Riia MK etapi kolmandat ja ühtlasi viimast võistluspäeva iseloomustas esialgu eestlaste suur kolimine hotellidest, näiliselt lootusetu olukord võistlusrajal ja hingemattev palavus.
Kahtlemata tuli pühapäeval tervitada hotelli – Viesnica “NB” kena administraatorit, kes, tea, kas isiklikust sümpaatiast või siiski kogemata, otsustas hakata Eesti ratsaspordi sponsoriks. Nimelt pidi Andres Treve ööbimise eest hotellis tasuma suisa santiimi vähem, kui üks latt. Seega mitu ööd võrdusid ligikaudu 20 krooniga. Loomulikult ei pannud Treve kaardimaksel mahavõetud summat tähele. Ei märganud seda esialgu muidugi raha kasseerinud näitsikki. Paanika algas hiljem, kui sponsorluskatse hotellis avastati. Kuid eestlased olid ju aumehed. Õigustamaks osaks saanud usaldust ja head teenindust säästeti õnnetut administraatorit, toad eestlastele broneerinud Hillar Talts tuli ning päästis kena Riia venelanna 98 latisest palgakärpest. Ja seda siis, kui Eesti seltskond oli hotelli tolmu jalgadelt juba ammu pühkinud…
Lämmatav kuumus
Tolmu oli sellel päeval Riias aga palju. Rohkemgi veel oli Riias päikest. Kella 10:30-ks näitas termomeeter juba 29 soojakraadi. Mida lähemale keskpäevale, seda hullemaks kuumus läks. Kõik, olgu need siis sportlased, pealtvaatajad või korraldajad hiilisid kohtades, kus puud päikese eest natukenegi varju pakkusid. Tribüünil võis rahva liikumise järgi mõista, kus varikatus natukenegi päikese eest kaitseb. Nii nagu päike, nii liikusid kellaosuti suunas pealtvaatajadki. Hiljem, juba põhisõidul, liikumist enam ei näinud, tribüün oli täis. 
Tervikuna näiski kogu ratsakeskus sellel päeval suure katlana, kuhu kõik, nii sportlased, hobused kui pealtvaatajad üheks supiks kokku on pistetud. Tarbi vedelikku või mitte, ikka on janu, ikka voolab higi ojadena.
Nagu neetud, ei lähe meie võistluspaaridelgi sellel päeval hästi. Kes tõrgub välja, kes
puistab latte vasakule ja paremale. Ainult kolin. Kogu päev, palavus, õhu puudumine ja eestlaste nigel esinemine sunnib mõttele: “Mida kuradit ma siin üldse teen?”
Ringkäik võistlusalal
Tribüünidel, võistlusplatsi ääres, kuid mis seal salata, ka VIP telgis nägi seevastu mõndagi huvitavat. Tribüün näiteks hiilgas pühapäeval tuleohtlikkusega. Kui hästi järele mõelda, oli ta tõenäoliselt tuleohtlik olnud eelmistelgi päevadel. Ja nimelt… Kogu ehitis sarnaneb külgvaates suure A tähega, millel korrus-korruselt asuvad istmed.
A keskmist, istmete alla jäävat osa kasutatakse laoruumina. Laoruumi sisse piiludes märkasin seal vanu, oma aja juba ära elanud tõkkeid, aga muudki sodi.
Tribüüni põrandaosa oli aga puidust, seda üsna suurte vahedega. Ja nüüd omakorda tuleohtlikkuse põhjus: tribüünil tehti suitsu. Ja nagu nõukaaegses lauluski öeldi, sädemest tõuseb leek. Eriti veel sellise kuiva kuumaga. Kui hõlpsalt oleks mõni suitsukoni võinud pudeneda laoruumi ja alguse oleks saanud suur autodafee. Ja muidu nii turvatud võistlusel ei paistnud tribüünil ühtki turvameest.
VIP telgis võis seevastu aduda, kui suurt populaarsust on ratsasport omandamas Läti Vabariigis. Külalised: esimesel päeval Vabariigi President, seejärel astus kõigil kolmel võistluspäeval läbi mitmeid Läti Vabariigi Seimi liikmeid. Läti Vabariigi Riigikohtu Esimees. Kaks istuvat ministrit, vahest oli neid rohkemgi… Ja kõik hobuste manu! Seda ajal, kui Riias oli laulu- ja tantsupidu! Vaat mis suunas ajavad lõunanaabrid asja! Mis sest, et legendi järgi kuuevarbsed.
Grand Prix suurepärane kulminatsioon
Päev hakkas kulmineeruma. Algamas Grand Prix. Võistluste direktor Edgars Treibergs, sümpaatne, alati igal pool askeldav “täidlaselt sale” härrasmees oli ennist intervjuus hobumaailm.ee-le väitnud: “Võit läheb kas Eestisse või Venemaale.”
Kuigi kaks eelnevat päeva oli möödunud suures osas eestlaste ülemvõimu all, ei andnud meie omade sellel päeval tehtud sooritused siiski mingit lootust. Pigem vastupidi. Jäi mulje, et Treibergs fännas Eestit ja üritas olla viisakas. Vahest lohutadagi veidi. Lootus sureb ju viimasena. Samas ütlesid roomlased, see sama lootus rumalusele on emaks.
Nagu eelmiseski sõidus, milles Rein Pill meie ülejäänud võistluspaaride “lendavate lattide sajus” Maarjamaa au lõpuks päästis, lennutasid meie omad jälle latte. Ja kolinal. Õnneks kolistasid teisedki võistlejad. Müra oli sama suur. Aegamööda tekkis tunne, et ümberhüpetele lähevad väiksemad “lennutajad”.
Vasakul: Rein ja Tourans
Samal ajal pakkus tribüünil olev rahvahulk omapärast vaadet. Iga mahaaetud tõket saatis ahhetus. Ahhetus, mis kostus üle nii taustmuusikaks olevast Pjotor Tšaikovski, Johann Strauss´i, aga ka Franz von Suppe muusikast.
Lõpuks hakkas koitma mõte. Alla nelja karistuspunkti pääsevad vähesed. Vahest on veel lootust. Ja nii läkski. Tiit – Läti nimevorm protokollis muide Tiid – Kivisild, Vasil Ivanou ja ootamatu püssipauk metsast, Andrus Kallaste oma kollasel hobusel Opaal pääsesid ümberhüpetele! Treibergs ei valetanudki. Kolmik muutis vaid positsioone. Kivisild, Kallaste ja Ivanou. Vägev! Paremal: Tiit ja Torrero
Isiklikku lõpetuseks või hoopis repliik?
Riia MK kirjeldamisel proovisin eelkõige jagada elamusi, mida kogesin nii teekonnal, aga ka vahetult võistlusväljaku ääres eestlaste võite-kaotusi jälgides. Õnneks oli sellel korral võite rohkem. Need kolm lugu väljendavadki tegelikult emotsioone, tundmusi ja naeru eelkõige iseenda üle. Alati võib ju midagi äparduda. Minul eelkõige. Nagu needus. Vahest olen midagi üle võimendanudki. Kuid kergesti süttiva inimesena salvestasin mälus kõik just nimelt sedasi.
Lõpuks veidi lisa. Ka Läti hobuinimeste kultuur on vaatamata minu poolsele – vahest kohati alatulegi irooniale, aga noh, naabrite värk – tugev. Nad ei lagasta. Kemmergussegi võib julgelt minna. Muide, neli tuhat inimest oli pühapäeval kohal. Jack Russeli terjer on nendegi seas popp. Nii et isiklikult arvan, et Lätti tasub kindlasti võistlema minna. Kui mitte võistlema, siis pealtvaatajaks kindlasti. Raavo Raadik