Ratsasport, sellisel kujul nagu me teda tänapäeval tunneme, kuulub olümpiakavva alates 1912. aastast. Selle taga on suuresti krahv Clarence von Rosen, kes alates 1906. aastast oli näinud vaeva, et ratsasport jõuaks olümpiakavva. Ta leidis, et ratsasport, kui seal võivad osaleda vaid sõjaväelased, tugevdaks olümpialiikumist ja suurendaks riikide huvi olümpiamängude vastu.
Von Rosen oli veenev ja kui Stockholm sai ülesandeks võõrustada 1912. aasta mänge, siis ei olnud enam küsimust, kas ratsasport peaks kuuluma võistluste kavva. Küsimus oli kuidas.
Rootslaste peavalu korraldamisega alles algas. Oli vaja lahendada küsimus, kas maksta võitjatele auhinnaraha. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) otsustas, et mõõtu võtavad härrasmehed ning rahalised auhinnad ei ole sobilikud. Professionaalsete sportlaste eest jäid uksed veel aastakümneteks suletuks.
Korraldajad avastasid ka, et ühtseid reegleid ratsaspordis ei eksisteeri. Teistel aladel nagu jalgpall, ujumine, tennis võeti üle rahvusvahelise alaliidu reeglistik. Kuna rahvusvahelist ratsaspordi alaliitu ei eksisteerinud, siis tuli rootslastel reeglid ise välja mõelda. Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI) asutati alles 1921. aastal.
Von Rosen tuli esile kolme olümpiaalaga, milleks said koolisõit, takistussõit ja kolmevõistlus. Ta eiras ettepanekuid hõlmata selliseid alasid nagu voltižeerimine, kestvusratsutamine või polo. Samuti oli ta vastu kõrgushüppele, sest see oli populaarne elukutseliste ratsutajate seas. Olümpiamängud, nagu öeldud, pidi olema härrasrahva spordipidu.
See suhtumine muutus alles 1952. aastal Helsingi olümpiamängudel, kui võistlusareenile lubati naised ja tsiviilisikud. Tõsi küll, naistel lubati esialgu võistelda üksnes koolisõidus. Takistussõidus said naised osaleda neli aastat hiljem ehk 1956. aasta mängudel. Kolmevõistluses aga alles 1964. aastal.
Sõjaväe mõju
Ratsaspordi kujunemisloos on olulist rolli mänginud sõjavägi ja see mõju tuli eriti esile algusaegadel. Näiteks ei meenutanud koolisõit kuidagi seda spordiala, mida ollakse tänapäeval harjunud nägema. Skeemis olnud harjutused olid lihtsamad ja ehkki piaffed või passaaži võis esitada, ei olnud tegu kohustuslike harjutustega.
Õigupoolest oli esimeste olümpiamängude koolisõit rohkem kombinatsioon takistus- ja koolisõidust. Näiteks tuli koolisõitjatel enne starti asumist ületada viis takistust kõrgusega kuni 110 cm. Takistuste seas oli üks kolmik laiusega 3 m. Skeemi lõpus testiti veel eraldi hobuse kuulekust. Selleks veeretati võistluspaari suunas värvitud tünn, mis tuli võistluspaaril ületada. Järgmistel olümpiamängudel koolisõitjatelt enam takistuste ületamist ei oodatud.
Algusaastatel oli tavaks, et koolisõidus võisteldi normaja peale. Näiteks pidid koolisõitjad esitama 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel skeemi 10,5 minuti jooksul. Oli sportlasi, kes teenisid lubatud normiaja ületamise eest karistuspunkte. Pariisi mängud oli esimene, kui kasutati tuttavates mõõtmetes koolisõiduaeda ja tähti.
Takistussõidu reeglistik oli mõjutatud jahisõitudest. Takistuste puudutamine tõi kaasa karistuspunktid. Karistuspunktide puhul võeti veel arvesse, kas hobune puudutas takistust esimeste või tagumiste jalgadega. Kukkumine ei toonud endaga kaasa võistlustelt kõrvaldamist, vaid andis karistuspunkte.
Ka kolmevõistlus erines tänasest. Kolmevõistlejatel tuli end proovile panna neljal päeval. Esmalt testiti hobuste ja ratsanike vastupidavust 55 km kestvusratsutamisega ja 5 km krossiga. Järgmisel päeval tuli võimeid näidata 3,5 km stiipli rajal. Kolmandal päeval toimus takistussõit, kus takistuste kõrgus oli kuni 130 cm ja viimasel, neljandal päeval, toimus koolisõit, mille skeem oli sarnane koolisõidu omaga. Kestvussõidu osa hüljati kolmevõistluse kavast alles 2004. aastaks.
Citius, Altius, Fortius
Olümpiamängude motoks on ‘kiiremini, kõrgemale, tugevamini’ ja seda põhimõtet on korduvalt testitud ratsaspordis.
Takistussõidus on ehitatud radu, mida keegi ei suutnud puhtalt lõpetada. Nii juhtus 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel, kui takistussõidus tuli võistlejatel ületada 1060 m pikk parkuur, mis koosnes 16 takistusest, kõrgusega 125-140 cm. Parkuuri tempoks oli 400 m minutis.
On tulnud ette juhuseid, kus medalikomplektid jäävad välja jagamata. 1932. aasta Los Angelesi mängudel osutus takistussõitjatele seatud parkuur liiga keeruliseks ning mitte ükski meeskond ei saanud tulemust kirja. Anti välja ainult individuaalsed medalid ja Jaapan võitis seni ainsa kuldmedali ratsutamises.
Ent alati ei ole takistuseks saanud inimeste suurushullustus. Vahel on väljakutseid esitanud ilm. Nagu juhtus 1948. aasta olümpiamängudel, mis toimusid Londonis. Tugevad vihmasajud muutsid võistlusväljaku libedaks ja takistussõidus langes 21 võistluspaari välja. Meeskondlikus arvestuses sai tulemuse kirja ainult 3 meeskonda 14-st. Vihm on saanud saatuslikuks teistelgi kordadel. Mexicos toimunud võistlustel sadas maha tohutu kogus vihma, mis muutis krossi veetakistuse jõeks. Mitu sportlast kukkus õnnetult vette ja ühel juhul pidid sportlase päästma pealtvaatajad.
Pendel on käinud ka teise äärmuse suunas. On tulnud ette, et võistlejatele üles seatud rada on liiga lihtne. 1928. aasta Amsterdami mängudel tuli takistussõidus võitja väljaselgitamiseks korraldada kahed ümberhüpped, seejuures tõsteti takistusi 140 cm-lt 160 cm-le.
Sekeldusi on ette tulnud kolmevõistluses. Amsterdami mängudel tehti kolmevõistlejatele sedavõrd keeruline kestvusrada, et enamik eksis teelt ja diskvalifitseeriti. Vaid kolmel meeskonnal õnnestus tulemus kirja saada. Kuid alati ei ole süüdi ilmastik, märgistamata rada või rajameistri töö. Berliini mängudel eksles Tšehhi kolmevõistleja krossi rajal, mille normiajaks oli 17 minutit ja 46 sekundit, tervelt 2 tundi ja 36 minutit.
Ratsaspordi staatus olümpiaalana lööb kõikuma
Vaadates ajalukku on olnud mitmeid momente, kus ROK on andnud mõista, et ratsaspordi koht olümpiamängude kavas ei ole garanteeritud. Enim on see tulnud jutuks koolisõidu ja kolmevõistluse puhul.
Koolisõidus pälvib pahatihti kohtunike töö suuremat tähelepanu kui kaunis spordiala ise. 1928. aasta mängudel oli esimene tõsisem hindamisega seotud skandaal, kui kohtunik Nils Bonde seadis oma venna, Carli, 3. kohale. Teised kohtunikud hindasid Carli sooritust tagasihoidlikumalt, paigutades ta 23. ja 26. kohale.
On see halb spordimehelikkus, ahnus või midagi muud, aga 1956. aastal paistsid Saksamaa ja Rootsi kohtunikud silma sellega, et paigutasid enda riigi esindajad poodiumikohtadele. Kohtunikud eemaldati töölt ja ROK reageeris asjale ähvardusega eemaldada koolisõit olümpiakavast.
Skandaalist õpiti ja koolisõidu hindamisse viidi sisse muudatused. Iga riiki võis esindada kaks osalejat, mis tähendas, et meeskondlikke medaleid 1960. aasta OMil koolisõidus välja ei jagatud. Võistlussooritusi hindas kolm kohtunikku, kes kohtusid pärast iga skeemi 20 minutiks, et hinnetes kokkuleppele jõuda. Erakordselt bürokraatlik lahendus tähendas, et lõplikud tulemused selgusid alles kolm päeva pärast võistluse toimumist.
Olümpiaalana on löönud kõikuma ka kolmevõistluse staatus. 1996. aasta mängude eel andis ROK mõista, et kui kolmevõistlus soovib säilitada kohta olümpiaalade hulgas, siis tuleb formaati muuta, sest sama võistlussoorituse eest ei saa anda välja kahte medalit. FEI võttis kriitikat kuulda ja leppis kokku uues formaadis, mis tekitas olukorra, kus sportlane sai starti asuda kahe erineva hobusega. Nagu tegi Blyth Tait, kes võitis 96. aasta mängudel individuaalse kulla hobusega Teddy ja meeskondliku pronksi hobusega Chesterfield.
Kolmevõistluse korraldamist kummitas teinegi probleem- võrreldes teiste ratsaspordialadega on kolmevõistluse korraldus on olnud alati kõige kulukam. Eriti torkas silma kestvussõit, mis nõudis korraldajatelt väga palju ressurssi, mistõttu sündis otsus loobuda kestvussõidu ja stiipli osast ja jätkata kolmevõistluses kolme alaga.
Mida toob tulevik?
Küsimused sellest, kas ratsutamine jääb olümpiakavva on tõusetunud tänaselgi päeval, ent sootuks teisel põhjusel. Ratsutamine on ainus olümpiaala, kus osaleb loom- hobune. Moodne viievõistlus oli sunnitud vahetama ratsutamise uue võistlusala vastu pärast seda, kui lahvatas pahameeletorm Saint Boy väärkohtlemise üle. Moodsa viievõistluste formaadile, mis hõlmas ratsutamist, ei saanud saatuslikuks ühe hobusega juhtunu, vaid aastakümnete pikkuse kriitika tõrjumine ja soovimatus muutuda ning ajaga kaasas käia. Muutus siiski tuli, kuid välise surve mõjul.
Moodsa viievõistlusega juhtunu on hea äratuskell ja võimalus õppida teiste vigadest. Ratsaspordis on oluline hinnata ja täiustada loomade heaoluga seotud reegleid. Ratsutaja ja hobuse vaheline suhe peab olema rajatud austusele ja hoolivusele, et tagada ala jätkusuutlikkus ja positiivne tulevik. Kui vaadata olümpiamängude ajalukku, on näha, et iga kümnend on toonud uued reeglid ja suundumused. See, milline näeb välja ratsasport järgmisel kümnendil, sõltub paljuski tänastest otsustest ja tegudest.
