Läinud nädalavahetusel Ruilas alanud Kevadtuuril võtsid omavahel mõõtu Läti, Leedu, Soome ja Eesti ratsasportlased, põnevaid elamusi said Harjumaal nii sportlased, korraldajad kui publik.
Ruila võttis reedel Kevadtuuri avastarti uudistama saabunud huvilist vastu tavakohaselt vastiku eestimaise ilmaga. Peaks ju olema hiline soe kevad, kuid vastupidi kõigile lootustele, oli kõik sombune ja seda vürtsitas läbilõikav tuul.
Või nagu hindas võistlusväljaku serval võistluspaare takseerinud Urmas Kubre: “Tavakohane Eestimaa talv.”
Kuuse-Lemps on ikka suurematel võistlustel platsis
Seda enam pälvib tähelepanu ratsavõistluste korraldajate ja neil osalejate tahe midagi edendada. Ja sedasi on ühtlasi hea meel tõdeda, et vaatamata tööpäevale olid võistlust vaatama kogunenud lisaks sportlastele ja nende abilistele ka mõningad pealtvaatajad. Muide, mida rohkem õhtu poole päev veeres, seda enam hakkas viimaseid ka kogunema.
Hobuinimeste hobuteemad
Ratsasportlased, nende abilised, treenerid, hobuseomanikud ei oskagi tegelikult ette kujutada, millist vaatepilti pakuvad kõrvaltvaatajaile nende omavahelised vestlused, kombed ning harjumused. Kolmandale isikule, huh, mis vastik sõna juriidikast, näib see olevat ja ühtlasi ka on omaette maailmaks, mille mõistmiseks on tarvis kas head giidi hobuseinimeste seltskonnast või alternatiiviks võiks tolgendada nii paljudel võistlustel kui vähegi võimalik.
Tribüünil, millel vestlevad peamiselt Pärnumaalt pärit ratsasportlased, sekka üks saksa rahvusest vibunina, on vestlusteemaks hiljuti Pärnu Postimehes ilmunud artikkel. Arutelu võtab lausa tõsisemaid pöördeid, sest asi on põhimõtteline. Kas teha tööd noortega, kas propageerida mingit kummalist ratsaspordiliiki nimega “tädiratsutmine” või mitte? Ühed väidavad, et see viimane tuleks üldse ära keelata, teised olid leheveergudel vist sesinase asja heaks kiitnud. Selge, vaidlus on hea, vähemalt on inimestel võimalus arvamuse avaldamiseks. Tõsi, arutelu teemal: kas võistlejad võiksid kanda traditsiooniliste valgete pükste ja mustade -punaste kuubede asemel näiteks vikerkaarevärvilisi kostüüme, tundub seevastu koomiline. Mis seals’ ikka, olekski pilt kirevam…
Vasakul: võidurõõmu-emotsioone Renek Rosenbergilt
Omaette koertemaailm
Ja jälle tuleb vastu inimese kõige suurem, neljajalgne sõber. Neid on siin palju. Ei, mitte hobuseid, kaugel sellest. Võistlusväljaku ümbruses on kahejalgsele homo sapiensile lisaks vaba liikumise privileeg ainult koertel. Ja sedagi mitte kõigil. Ebaõiglaselt tehakse vahet rassilise kuuluvuse alusel. Vaba, ilma jalutusrihmata liikumise õigust omavad peamiselt Jack Russeli terjerid, kutsikasuurused isendid, kes väledalt ringi vänderdades igale poole nina topivad. Triin Bergmanni karmikarvaline koer on aga oheliku otsas. Loom ise on küll rahulik. Aga perenaine ja koer või siis koer ja perenaine, kuidas kellelegi meeldib, olid teineteist leidnud alles hiljuti. Sellest siis ka ahistamine jalutusrihmaga. Tea kauaks? Kõlab lubadus, et terjer ei pea istuma üksi kodus, ta võetakse suvel vähemalt tööle kaasa.
Vallatu koer testib derby-platsi
Tavapärane seltskond
Hetkeks püüab tähelepanu võistluste kohtunik Hillar Talts. Asjalikult askeldab mees võistlusväljakul, seades sammud lõpeks kohvikusse. Kes küll teab, peale vestluspartnerite muidugi, mida mees neile selgitab. Kuid selles selgituses paistab kõrvalvaatajale eba-eestlaslik temperament. Esialgu vehib kohtunik laialiaetud kätega, meenutades tuuleveskit, millele Hispaania mees don Quiote kohe-kohe peaks kuhugi oda torkama. Kuid hispaanlast, ega tema setukat Rosinantet pole õnneks kohal.
Seejärel haarab Talts kujutletavad ohjad, teeb mõned ratsutamisele omased liigutused, annab lõpuks järele ja žestikuleerib kukkujana. Neil on lõbus. Magnetina tõmbab see seltskond juurde inimesi, sportlaseid-sponsoreid ja niisama huvilisi.
Huvilisi jagub mujalegi. Tahes tahtmata püüab pilku Margus Metstak, kelle pikk, korvpallurile iseomane kogu paistab kaugele. Mees nagu mastipuu. Hobuinimestele pole see saladuseks, küll aga tavarahvale, et mees fännab ratsasporti täiega, kui kasutada noortele omast kõnepruuki. Nii ka seekord, jälgib Eesti kossustaar tütar Teele esinemist. Omades ehtsportlaslikku külma närvi, näib tema pilk haaravat kogu võistlusväljakut. Miski ei suuda teda endast välja ajada.
Isa Teele ja Persooni etteastet filmimas
Tähelepanu püüab vältida, tõsi ebaõnnestunult, Eesti ratsamaastiku “vapper ja ilus”, vandeadvokaat Marti Hääl. Teda jälgides saab selgeks, et mees on leidnud võimaluse töödest-tegemistest vabanemiseks ja tegeleb (lemmik?)harrastuse, nimelt hobustega. Elurõõmust pakatades jalutab ta ringi, peatudes siin-seal vestluseks.
Startide vaheajal tühjeneb võistlusväljaku ümbrus. Domineerivaks muutuvad lätlased. Lõunanaabrid vadistavad elavalt midagi, jooksevad siia-sinna, hüüdes, hõikudes omakeskis midagi. Olgu täheldatud, leedukad nii võimsalt tähelepanu ei püüa. Vahest on neid vähem?
Vasakul: lätlane Ozols võtmas vastu kohtunike kogu õnnitlusi
Kultuur paistab välja
Põhimõtteliselt olgu seda vihma, külma tuult ja halle värve võistlusväljaku ümber ükskõik kui palju, paistab sellel päeval Ruilas siiski välja vaid üks värv. Seda värvi võib piltlikult nimetada kultuuriks ja väljendub see värv kõikjal. Kasvõi sellises lihtlabases ja inimesele tarvilikus kohas nagu välipeldik. See on puhas. Isegi nii puhas, et tavainimene julgeb sellele ahtrit toetada. Näiliselt tühine, kuid tegelikult? Tegelikult saab selgeks, et hobuinimene ei lagasta.
…
Räägime edasi uuel nädalal, kui Kevadtuur i teine osa läbi saab.