Maailmakarikaetapilt Riias on tänaseks toodud Eestisse mitmeid arvestatavaid tulemusi ja lõunanaabrite korraldatav võistlus on juba pälvinud ohtraid kiidusõnu, siiski on olemas seiku, mida üksinda Riiga sõitev huviline-sportlane-kaasaelaja meeles peaks pidama.
Jõudmaks Eestist Riiga on mitmeid võimalusi, kindlasti peavad paljud optimaalseimaks bussiliiklust. Omadest kogemustest ütlen: „Ärge usaldage piletimüüjaid. Nad ei tea tuhkagi!“ Alternatiivina võib kõne alla tulla bussifirmade piletimüügisüsteemi puudulikkus.
Lugu ise lihtne, saanud kõne Riiast, võimalus võistlusele ilmuda reedel, tormasin seljakotti pakkima, helistades samas bussifirma infoliinile, kus kena häälega neidis teatas, et Pärnust saab Riiga 11: 50 väljuva bussiga. Ja kujutage ette nüüd nördimust, kui Pärnus, piletikassast teatati: „Sellele bussile on kõik piletid juba välja müüdud! Juba Tallinnas! Minge rääkige juhiga…“
„Tuksis. Järgmine lift Riiga väljub kolme ringis. Pääseteeks rääkimine juhiga.“
Mõtlesin. Passisin. Närvitsesin. Lõpeks jõudis buss ette. Mina juhi juures: „Kas teiega Riiga saab?“ Usun, sel hetkel väljendas mu pikk, sajakilone, päikeses ebameeldivalt higistav kogu ainult palvet. Juht vastu: „Loomulikult, 170 krooni.“ Andis piletigi…
Ei hakka siinkohal heietama teemal, info andis piletihinnaks 190 krooni, samuti ei taha vinguda mingi lollaka taanlasest kaasreisija kallal, kes terve tee I-podist valjult A-ha-d kuulas, kõik oli tühine selle kõrval, et lõpuks olin teel Riiga.
Riia ja kahtlane taksist
Riia bussijaamas järgisin juhtnööre. Võtsin takso, nimetasin ratsakeskuse aadressi Kleistu 75. Sõit läks lahti. Noh, loll pidi kirikus kah peksa saama. Nõnna seekord minugagi. Taksojuht, muidu sümpaatne vene mees rääkis terve tee LaSu- st, minu interpreteering Eesti ja Läti majandussurutise nimetustest. Kurtis ühtlasi rasket lapsepõlve ja puust mänguasju: Temal selg haige. Temal palav, auto aknad ei käi lahti. Ja nii edasi.
Mina, tohman ei pannud aga tähele, tüüp näitas sõrmega pidevalt oma GPS-le, väites, näed, õigesti sõidame. Ohtu ei tajunud ka siis, kui vennike helistas dispetšerile, teatades: „Läheb üks viisteist minutit kauem.“ Lõpuks, hetkel, kui arvasin mõistvat, et tegemist võib olla ringteega, kohad tulid juba pisut tuttavadki ette, leidiski tüüp õige teeotsa. Teatas sunnik veel rahulolevalt, näe, hobuse pildid: „Kaua olevat ta Riias elanud, aga seni veel ei teadvat, et siin asub ratsakeskus.“ Kooris aga ligikaudu 13 latti. Seega umbes poole enam, kui olin arvestanud. Skandaalitsema ei hakanud mu solvunud persoon vaid kahel põhjusel. Esiteks nuttis tüüp, tema tulnud hommikul kell seitse tööle ja mina olevat tal esimene kunde. Teiseks, ise olin järelikult loll…
Ratsakeskus, president ja Pacius
Saabunud sihtkohta, valdas mind tundmus – ometi lõpuks kodus. Hobused… Lõbusad inimesed… Siis pisut ootamatult Läti Vabariigi Presidendi auto. Ja turvamehed… Hiljem räägiti muide lugu ka esimesena ilmunud kopsakast turvanaisest. Mu Hiiobi kannatused said tasutud. Paljud eestlased on näinud, kuidas naaberriigi president meie oma mehel, Urmas Raagil käppa surub?! Mina ja kohalviibinud rahvuskaasalased nägid. Nägid lõunanaabridki, ülekanne olla läinud nende rahvusringhäälingusse. Ning peaasi, Paciuse hümn ja lipumasti kerkiv trikoloor. Ilus. Miskit muud ei oskagi öelda.
Edasi järgnes töö. Lepid kokku intervjuu, otsid ühte, otsid teist sportlast. Paljud, nii paljud teenivad leiba ju välismaal, ainsaks võimaluseks nende püüdmisel on vaid suurvõistlus. Selline nagu tänavu Riias. Silmapiiril järgmine start. Ise mõtlesin, üritades loomulikult reaalsuse piiridesse jääda, et pole võimalik, et keegi meie omadest ka nüüd, õhtusel põhisõidul teistest ette jõuab. On ju kohal lätlaste paremik, leedukategi koosseis pole halb, valgevenelastest-venelastest rääkimata. Võta näpust
Andres Udeküll, sõpradele vana Uudekollist Uudekas oma pirtsakal hobusel oskas Riias selles vastikus suvises kuumuses näidata klassi. Tuli ta oma tulisel, isepäisel täkul, kel nimeks Ex-Calibur, sõitis puhtalt ja läks liidriks! Muide, hiljem rääkisid kõik, Udeküll ei kihutanudki, seda talle nii ebaomaselt.
Järgi meie omad. Siiski, Udeküll säilitab positsiooni. Ei möödu mehest lätlased, leedukad ega võistluskaaslased Eesti ratsasportlased. Teistest, ei venelastest aga ka näiteks Valgevenet esindanud mustanahalisest ratsutajast rääkimata… Siis tuleb Andres Kallaste Opaalil. Kiire nagu alati. Kuid oh seda ebaõnne, üks latt robiseb lõpus maha. Aeg on hea, aga… Ai, kui valus…
Võitjaks kroonitigi Udeküll. Jälle Pacius ja jälle trikoloor. Jäi mulje, et kõik kohalviibinud eestlased käisid sellel päeval võistlusväljakul ringi kummis rinnul. Rõõmu tegi seegi, et kohalviibinud rahvuskaaslased-sportlased ainult õnnitlesid Udekülli. Tema lai käpp oli pidevas tervitustöös. Paremini väljendab selle õhtu emotsioone Ebbe–Liisa Sõnajala fraas koosviibimisel hotelli lobby-s: „Mul on Uudeka üle tõesti väga hea meel.“