Hobuste siseparasiidid on saavutamas resistentsust laialdaselt kasutatava ussirohu fenbendasooli suhtes. See võib kujutada tõsist ohtu varssade tervisele. Teadlased analüüsivad nüüd põhjalikult Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli (SLU) uut uuringut, mis näitab laialdast resistentsust selle ussirohu suhtes Rootsi hobusekasvandustes.
Solkmed on siseparasiit, mis mõjutab peamiselt varssasid ja noori hobuseid, kellel puudub täiskasvanud hobustega sarnane immuunsus. Vanematel hobustel on solkmetega nakkus haruldane. Suur hulk parasiite võib aga põhjustada varssade peensooles tugevat ummistust, mis võib olla eluohtlik. Vastavalt SLU suunistele soovitatakse Rootsis anda varssadele ussirohtu 8.–10. ja 16.–18. nädala vanuselt.
Varem oli võimalik kasutada mitmeid erinevaid ussirohtusid, kuid 2000. aastate algusest on teada, et ravimite liigne kasutamine on viinud resistentsuse tekkeni. Praeguseks on soovitatud kasutada näiteks püranteeli ja fenbendasooli, kuid ka nende suhtes on viimastel aastatel tekkinud dokumenteeritud resistentsus. Mitmeresistentsus hobuste solkmete hulgas on teadlastele üha suurem murekoht.
Suurtes kasvandustes ussirohutatakse sagedamini
SLU uuris fenbendasooli suhtes kujunenud resistentsuse olukorda Rootsis. Uues uuringus, mis avaldati ka teadusajakirjas Veterinary Parasitology, analüüsiti selle mõju 11 Rootsi hobusekasvanduses, kus elab kokku 92 alla 1-aasta vanust varssa.
Fenbendasooli suhtes tuvastati resistentsus neljas kasvanduses, ravimi efektiivsus jäi vahemikku 45–96 %. Kokkuvõttes näitab uuring, et hobuste solkmetel esineb fenbendasooli suhtes väljakujunenud resistentsus.
Lisaks leiti, et rohkem kui 40 varsaga kasvandustes oli statistiliselt oluliselt suurem risk resistentsete solkmete esinemiseks. Samuti oli suuremates kasvandustes tavapärane varssade sagedasem ussirohutamine võrreldes riiklike soovitustega. Uuringus osalenud 11 kasvandusest ainult üks järgis riiklikke soovitusi, kuus kasvandust ussirohutas varssasid vähemalt kolm korda nende esimese eluaasta jooksul.
Siseparasiitide resistentsus on murettekitav
Veterinaararst Liis Maisla märgib, et hobuste siseparasiitide aina kasvav resistentsus on väga suur ülemaailmne probleem, kujutades ohtu nii täiskasvanud hobustele kui varssadele. “Ehkki antud artikkel keskendub peamiselt varssadel esinevate solkmete (askariidid) resistentsuse probleemile, on samavõrra suur murekoht ka kõigil hobustel esinevate väikeste strongüliidide (Cyathosominae spp.) tõusev resistentsus kasutusel olevate toimeainete osas. Eestis ei ole vastavaid resistentsusuuringuid läbi viidud, kuid ei ole alust arvata, et tulemused erineksid ülejäänud Euroopast,” sõnab ta.
Eestis on soovitatav skeem ussirohu manustamiseks varssadele SLU suunistega sarnane. See tähendab, et esmalt tuleks anda ussirohtu umbes 2 kuu vanuses (fenbendasool) ja korrata seda 2-2,5 kuud hiljem. “Kindlasti paneksin omanikele südamele teha regulaarselt roojaproove ka varssadele ja seda peamiselt kahel eesmärgil. Esiteks, tegemaks kindlaks, et kasutatavad preparaadid on endiselt efektiivsed. Teiseks vanematel varssadel selgitamaks välja, millised parasiidid ja mil määral on esindatud, sest sellest sõltub kasutatava preparaadi valik,” soovitab ta.
Liisi sõnul on fenbendasooli-resistentsus on äärmiselt murettekitav eriti seetõttu, et senini on see olnud nii efektiivsusest, kui ohutusest lähtuvalt, esmavalik väikeste varssade ja teiste solkmetest ohustatud gruppide. Viimasesse kuuluvad näiteks suuremad varsad, kes pole üldse solkmetesse tõhusalt toimivat ussirohtu saanud ravis. “Ivermektiini ja püranteeli osas on resistentsus juba pikemat aega ulatuslikult levinud,” märgib ta.
Täiskasvanud hobustel soovitab ta samuti regulaarselt roojaproove uurida, sest väga suur hulk hobuseid ei vaja eriti sagedast ussirohu manustamist. “Nendele ussirohtu mitte andes aitame säilitada parasiidipopulatsiooni, kes ei ole nende preparaatidega kokku puutunud ja vähendame resistentsete geenide osatähtsust,” selgitab ta. “Kuna samal ajal soovime parasiidifooni hoida tasemel, mis ei tekitaks hobustele terviseprobleeme, ongi oluline leida karjast üles need hobused, kes enim parasiidimune karjamaale eritavad ja neile ussirohtu sagedamini manustada. Üldine „reegel“ on, et 80% parasiite elab 20% hobuste sees.”
Liisi sõnul on täiskasvanud hobuste parasiidimunade eritamise muster on ka üsna stabiilne, mistõttu võib pärast esimest aastat proovide sagedasemat uurimist selle sagedust vähendada. “Umbes 2-3 aasta järel võiks oma karjas teha proove, mis aitavad välja selgitada kasutusel olevate preparaatide jätkuva efektiivsuse,” annab ta soovituse.