siis selline hobune, keda sai kasutada põllutöödel,“ ütles Sepp.
Kõike eelnevat arvesse võttes, tunduski tegevdirektori kinnitusel loogilisena, et mälestustahvli paigaldab EHS. „Iseasi oli leida tahvlile sobilik asukoht. Hea, et ratsarügemendi klubi oma soovitustega meile appi tuli.“
Ideaalne asukoht mälestusmärgile
Tõnis Sareal Ratsarügemendi klubist ütles, et hoonet, mis vääriks mälestustahvlit kandma, polnud hobusekasvatajatele raske soovitada: „Ühte omaaegse ratsaväe tallidest on tulevikus kavas rajada muuseum. Seega sobib mälestustahvel just selle hoone seinale ning nii võibki mälestustahvlit tegelikult nimetada muuseumi sümboolseks nurgakiviks.“
Ratsarügemendi ainus säilinud tall. Foto: Ago Ruus
Sareali kinnitusel on territoorium, kus ratsarügement asus, sümboolne nii mitmeski mõttes. Mehe sõnade järgi asus väeosa paiknemiskohas suisa kolm Vabadussõjale pühendatud mälestusmärki, ligikaudu saja meetri pikkune maneežki oli Balti riikide suurimaid.
„Nõukogude ajal monumendid loomulikult hävitati, maneežist on säilinud vaid vundament. Siiski on tänase päeva seisuga mul hea meel selle üle, et üks väeosa kasutuses olnud tallidest kavatsetakse muuta muuseumiks,“ lausus Sareal.
Igal pool esirinnas
Ratsarügemendi klubi ühe eestvedajana rõhutas Sareal rügemendi mälestuse hoidmise vajadust. „Eesti rahvusväeosade loomisel 1917. aastal oli ratsavägi üks esimesi, kujunedes ühtlasi üheks elitaar- ja esindusväeliigiks kogu Eesti Vabariigile. Lisaks alustas rügemendi juures tööd üks esimesi ratsaspordiringe, toimusid ka esimesed ratsaspordivõistlused, millest eriti suurt kuulsust omandasid 1. Ratsarügemendis toimunud võistlused 1930-ndail aastail Läti, Poola ning Soome armeeratsasportlaste osavõtul,“ tsiteeris Sareal Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi president, dotsent Heldur Petersoni kirjutatut.
Mälestustseremoonia algab 24. veebruaril kell 12.30 Tartus rügemendi territooriumil asunud rajatiste tutvustamisega. Kogunemine on garnisoni peaväravas Puiestee ja Raatuse tänavate nurgal, oodatud on kõik, kel huvi ratsarügemendi ja Eesti ajaloo vastu