Suurbritannias elaval Kyra Kyrklundil on küll käed tööd täis, kuid legendaarset treenerit ja ratsanikku vajatakse taas, et tõsta Soome koolisõit uuele tasemele vahendab Soome väljaanne Hevosurheilu.
Praegu on Kyra hõivatud Taani tippkoolisõitja, Catherine Laudrup-Dufouriga, kes stardib varsti Euroopa meistrivõistlustel Crozet’s, Prantsusmaal. Viimaste nädalate jooksul on Kyrklund korduvalt lennanud Taani, et töötada Cathrinega ning läheb sinna taas, et osaleda ka Taani koondise treeningul.
Soome koolisõitjatel ei ole põhjust loota nii intensiivsele juhendamisele. Viimastel aastatel on Soome koolisõit olnud raskes seisus. Aprillis toimunud rahvusvahelistel võistlustel Ypäjäl tekitas Soomes kõmu FEI 4* kohtuniku Peter Holleri kommentaar, et Soomes nähtud Grand Prix (GP) klass oli kõige hullem, mida ta näinud on. GP klassi võitja saavutas 65%, mida peeti madalaks tulemuseks. „Ma ei ole juba ammu näinud nii kehva GP-d. Kas treeningpüramiid on unustatud?” küsis ta Soome hobumeedia vahendusel. “Nägime ratsanikke, kellel polnud põhitõed paigas – istak ei olnud piisav ja hobune ei olnud kontaktis. Ometi on see rahvusvaheline kolme tärni võistlus.“
„Hobust sõidetakse jalast kätte, mitte vastupidi,“ ütles ta. „Piaffeed ja piruetti tehes peab hobune olema korrektselt kontaktis. Kerge ja tundlik kontakt ei tähenda, et kontakti ei ole üldse. Liiga pikad ratsmed teevad asja ainult hullemaks ja panevad hobuse suu avama. Ratsmeid tuleb käes hoida, aga selleks on vaja õiget istakut.“ Lõpetuseks küsis Holler, kus on Soome treener. “Kas keegi hoolitseb ratsanike eest? Keegi peab regulaarselt tulema ja hindama, kuhu liigutakse.“
Pärast Holleri sõnavõttu võttis Soome Ratsaspordi Liit (SRL) asja käsile. Kiirelt korraldati mitu kohtumist ja pandi paika edasised plaanid. Selge oli, et vanaviisi ei saa edasi minna. Kyrklundilt küsiti, mida ette võtta, ning ta rääkis sellest SRL esimehe Marjukka Mannineni ja HUJO juhiga Tom Gordiniga.
Treenerite koolitusse tuleb enam investeerida
Põhisõnum on lihtne: tuleb parandada baasratsastust. Lihtne öelda, aga edasi tekib küsimus – mis see baasratsastus õigupoolest on ja kuidas seda parandada? Kuidas sõnumit edasi anda? Treenerite kaudu. Kyrklund kaalub ühise ürituse korraldamist, kus oleksid kohal võimalikult paljud eri taseme treenerid. Hiljem võiks sarnaseid arutelusid jätkata veebis.
„Seal saaksime hobuseid vaadata ja koos arutada, kust keegi alustaks vigade parandamist ja mida ta kõigepealt teeks.“ Arutletakse ja vahetatakse mõtteid eesmärgiga tõsta taset. Kyrklund rõhutab, et treenerite koolitamisse tuleb selgelt rohkem investeerida.
Rahvuskoondise treeneri rolli Kyrklund enam kanda ei soovi. Pikk koostöö Portugali koondisega lõppes hiljuti ja leiab, et lahkus õigel ajal, sest nüüd on süsteem paigas. Mitmeid rahvuskoondiseid treeninud Kyrklund ei võta aga enam koondise peatreeneri ametit vastu.
Ta ütleb, et koondise treeneri töö on küll väga rahuldust pakkuv, kuid samas ka keeruline. „Kõige tähtsam on, et need, keda sa juhendad, tahaksid tõepoolest sinuga treenida. Kui see on sund, mitte vaba valik, siis ei tule sellest kunagi midagi head.“ Ta toob välja, et sportlastel on tavaliselt juba oma treenerid- täpselt nii nagu Laudrup-Dufour’il on tema.
Kui koondise peatreeneri roll väheneb, kasvab kapteni tähtsus, sest vaja on asjatundjat, kes ratsanikke nõustab. Näiteks toob Kyrklund Rootsi takistussõidukoondise: „Nende jaoks on kõige tähtsam kapten Henrik Ankarcrona,“ ütleb ta. Kapten peab tema sõnul tundma ala ja olema kogenud võistleja, sest just see tagab sportlaste usalduse. „Kapten peab teadma, mis tunne on olla sellel tasemel võistleja. Kui sa seda ei tea, on väga raske nõu anda.“
Suurim väljakutse: mitte ainult näha, et areng ei toimu, vaid mõista, miks
Ideaalis näeb treener oma õpilasi piisavalt sageli. Olgu ta siis kodune treener või koondise treener. Aga kas ta näeb? Mitte alati.
Siin tuleb mängu lihtne matemaatika. „Kui keegi käib treeningul näiteks kord nädalas, teeb see kokku vaid umbes 50 tundi aastas. Seda ei ole palju,“ arvutab Kyrklund. „Ja samas pole treening tasuta. Kes suudaks lubada rohkem kui ühe treeningtunni nädalas?“
Suur probleem on selles, mida õpilane ülejäänud nädalapäevadel teeb. Halvimal juhul viib iseseisev harjutamine tagasi mitte nulli, vaid lausa miinusesse. Oluline on need olukorrad ära tunda, et leida lahendusi. „Kui sul on sõber või tallitöötaja, kes saab sõitu filmida, siis saab treener hiljem kontrollida, kas kodutöö on õigesti tehtud.“
Järgmisena ongi plaanis uurida, kuidas igapäevane treening välja näeb ja millisel tasemel treenerid on sportlaste käsutuses. On enesestmõistetav, et treenerid peavad olema ühel lainel selles osas, kuhu suunas liigutakse ja milliseid meetodeid kasutatakse. See tähendab muuhulgas sedagi, et ka ratsakoolid peavad rääkima üht keelt, sest just sealt tuleb suurem osa Soome ratsanikest. „Mida paremad põhitõed sa saad, seda lihtsam on edasi minna,“ usub Kyrklund. Kuna ratsakoolide tasemega tegelemiseks pole ressursse, siis tuleb piir kuhugi tõmmata.
Kyrklund rõhutab, et tuleb olla realistlik, sest väga vähesed tippsportlased liiguvad otse ratsakoolist võistlussporti. „Emma Kanerva oli üks väheseid, aga tal vedas, et sattus väga heasse ratsakooli ja tema õpetajaks oli Riitta Holopainen,“ meenutab Kyrklund.
Kyrklund on sel suvel jälginud vanuseklasside võistlustulemusi ja ütleb, et suund on selge- saavutada tuleb vähemalt 70%. Kui sportlane saab 65%, tuleb hakata mõtlema, kust need viis protsenti juurde tulevad. Tuleb aru saada, mis tegevustes jääb puudu ja treener peab suutma ratsanikule täpselt öelda, mida tuleb teha teisiti. Just seda peab ta suurimaks väljakutseks. Paljud näevad, et areng ei õnnestu, aga palju vähem on neid, kes mõistavad, miks see ei õnnestunud ja kuidas seda parandada.
„Teed voldi, mis võib olla õige suurusega ja hobuse traav okei, aga mingil hetkel läheb hobune pisut ratsme taha või rütm kaob hetkeks ja hinne on 6,5, mitte 7. Või teed jalavahetuse, mis on puhas, aga mitte täpselt õiges kohas… Selliseid väikseid kvaliteedivigu on tohutult, ja need viivad punktid alla.“
Mida parem on põhi, seda lihtsam on muuga
Sel aastal on Soome koolisõidu aruteludes käinud läbi korduvalt läbi sõna “baasratsastus”. See on kõige fookuses, aga mida see tähendab? See tähendab ratsaniku igapäevase soorituse kvaliteeti. Hea treenitusega hobune liigub sirgelt ja tasakaalus, tema allüürid on korrektsed ja puhtad, ta kannab end õigesti ja selg töötab, ta reageerib juhtimisvõtetele koheselt ning aktsepteerib pehmet kontakti.
„Hea näide on poolpeatuse sooritamine. Millal ja kuidas seda teha ning mida sa hobuselt ootad? Või üleminekud. Kõik teavad, et neid tuleb palju harjutada, aga kuidas see üleminek õigupoolest toimub?“ Mida parem on baasratsastus, seda lihtsam on kõik muu.
„Mida väiksemad on märguanded, mis hobusele läbi lähevad, seda rohkem saab ratsanik keskenduda hobuse tunnetamisele. Ja mida kiiremini ta tajub hobuse selja ja jalgade liikumist, seda kiiremini jõuab ta vajadusel parandada. Sageli juba enne, kui viga tekib. Kui viga juba juhtub, tähendab see, et ratsanik ei tunnetanud seda õigel ajal.“
Kui see tsükkel kordub, tekib omalaadne isetoitev süsteem: tundlikkus ja parem tunnetus toovad kaasa kiiremad reaktsioonid, mis omakorda loovad veelgi parema liikumise. Areng ei ole enam aeglane ja sirgjooneline, vaid eksponentsiaalne – iga samm teeb järgmise lihtsamaks ja kiiremaks.
Kohad, kus asjad on paigas
Treeneri valik on sportlase elus otsustava tähtsusega hetk. Sellest võib sõltuda, kas ta jõuab tulevikus tiitlivõistlustele või mitte. Samas on see keeruline, sest kui sa pole ise ala sees, on raske eristada head treenerit. Kyrklundi sõnul on Soomes häid treenereid. Neid tunneb ära selle järgi, et nende õpilased õitsevad ja saavutavad võistlustel edu.
„Räägime nn kuumadest kohtadest, kus tekib palju häid sportlasi. Need ei ole tavaliselt kõige uhkemad kohad, vaid paigad, kus tehakse asju õigesti.” Üks selline „kuum koht“ oli omal ajal Ruskeasuo ratsaklubi, kui see kuulus Kyrklundile. Ta toob näiteks ka Pekka Mäkelä treeningkeskuse Oulus. „Seal on kõik teatud mõttes kogu aeg silma all. Mitte et treeninguid oleks iga päev, aga kui sa treenid koduõuel ja keegi näeb pidevalt, mida sa platsil teed, siis ei saa asjad väga viltu minna. Ja nii treenidki järsku 360 korda aastas!“
Kyrklund soovitab vaadata ringi ja otsida üles need kohad, kus asi toimib.
Euroopa meistrivõistlused
Sel aastal on Euroopa meistrivõistlused tavapärasest põnevamad. Loomulikult seetõttu, et Soomel on oma koondis, kuhu kuuluvad Henri Ruoste, Matilda Schmechel ja Joanna Robinson, aga ka sellepärast, et konkurents on avatum kui kunagi varem.
Kyrklund märgib, et kaasa lööb ka uusi ratsanikke, näiteks belglane Justin Verboomen, kes on kiiresti tõusnud tippu. „See on väga hea, sest see tõestab, et ei pea aastaid järjest ühte taset hoidma. Kui oled piisavalt hea ratsanik, saad ka lühikese ajaga kõrgeid punkte,“ ütleb Kyrklund.
Üks tugev ratsanik võib isegi väikese koolisõidumaa viia kõrgele tasemele. „Kui sul on paar head sportlast ja nende hulgas üks, kes on tõesti parim, võib jõuda väga kaugele. Nii juhtus ka siis, kui mina Mati juurde läksin,“ ütleb ta muigega.