“Eesti hobusekasvatajad ei suuda kaasa lüüa Euroopa ratsahobustest üleküllastatud turul, kuigi üks siin treenitud ja hiljem Soome müüdud hobune on jõudnud maailma edetabelis kõrgele kohale.”
Nii kirjutati 1998. aasta Õhtulehes, mis oli üks esimestest artiklitest, kus mainiti budjonnõi tõugu ruuna Ritmitšnõid. Õhtulehes kirjutatakse, et hobune müüdi 1992. aastal Soome kasutatud kodumasinate ja 50 000 Soome marga eest. See vahetuskaup on hiljem hakanud oma elu elama. Internetist võib näiteks lugeda, kuidas olümpiahobune vahetati 150 kasutatud pesumasina vastu. Leidub ka artikleid, kus väidetakse nagu oleks olnud Rhythmical Venemaa tollase sõjaväe hobune ja tegu oli inglise täisverelisega.
Ritmitšnõi või Rhythmical ei olnud tavaline hobune. Alustuseks oli ta budjonnõi tõugu, keda tavaliselt tippspordis ei kohta ja veel vähem on neid budjonnõi hobuseid, kes on olümpiale jõudnud. Lisaks oli ta väga väike, pigem ülekasvanud poni mõõtu.
“Tal oli väga suur hing”
Ritmitšnõi sündis 1985. aastal Venemaal ja põlvneb tuntud budjonnõi täkust Reis. Eestisse jõudis hobune 1987. aastal koos vagunitäie hobustega Venemaalt. Hobused olid eranditult viletsas konditsioonis ja nälginud. Raigo Kollom meenutab raamatus “Hobused, keda ma mäletan”, kuidas nad olid väljendanud oma pahameelt venelastele. Viimased oli aga vastanud, et eestlased said ühe hobuse hinnaga kümme hobust ja ühest võib asja saada, sest põlvneb Reissist. Selles nad ei eksinud. Ritmitšnõi talenti märgati Eestis varakult. Ehkki ta oli väikest kasvu hobune, torkas tema hüppevõime silma.
Kasvult jäi Ritmitšnõi väikeseks, osades allikates on märgitud, et hobune oli vaid 158cm kõrge, kuid temaga kokkupuutunud inimesed on kinnitanud, et hobusel oli hüppevõimet ja jõudu mitme eest. Hobust peeti Niitväljal siiski liiga väikeseks ja närviliseks, mistõttu saadeti ta Viljandisse.
Treener, ratsastaja ja noorte hobuste koolitaja Triinu-Karin Järve meenutab, et kohtus toona 4-aastase Ritmitšnõiga Vana-Võidus, kui hobune toodi Vello Kudrjavtsevi talli. Ritmitšnõi anti esialgu Ervi Kaasikule ratsastamiseks, kes panigi hobuse sadulasse. Või õigemini valid Ervi ta välja.
“Tolleaegne direktor Leemet Lõo andis teada, et Olustveresse on toodud 9 budjonnõi tõugu hobust ja lubas mul sealt ühe endale sõitmiseks valida, ” meenutab Ervi. “Käisin nädala jagu noori 2,5-3 aastaseid hobuseid liigutamas. Hobuste valik oli mitmekesine.” Mõne aja möödudes otsustas Ervi panna hobustele lati korde jooksutamise ringile ja noortest hobusest oli ainult üks, kes jäi lati ees seisma, nuusutas latti ja astus kõrge sammuga üle. “Paljud ei teinud latist välja või astusid sellele peale,” räägib mees. Väljavalitud hobune ei astunud aga kordagi latile, mistõttu otsustaski Ervi valida selle väikest kasvu, aga kompaktse hobuse, lootes, et hobune veel kasvab. “Sel hetkel ei teadnud tema põlvnemisest midagi, mina valisin hobust.”
“Kui tegime madalamaid hüppeid, siis tekkis probleem süsteemiga,” meenutab Ervi. “Ühe galopisammuga, ca 7,5 m vahega, hüppas Ritmitšnõi sisse ja välja penerollina.” Kui Ritmitšnõi oli 4-aastane ja ta Erviga esimest korda Vinni talli võistlema läks, märkas hobust Reet Proover. Reedal tekkis huvi hobuse vastu. Hüppas hobune takistusi kaks korda kõrgemalt. Ka süsteeme hüppas hobune endiselt penerollina, kuid Ervi tegi hobusega tööd, et hobune korrektselt hüppama hakkaks. Kui hobune, selleks hetkeks juba ruunana, Triinu-Karinile sattus, oli ta hüpe Ervi sõnul tehniliselt ideaalilähedane. “Ta hüppas alati puhtalt ja tegi ratsanikuga koostööd, ta oli väga kuulekas hobune,” kiidab Ervi Ritmitšnõid.
Ka Triinu-Karinil jagub hobusele vaid häid sõnu. “Ta oli alguses hästi kerge sõita. Väga kiire, terav ja taibukas. Polnud takistust, mida ta poleks hüpanud. Ta ei tõrkunud mitte kunagi,” kiidab Triinu-Karin hobust. “Äärmiselt suure töötahtega, kes ei öelnud kunagi millelegi “ei”. Võistlustel tuli alati kas võit või auhinnaline koht, sest sellist võimalust ei olnud, et ta ei oleks puhtalt hüpanud.”
Ehkki hiljem on kirjeldatud Ritmitšnõid kui keerulise iseloomuga hobust, ei olnud see Triinu-Karini sõnul nii. Vähemalt mitte alguses. “Jumalast nunnu hobune oli, kordagi ei näksanud, tigetsenud ega teinud nägusid,” meenutab ta. “Aga tal oli väga suur hing! Ta oli seestpoolt palju suurem kui väljastpoolt,” ja lisab tõsiselt,”ta võis üle maja hüpata.” Ka Ritmitšnõi hilisem ratsanik, Nona Garson, on öelnud, et hobune suutnuks “hüpata üle mägede”.
Triinu-Karini sõnul oli tal algusest peale selge, et sellest hobusest tuleb midagi erilist. “See oli kohe temast tunda. Tal oli võrratu töötahe ja ta läks alati sinna, kus sa ütlesid, et peab minema.” Ritmitšnõiga sõites ei olnud kordagi ka tunnet, et mõni takistus võiks probleeme tekitada. Ta tahtis hüpata ja tahtis teda seda puhtalt.
Ritmitšnõi treenimisel olid Triinu-Karinil üsna vabad käed. Kui parasjagu ei olnud Vello trenni, sai ta ise trenni sisustada ja nii käis ta sageli noore hobusega maastikul ning kasutas võimalust hüpata Varesemäel asunud krossitakistusi. “Ritmitšnõi nautis maastikul käimist ja talle polnud probleemiks käia teiste hobusteta maastikul.”
Triinu-Karin käis Ritmitšnõiga edukalt võistlemas, noppides mitmeid esikohti. “Ühel võistlusel oli nii suur hoog sees, et ei keeranud välja ja ta hüppas üle külgvärava. Ametnikel oli siis nuputamist, kas meid elimineerida või mitte, sest hüpe ju sooritati,” muheleb ta. Kuna hüpe sooritati lipust seespoolt, loeti hüpe korrektselt sooritatuks. Üks põnev seik tuleb Triinu-Karinil veel meelde. Raplas toimus jahitakistussõit, kus tuli muuhulgas hüpata 4×4 m kasti, haarata sealt “rebane” ja hüpata välja. “Kui me hüppasime sinna ruutu, haarasin mänguasja hambusse ja hüppasime parkuuri edasi ning võitsime veel võistluse ära. Seda ei saa kirjelda, kui sul on selline hobune, kes teeb näpuliigutuse peale kõik ära.” Jahitakistussõidu auhinnaks oli elus jänes, kes pani aluse paar aastat kestnud jänesekasvatusele.
Ajad olid sellised, et häid hobuseid oli vaja sohvoosi tehnikumis õppivale õpilasele. Ja nii vahetas hobune taas ratsanikku. Aja möödudes proovis Vello hobust uuesti Triinu-Karinile pakkuda, aga Ritmitšnõi oli muutunud ja endist kontakti ta hobusega enam ei saavutanud. “Ma ei saanud temaga enam hakkama. Ta oli sõidetud nii, et ta tõmbas takistuste peale ja oli raske sõita,” meenutab naine Ritmitšnõiga taaskohtumist. “Ta ei olnud enam see kerge hobune, kes ta alguses oli. Tema galopis ei olnud enam seda ühtlast rütmi, mis on takistussõidus väga oluline.”
Nii jõudis Ritmitšnõi järgmise sõitja kätte ja edasi on võistluste protokollidest teada, et 1991. aastal saavutas Veiko Jaanson Ritmitšnõiga Eesti meistrivõistlustel 6-aastaste hobuste klassis teise koha.1992. aastal tuli Aleksander Mängel Eesti meistriks takistussõidus. Hobuse talent ei jäänud märkamata ja värske Eesti meister kolis juba 1992. aastal põhjanaabrite juurde. “Sel hobusel olid väga suured võimed. Kes nägi, see taipas koheselt, et temas on midagi enamat kui lihtsalt hobune,” meenutab Triin-Karin. Soome müüdi hobune kasutatud külmkappide ja 50 000 Soome marga eest. Kasutatud külmkapid jõudsid aga Vello ehitusjärgus talli, kuhu need jäidki, sest tall ei valminud kunagi.
Uued väljakutsed Soomes
Soomes sai tema uueks omanikuks juunior, Eevi-Pirre Rautiainen. Kuna Eevi-Pirre oli esialgu liiga noor, et hobusega kohe võistlema hakata, siis võistles 1992. ja 1993. aastal Ritmitšnõiga Kimmo Kinnunen. 93. aastal võitis Kinnunen Ritmitšnõiga Savonlinna Opera Games põhisõidu.
Soome hobuväljaandele Horsemail antud usutluses rääkis mees, et Ritmitšnõi on kõige parem hobune, kellega ta ratsutanud on. “Ma olin peaaegu võitmatu temaga,” meenutab Kimmo. Ent siis, kui Kimmo oli valmis sõitma Ritmitšnõiga suuremaid sõite, läks hobune Eevi-Pirre Rautiainenile.
Ameeriklased märkavad Ritmitšnõi talenti
94. aastaks oli Eevi-Pirre Rautiainen piisavalt vana ja sai Ritmitšnõi sadulasse. Kogenud ja võimekas hobune ei vedanud noort ratsanikku alt ning esimesed võidud Ritmitšnõiga ei lasknud end kaua oodata. Samal, 1994. aastal, tuli Eevi-Pirre Soome juunioride meistriks takistussõiduks. Koos oldi edukad kuni 140 cm parkuurides. Nende koostöö tipphetkeks võib pidada veel 1995. aasta kevadel Rootsis, täpsemalt Göteborgis, toimunud võistluste võitmist. Nimelt suutis Soome juunior võita tugevas konkurentsis noorte ratsanike võistlusklassi. Neil võistlustel jäi väike punane hüppetalent silma Nona Garsonile ja tema toonasele treenerile George Morrisele.
Nad märkasid hobuse püüdlikkust, entusiasmi ja hüppevõimet ning õige pea vahetas hobune omanikku. Ka muudeti Ritmitšnõi nimi ameeriklastele suupärasemaks- Rhythmical. Hobuse müük leidis kajastust Soome meediaski. “See hobune oli meile liiga hea,” kommenteeris hobuse müüki Eevi-Pirre isa Pertti ajalehele Helsingin Sanomat. Ritmitšnõi ostis perekond Kamine, kellele ta oli esimene päris sporthobune. Hobusega hakkas võistlema George Morrise õpilane, Nona Garson.
Rhythmical jõuab olümpiale
“See tõi meile nii suurt rõõmu, kui teda Nonaga võistlemas nägime. Rhythmicali ainulaadne isiksus ja võistlushimu, samuti tema hämmastav kiirus ja osavus olid teisejärgulised tema hiiglasliku südame kõrval – ta andis alati endast parima, et meeldida ja võita,” meenutas Kathy Kamine. Karjääri tipphetkel kuulus ta Nona Garsoni käe all maailma 30 parima takistussõidu hobuse sekka.
Nona Garson leidis suure isiksusega hobusega ühise keele ja tulemused ei lasknud end pikalt oodata. 1998. aastal osaleti maailmameistrivõistlustel, kus Garson saavutas parima ameerikalsena 11. koha. Garson ja Rhythmical valiti 2000. aasta olümpiamängudel USA meeskonda. Kahjuks sai olümpiamängudel neile saatuslikuks platsi kehv pinnas. Hobune kaotas pöördel tasakaalu ja kukkus, mis tähendas võistlustelt väljalangemist. Meeskondlikus arvestuses saavutas USA 6. koha.
Olümpialt saadud kogemus osutus siiski vajalikuks ja Nona keeras selle enda kasuks. “Selleks, et takistussõidus edukas olla, peab õppima tagasilöökidega toime tulema,” lausus Nona ühele USA väljaandele.
“Kõige esimene võistluspaar libises ja kukkus ning ratsanik murdis selja. Pinnas mõjus mõnele hobusele palju rohkem kui teistele. Minu oma oli üks neist, keda pinnas palju mõjutas, sest ta on nii väike hobune. Aga see on ratsasport. Ratsutamises ja võistlemises on asju, mis on sinu kontrolli alt väljas. Peab sellega lihtsalt oma võimete piires toime tulema,” kommenteeris ta olümpiakogemust.
Pärast olümpiat kogunes Nona ja Rhythmicali kontole erinevaid võite. Rhythmical saadeti erru 2005. aastal pidulikul tseremoonial. Seejärel jäi ta elama oma omanike, perekond Kamine, kodutalli.
Rhythmical lahkus igihaljastele karjamaadele 2013. aastal 28-aastasena. “Kui see uudis tuli, siis pisar tuli ikka silmanurka. Mis siis, et temaga tegelemisest oli nii kaua möödunud. Aga ta oli hobune, kes jäi südamesse,” lausub Triinu-Karin.