1990ndast aastast alates iga 4 aasta tagant toimuvad Maailma Ratsaspordi Mängud (World Equestrian Games – WEG) algasid täna õhtul suurejoonelise avamistseremooniaga Prantsusmaal Normandia piirkonnas asuvas imeilusas Caeni linnas. 15 päeva jooksul jagatakse maailmameistritiitlid välja kaheksal ratsaspordialal, kokku tervelt 27 tiitlit. Lisaks kolmele Eesti sportlasele ja neid saatvale meeskonnale on kohapeal ka Hobumaailma toimetus, et anda teile igapäevaselt ülevaadet toimuvast nii sõnas kui pildis. Sissejuhatusena toome välja mõned numbrid ning tutvustame Normandiat ja seda, miks mängud just siin toimuvad.
WEG on ratsaspordimaailma tähtsaim sündmus, kus ühiselt peetakse 8 erineva distsipliini – takistussõit, koolisõit, parakoolisõit, kolmevõistlus, kestvusratsutamine, rakendisport, reining, voltižeerimine – maailmameistrivõistlused. Lisaks on publiku jaoks toodud kavasse ka kaks nn show-ala – polo ning ratsapall (horseball).
Väidetavalt organiseerib just Prantsusmaa kõige enam ratsavõistlusi ja teisi hobustega seotud üritusi maailmas, kuid WEG on nende jaoks esmakordne. Eelnevad maailmamängud toimusid Stockolmis (1990), La Hayes, Hollandis (1994), Roomas (1998), Jerezis, Hispaanias (2002), Aachenis (2006) ja Lexingtonis, USAs (2010). USA oli seega ainuke korraldaja, kes asus väljaspool Euroopat, ning mõistagi on prantslased uhked, et üritus taas siin aset leiab, justkui normaalne olukord oleks taastatud. USA võistluse tegi eriliseks veel see, et esmakordselt lisandus kavva para-koolisõit ning esmakordselt toimusid kõik alad ühes kohas. Tänavune WEG seevastu on piirkonda laiali puistatud – populaarseimad alad peetakse Caeni linnas, kuid kõige kaugemal peavad startima kestvusratsutajad, kes võistlevad Caenist 100 km kaugusel ülikaunis piirkonnas Mont Saint Micheli lahe ääres, kus on kirjade järgi Euroopa suurimad tõusud ja mõõnad.
Sartilly keskuses algab ja lõpeb kestvusratsutamine.
Mont Saint Micheli laht. Foto: http://www.normandy2014.com/
Võistluse tähtsaimaks keskuseks Caenis on 21 000 istekohaga D’Ornano staadion, kus peetakse avamine, lõputseremoonia, takistussõit, koolisõit ning kolmevõistluse takistussõit. Kolmevõistluse koolisõit ning kross toimuvad ajaloolise Le Pin hobusekasvanduse umbes 1000 hektarisel alal, 70 km kaugusel Caenist. Rakendisportlased ja para-koolisõitjad on suhteliselt lähedal, linna servas asuval “La Prairie” staadionil, kus peetakse ligikaudu 30 suurt galopivõistlust aastas. Rakendi 18 km pikkune maratonirada läbib väidetavalt ka osaliselt kesklinna! Sisuliselt kesklinnas asuvas ringikujulises Zenithi kontserthallis astuvad üles voltižeerijad, samas lähedal on ka näitusehall, kus hakkavad võistlema westernratsutajad.
Messikeskuse üles ehitamine võistlusteks. Foto: CO NORMANDIE 2014/JS ACCOLAS
Miks just Normandia?
Normandia maakonda peetakse Prantsusmaal tähtsaimaks hobuste piirkonnaks. Siin elab ligikaudu 93,000 hobust, kes annavad tööd vähemalt 12 000le hobustega seotud inimesele. Kohalik käive hobubisnesis on 1,1 miljardit eurot aastas. Siin peetakse 4000 erinevat hobustega seotud üritust aastas, piirkonnas on 2 riiklikku hobusekasvandust, 406 ratsakeskust, 21 galopirada ja üks lennujaam, kes on spetsialiseerunud just hobuste transpordile. Siin treenivad Prantsusmaa suured takistussõidutalendid nagu näiteks Kevin Staut, Patrice Deleveau ja Penelope Leprevost. Prantsuse ratsaliit on riigi suuruselt kolmas spordialaliit, millel on u 700 000 liiget! Pole siis ime, et 2009. aastal otsustas FEI WEGi korraldamise just Normandiale usaldada.
Piirkonna tähtsaim, ajalooline Le Pin kasvandus, kus peetakse ka kolmevõistluse esimesed kaks ala. Foto: IFCE
Võistlusest numbrites
Nagu juhtkirjas öeldud, jagatakse Normandias 23.augustist 7. septembrini 8 ala peale kokku 27 maailmameistritiitlit. Osalevaid riike on kirjas 76, kokku 1000 sportlast 1000-l hobusel. Pealtvaatajaid prognoositakse pool miljonit inimest, lisaks 500 miljonit televaatajat! Võistlus toimub 7-s erinevas võistluspaigas, ürituse korraldamisse on kaasatud 3000 vabatahtlikku. Ajakirjanikke on registreerunud 1200, lisaks 300 fotograafi.
Eestlased WEGil
Eesti on WEGil esindatud kolme sporditiimiga, kelleks on koolisõitjate Dina Ellermanni ja Grete Barake ning kestvusratsutaja Kairit Kalbre meeskonnad. Ajakirjanikena on siin lisaks Hobumaailma toimetusele (Külli Tedre ja Hillar Talts) Joosep Tikk koos abikaasaga, kes katavad põhiliselt kolmevõistlust, ning perekond Rohtlad, kes jälgivad enamjaolt kestvusratsutamist. Kuna Prantsusmaa asub meile siiski suhteliselt lähedal, on siia sõitnud või sõitmas ka paljud eestlased lihtsalt pealtvaatajatena.
Meie kaunitaride tiim avamisel
Palju huvitavat Normandia kohta
Normandia on ajaloos mänginud väga tähtsat ja verist rolli, tänapäeval tuntakse seda Prantsusmaa osa siiski peamiselt tänu kuulsale köögile, kangetele alkohoolsetele jookidele ning mitmele loomatõule.
Lingvistikaga pisut rohkem tuttav olevale inimesele võib õigustatult tunduda kummaline maakonna üldse mitte prantsusepärane nimetus Normandia. Normandia kui nimetus viibki mõtted iseenesest rohkem Põhjamaale või Skandinaaviasse, igal juhul ei seostu see kuidagi teiste Prantsuse maakondade nimetustega. Tegelikult ongi siinjuures õigus Normandia niinimetatud Põhjamaade juurte otsijatel. Normandiat, mis mängis IX–XIV sajandi poliitikas nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal esimest viiulit, tulebki pidada heade põhjanaabrite norrakate kätetööks.
Meie ajaarvamise IX sajandil olid Norrast, Taanist, Rootsist, aga ka Eestist pärit viikingid, kroonikate järgi ka normannid või slaavipäraselt varjaagid, tuntud üle Euroopa. Briti saartel lugesid mungad palveid: „Issand, säästa meid normannide vihast.“ Sarnaseid palveid loeti Venemaal, Itaalias, Konstantinoopolis, kuid ka Prantusmaal. Põhjast pärit kaupmeesröövlid jõudsid kõikjale. Kui vaja, kaubeldi, kui roim ja röövimine tundus hõlpsam, siis nii peajumal Odini lahkel loal ka talitati. Olgu öeldud, Karl Suure aegsest võimsast Prantsusmaast polnud IX sajandi lõpuks suurt midagi järel. Riik oli Karli surma järel killustunud, ühe maakonna valitseja täitis tihti oma kõhedat kukrut teise maakonna valitseja külade arvelt.
Siin tekkiski hea võimalus Norra päritolu niinimetatud vabal jarlil Rollol – prantsusepäraselt Rollonil, jõukas Prantsuse maakonnas jalga kinnitada. Olgu öeldud, naabrimeheks sai Rollole teine Norra päritolu vabamees Ottar, kelle prantsusepärane nimi Otard ütleb juba üsna palju hea konjaki sõpradele. Lühidalt vallutas Rollo, või nagu toona kroonikates mainiti „pistis kotti“, sellised toonased suurlinnad nagu Rouen ja Bordeaux. Ta ehitas ripakil olevale maale oma kindluse ning hakkas seda maad ka koos oma viikingitest kamraadidega, mine tea, vahest oli nende seas ka mõni eestlane, valitsema. Edaspidi hakatigi Rollo valitsusalas olevat territooriumi nimetama Normandiaks.
Kuigi Rollo järeltulijad tõenäoliselt suhteliselt pragmaatilistel põhjustel võtsid Normandias omaks prantslaste keele ja kombed, ei unustanud nad kunagi kaupmeesröövlite tava teha kulda kõigest, millest vähegi võimalik. Enamgi veel, mingil segasel põhjusel lugesid nad XI sajandil end olevat õigeteks pretendentideks Inglismaa troonile. Tegelikult võibki neid 1066. aastal aset leidnud sündmuseid lugeda peamiseks põhjuseks, miks Normandiast pärit mehed omandasid ajaloos väga suure tähtsuse. Normannide vägedel, mida siis juhtis lihtsalt Normandia hertsog William, (keda hiljem hakati kutusuma William Vallutajaks), õnnestus ületada Suur Kanal, mida tänapäeva kartograafias tuntakse rohkem La Manche’i väinana. Temal ja tema meestel õnnestus purustada Hastingsi lahingus sakside kuninga Haroldi väed ja ootamatult valitsesid poisid Normandiast tervet Inglismaad.
Sõjakäik, mida illustratiivselt kujutab tänaseni säilinud Bajeux vaip, sidus edaspidiseks kahe riigi, Prantsusmaa ja Inglismaa saatused selle Prantsusmaa maakonnaga. Need sündmused olid kaudseiks põhjustajaiks Prantsusmaa ja Inglismaa vahel puhkenud Saja aastasele sõjale, kus mõõga abil vaieldi, kelle pead ehib Prantsusmaa kroon. Normandia juurtega konflikte võis leida ka Palestiinas ning Vahemere maades, kuhu Normandiast pärit mehed ristisõdade ajal jõudsid.
Tsentraliseeritud Prantsuse riigi (taas-)tekkimisel XV sajandil Normandia ja sealsete valitsejate tähtsus riigis kahanes. Sealsed feodaalid teenisid Valois´ ja Bourbounide dünastiast valitsejaid, maakond tegi endale nime enam mitte niivõrd sõjameeste, vaid pigem suurepärase veini ja kangemat sorti alkoholi tootjana. Normandiast pärit teisedki toiduained, näiteks juust, on toidunautlejate seas hinnatud. Üldse loetakse, et gurmaanid suudavad oma maitsemeeli Normandias üsna huvitavalt rõõmustada.
Ajalehtede pealkirjadesse sattus Normandia uuesti 1944. aasta juunis, kui jänkid koos brittidest kamraadidega maandasid seal Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri kiiremaks purustamiseks dessandi. Kaua sa venelastest seltsimeestel ikka lased üksinda rahvusvahelise kurjusega võidelda?! Jälle voolas Normandias veri, seekord oli siin siiski tegemist ameeriklaste-brittide ja nende oponentide sakslaste verega. Heaoluriikidest pärit dessanditegijad polnud kuni 1944. aastani kohanud sakslaste nii tugevat vastupanu Euroopas. Seega olid ka tekkinud segaduses liitlasvägede kaotused väga suured, mida tänaseni kinolinal ja raamatutes meenutatakse. See vast oligi ka viimaseks korraks, kui Normandia pääses üle uudiste esikünnise.
Normandia on tänapäeval tuntud peamiselt selle elanike vabadusarmastuse, konjaki, kalvadose, hea traavlitõu (Prantsuse traavel) ning mitmete tehniliste saavutustega, mida meenutatakse ja kasutatakse tänaseni.
Normandiast pärit
Konjak. Selle aristokraatliku joogi üks paljudest saamislugudest viib huvilise taaskord 1066. aastasse, kui William Vallutaja Normandiast Inglismaad anastama purjetas. Nimelt eeldati õigustatult, et kuningas Haroldi saksid on üsna head sõjamehed ja tekitavad normannidest vallutajatele üsna mitmeid valusaid haavu, mida kohapeal tarvis tohterdada. Valuvaigistina kasutati toona aga veini, mis muide tänapäevased anastesioloogid ajaks kindlasti enesetapu äärele. Siiski ei mõeldud toona veini sellele omadusele, mis haavad mädanema ajavad. Küsimus oli pigem logistiline. Nimelt jõuti järeldusele, et selles koguses veini, nagu haavatud valude tuimestamiseks vajavad, pole võimalik vajalikus hulgas laevadele mahutada. Pisut nuputamist ja leiti lahendus. Kui kuumutades ajada veini läbi torude, läheb saadud kontsentraadi tarbeks vähem tammepuust vaate. Mõeldud, tehtud. Neile oli see valuvaigistiks, meie tunneme normandlaste imerohtu aga kui konjakit.
Benediktiin. Tänapäeval tuntud likööri või eliksiiri, nagu teda saladuslikkuse lisamiseks vanasti nimetati, keetis ligikaudu 500 aastat tagasi kokku benediktiinlasest munk Don Bernardo Vincelli Prantsusmaal, Normandias, Fécampi kloostris.
Kalvados. Kuivast õunasiidrist destilleeritud brändi nt. Calvados Pays d'Auge (AOC). Jook, mille tegi peamiselt õrnema soo esindajate seas kuulsaks Erich Maria Remarque oma surematus romaanis Triumfikaar.
Prantsuse traavel. XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul olid Prantsusmaal üsnagi segased ajad. Revolutsioon, mis karjakaupa ajas aadlikke doktor Giljotiini leiutise juurde peast loobuma, oli lõppenud Napoleon Bonaparte’i keisriks nimetamisega. Napoleon, kes sõjanduses oli üsna terav pliiats, pööras lisaks kahurväele suurt tähelepanu oma vägede mobiilsusele. Oli tekkinud vajadus kiire ja, mis peamine, kohaliku ratsahobuse järele. Napoleoni korraldusel alustati juba varasemalt sisse toodud Inglise täisverelise hobuse muundamist Normandias Prantsuse traavliks.
Normandlased on läbi aegade olnud suured jahikoerte ja jahi armastajad. Maakonnast pärineb mitu koeratõugu, näiteks Normandia arteesia basset, üks sort pointereid boulet griffon, ja pont-audemeri spanjel.
Normandia veis. Normandias aretatud ja kasvatajate sõnul kiirelt populaarsust omandav veis on piima-lihatõugu, ning pidavat andma aastas üle 6000 kilogrammi rasva- ja valgurikast piima.
Reisilaev Normandia. Prantsuse laevafirma Compagnie Générale Transatlantique tellimusel ehitatud ja 1935. aastal valminud toonane maailma suurim ja kiireim reisilaev kandis nime Normandia. Alus purustas mitu korda Atlandi ookeani ületamise kiirusrekordi, olles ühtlasi modernse mugavuse etaloniks. Siiski oli laeva saatus õnnetu. Kuigi uhkel reisialusel õnnestus Teise Maailmasõja puhkedes pääseda varjule Ameerika Ühendriikidesse, New Yorki, siis see laeva ei päästnud. Jänkid, kes vajasid hädasti transpordialuseid sõdurite toimetamiseks Euroopasse, võtsid Normandia enda valdusesse, panid talle nimeks La Fayette, võõpasid halliks ning asusid seda kohandama sõdurite veoks sobivaks. Kes teab, olid siin mängus III Reichi diversandid või hooletud keevitajad, igatahes puhkes sellel 1942. aastal kai ääres seistes tulekahju. Kunagine Prantsusmaa uhkus hävis tules täielikult, teda enam ei taastatud ja lammutati 1946. aastal vanarauaks. Laev on siiski märkimisväärne, mitmed Normandial kasutatud tehnilised uuendused on tänapäevastel reisilaevadel seni ajani kasutusel.