Kellele meist ei meeldiks ratsutada hobusega, kes oskab piffi-paffi, kellega saab harrastada takistussõitu ja ületada krossitakistusi? Hobusega, kes kunagi ei väsi, ehmata ega peruta? Ratsutamise stimulaator pakub võimalust ratsutada just sellise hobusega.
Mis õigupoolest on ratsutamise simulaator? Ratsutamise simulaator kujutab endast mehaanilist hobust, mis vastab ratsaniku täpsetele ja korrektsetele märguannetele. Selleks on hobusel mitmed andurid, mis reageerivad väiksemagi ratsaniku märguande peale. Nagu päris hobunegi. Tänu nendele anduritele saab hobune anda ratsutajale reaalajas tagasisidet näiteks selle kohta, milline on ratsmekontakt, kas ratsanik istub tasakaalus ja sirgelt ning kui tugevaid märguandeid ratsanik annab. Kuna tegu on sisuliselt arvutiprogrammiga, siis vastab see üksnes ratsaniku poolt antavatele käsklustele.
Seetõttu on simulaatori kasutamisvõimalused ka piiritud. Ta on sobilik algajatele, kes alles teevad tutvust hobumaailmaga, kuid pakub väljakutseid professionaalidele ja neile, kes soovivad lihvida ratsutamise oskusi. Kui algaja ratsutaja saab õppida simulaatoril kergendamist ja hobuse liikumistega kaasaminemist, siis vilunum ratsutaja saab õppida hüppamist, harjutada galopipiruette või viimistleda piaffee sõitmist.
Simulaatori mitmekülgsuse tõttu on see leidnud laialdast kasutust. Näiteks suunatakse Inglismaal Hartpury akadeemias ratsutajad simulaatorit kasutama, kui ratsanik on kukkunud ning on tekkinud vajadus töötada tema enesekindlusega või kui ratsutaja treeningutesse on jäänud pikem kui kahenädalane paus. Kuna simulaator annab mõõdetavat tagasisidet, on see leidnud aktiivset kasutust ka kliinikute ja uurimistööde läbiviimisel. Just eelmainitud omaduste tõttu on simulaator ka tänuväärt abiline treeneritele. Lisaks sellele on mehaaniline hobune leidnud kasutust ka ratsutamisteraapias.
Ehkki Eestis veel ratsutamise simulaatorit ei ole, on mitmed Eesti ratsutajadki saanud simulaatoriga sõita. Hiljuti käis Rootsis, Flyinges, ratsutamise simulaatoriga sõitmas Hobumaailma kaastöötaja ja koolisõidu harrastaja Kerttu Luus. Kerttu kiitis simulaatori tundlikkust ning tema sõnul oli üllatav, kui palju sarnanes simulaatoriga ratsutamine päriselt hobusega ratsutamisega.
Kerttu sai oma istaku kohta kasulikku ja mitmekülgset tagasisidet, sealhulgas tuli ootamatuna simulaatori poolt antud tagasiside, et tema parema käe kontakt ratsmega on ebaühtlane. “Kui keegi oleks minu käest enne küsinud, kumb käsi on kangem või tugevam, siis ma oleks arvanud, et vasak käsi. Tegelikult selgus, et vasak käsi on stabiilne ja hoiab normaalset kontakti, aga parem käsi on see, mis on tugevam ja ebaühtlasem, “ rääkis Kerttu. Lisaks märkis Kerttu, et simulaator ei andesta selliseid eksimusi. “Kui tavaline hobune annab ratsanikule vead ehk pisut andeks, siis robot seda ei tee,” mainis ta. Kerttu sõnul sai ta palju häid nippe, mida endaga koju kaasa võtta ja mida kodus proovida.
Hetkel on tekkinud ainulaadne võimalus tuua selline simulaator Eestisse. Hooandjas on käimas projekt, mille eesmärgiks on tuua Tallinna Veskimetsa ratsakeskusesse ratsutamise simulaator. Aita sinagi teha tiigrihüpe ratsutamises ja viia ratsutamisõpe Eestis uuele tasemele.
Aita anda hoogu SIIN!