Vanus: 55
Asukoht (maakond, tall): Ruila tall
Mida võiks iga hobu- ja ratsahuviline kestvusratsutamise kohta teada?
Kestvusratsutamine tähendab eelkõige hobuse organismi põhjalikku tundmist ja kogu tema elu sobivalt korraldamist, mitte vaid treenimist punktist A punkti B kiiresti liikumiseks.
Milline on ideaalne kestvusratsutamise hobune?
Otseselt ideaalset ei ole olemas. On terve, sulle sobiv hobune, keda oled põhjalikult tundma õppinud ja keda teie mõlema võimetele vastavalt treeninud. Tippu jõuavad pigem araabia verelised tugeva südame, tohutu töövõimega ja veidi hullud tüübid, kellel juhtuvad sama võimekad ratsanikud olema.
Mis on sinu “moto” nii hobuinimese kui kestvusratsutajana?
Ma usun pidevasse arengusse. Mitte kiiruga tippu vaid jõukohaseid eesmärke võttes edasi.
Millist nõu annaksid nooremale endale?
Naudi rohkem protsessi.
Millise saavutuse üle oled kõige uhkem/tänulikum?
Kõige uhkem olen selle üle, et oleme suutnud Galarina poja Jethro viia varsast FEI 3* tulemuseni. Olen tänulik, kui saan ratsutada erinevatel kauni loodusega radadel.
Mis on huvitavaim asi, mis võistlusrajal juhtunud on?
Aastate jooksul on juhtunud igasugu naljakaid asju. Jethroga tuli Mostis Tšehhis 160km sõidul meil üksi viimasele ringile minna . Hakkas juba pimedaks minema ja mida pimedamaks läks, seda hägusamaks läks mu pealambi valgus, kuni see töötamise lõpetas. Veidi aega pidin lootma ainult Jethro rajaleidja oskusele. Õnneks andis hooldetiim mulle järgmises hoolduspunktis põleva lambiga kiivri. Mõne aja pärast tuli Marian Kikas mulle enne hoolduspunkti vastu ja ütles: „Ära ehmata, aga seal on üks püssiga purjus mees, kelle rotweiler ära jooksis.“ Juurdlesin endamisi, et kumba ma rohkem kartma peaks, kas ärajooksnud rotweilerit või tema peremeest, kes püssipaukudega teda koju meelitada püüab.
Kord Leedus me Jalizzaga ei märganud üht pööret ja sattusime asfaltteele, mille ääres muruplatsil sõi pisike ketis poni. Jalizza tegi selle peale ehmatusest niisuguse pöördhüppe, et kukkusin täpselt alaseljale, kus oli vöökotis mu telefon. Õnneks jäid nii selg kui telefon terveks ja Jalizza ootas rahulikult kõrval, kuni ma talle selga ronisin.
Kuidas näeb välja Sinu ja Su hobuste tüüpiline treeningnädal?
Treenime tavaliselt 4-5 korda nädalas. Treeningud sõltuvad sellest, kus me hooajas asume. Teeme erineva pikkuse ja kiirusega maastikuringe. Iga treenigut alustame pika sammuosaga. Kord nädalas püüan platsil juhtimisvõtteid lihvida.
Kellele hobumaailma inimestest austuse või imetlusega n-ö alt üles vaatad?
Suhtun austusega kõigisse hobustesse ja inimestesse lugupidavalt suhtuvatesse ja ennast pidevalt arendavatesse töökatesse rasutajatesse. Kübeke huumorimeelt ei tee ka paha.
Mida soovitad noortele või alles vähekogenud Eesti kestvusratsutamishuvilistele?
Keskendu rohkem protsessile kui tulemusele. Loe, kuula, jälgi, analüüsi. Kui treenid targalt, ise tehtavat nautides, küll tulevad ka tulemused. Ära kiirusta, iga asi omal ajal. Palju pikki aeglaseid treeninguid tehes saad tugeva konstruktsiooniga vastupidava hobuse.
Kuidas populariseerida Eestis kestvusratsutamist?
Ei teagi, kas tuleb ekstra populariseerida. Kui need, kes tunnevad, et see ala võiks neile sobida, hakkavad otsast tegutsema, ongi juba tore. Oleme ausad, liiga seksikas spordiala see ei ole. Mis ei tähenda, et sellega ei tegele vägagi sümpaatsed ratsutajad J