Veel paarkümmend aastat tagasi vaadati sportlast, kelle hobused käisid koplis ja veel teiste hobustega, kui ilmaimet. Inimeste teadvuses oli kujunenud arvamus nagu kindlustaks koplis käimine sporthobuse karjääri lõpetava vigastuse või päädiks muu õnnetusega. Mis on mõneti mõistetav, sest sageli mainiti koplit vaid siis, kui hobune oli saanud vigastuse või saadeti pensionile. Need ajad on möödumas ja üha enam räägitakse uhkusega sporthobusele liigiomase elu võimaldamisest.
Liikumine alaku juba noorelt
2019. aastal alustati Lõuna-Rootsis Brösarpi projektiga. Selle eesmärgiks oli uurida, kuidas mõjutab vaheldusrikas maastik noorte hobuste kasvamist ja arenemist.
Rootsi teadlased ja veterinaarid jagasid noored sporthobused kahte gruppi. Ühed elasid Brösarpis, 70-hektarilisel vaheldusrikka looduse ja maastikuga maaalal. Bollerupis elas nö kontrollgrupp, kes kasvas kultuurkarjamaal. Võrdluseks oli veel kolmas grupp noorhobuseid, keda peeti nii boksis kui koplis. Enne katse algust mõõdeti ja kaaluti kõik hobused üle ning varustati spetsiaalsete seadmetega, mis võimaldasid koguda andmeid ja jälgida hobuste liikumist.
Kogutud andmetest selgus, et kõige enam liikusid Brösarpi hobused, kes liikusid päevas umbes 12 kilomeetrit. Järgnesid Bollerupi hobused 8 km ja kõige vähem liikusid hobused, keda peeti nii boksis kui ka koplis. Nende päevaseks kilometraažiks kogunes vaid 4 km.
Olgu siinkohal selgituseks lisatud, et Bollerupi karjamaal asusid vesi, sööt ja puhkekoht eraldi, mis sundis hobuseid rohkem liikuma.
Projekti lõppedes kaaluti ja mõõdeti hobused uuesti üle. Andmetest nähtus, et Brösarpi hobuste kasv oli küll aeglasem, ent nende lihased olid paremini arenenud. Lisaks olid nende luud ja kabjad tugevamad.
Projekti juhtinud veterinaar Ingvar Fredricson võttis uuringutulemused kokku soovitusega tagada hobustele piisav liikumine. Ta juhtis tähelepanu, et teatud luude ja kõõluste areng lõpeb, kui hobune saab 2.5-3 aasta vanuseks. “Pärast seda saame säilitada, mitte parandada,” toonitas Ingvar. Ta usub, et hobune, kes sai varsana palju vabalt liikuda, kasvab ka tervemaks hobuseks.
Seda arvamust jagab tema poeg, Rootsi üks auhinnatuimaid takistussõitjaid, Peder Fredricson. Ta ei usu, et vabalt liikumine teeb hobustest tingimata paremad hüppajad, ent on veendunud, et hobuse keha ja kabjad arenevad liikudes tugevamaks. “Kui hobused on terved, esinevad nad paremini ja stabiilsemalt ja ärge unustage, neil on ka palju pikem karjäär,” leiab ta.
Liikumine on edu pant
Peder Fredricsoni tipphobusedki veedavad palju aega koplis. Näiteks All In, keda kodusemalt kutsutakse Allaniks, ja kellega mees võitis Tokyo olümpiamängudelt meeskondliku kuldmedali ja individuaalse hõbeda ning tuli Euroopa meistriks 2017. aastal, veedab igapäevaselt umbes 12 tundi koplis. Kuna hobune on väljas arvestatava osa päevast, siis liigub ta üsna palju, mistõttu puudub vajadus muidu levinud jalutuskarusselli järele.
Fredricson on öelnud, et ehkki tema hobused on aastaid käinud koplis, on ta alles viimasel ajal hakanud mõistma selle väärtust. Tema jaoks on oluline, et hobused ei oleks koplis üksi, vaid sõbraga. “Kui nad koos mängivad või natuke jooksevad, siis on mul hea meel, sest nii peakski hobused käituma. Hobused ei peaks jooksma stressi tõttu, vaid sellepärast, et nad tahavad. Ja mida enam nad liiguvad, seda parem on nende tervisele.”
USA takistussõitja Beezia Madden on öelnud, et talle meeldib, kui hobused veedavad võimalikult vähe aega tallis. “Nad on hobused. Nad on karjaloomad, kes on loodud liikuma.” Seepärast proovib ta igapäevaselt hoida hobuseid võimalikult kaua väljas, et nad saaksid piisavalt liikuda. “Mõistagi veedavad hobused osa päevast boksis, kuid proovime anda parima, et nad oleksid võimalikult kaua väljas.”
Briti koolisõitja Carl Hester on samuti üks paljudest, kes rõhutab hobustele liigiomaste elutingimuste olulisust. Tema medaleid võitnud sporthobused käivad samuti koplis ja elavad normaalset hobuse elu. FEI-le antud usutluses tsiteeris ta oma veterinaari, kelle sõnul aitab hobuste liikumas hoidma hoida nad tervetena.
Oma autobiograafias “Making It Happen” kirjeldas ta, kuidas 2012. aasta Londoni olümpiamängude eel heideti talle ette, et ta võimaldab oma võistlushobusele, Uthopiale, koplis käimist. “Mõned inimesed leidsid, et oleksin pidanud hoidma hobust vati sees, kuid see pole kunagi olnud minu viis asju teha. Hobustel tuleb lubada olla hobune. Esiteks see on see, mida nad on ja nende staatus võistlejana on see, mida nad võistlusväljakul meile annavad, kui neil lubatakse olla iseendad,” kirjutas ta raamatus. Londoni olümpialt naasesid Carl ja Uthopia meeskondliku kuldmedaliga, individuaalselt saavutati kõrge 5. koht.
Carl Hester on mitmel pool rõhutanud, et koplis käimine ei taga mitte üksnes head füüsilist vormi, vaid on oluline ka hobuse vaimsele tervisele. Hobused, kes käivad koplis, on rahulikumad ja motiveeritumad töötama. Neil on vähem käitumisprobleeme ja nendega on lihtsam nii sadulas kui mujal.
Kolmevõistleja ja koolisõitja Ingrid Klimke rääkis Austraalia väljaandes The Horse Magazine, et saadab koplisse ka sugutäkud. “Nii paljud inimesed küsivad minult, kas sugutäkud käivad ka koplis? Ma vastan neile, et see on hobusele nii oluline, et sa saaks väljas viibida, sest kui teha seda harva, näiteks kord kuus, siis muutuks nad lihtsalt hulluks,” ütles ta.
Koplis käimise olulisust on rõhutanud mitmed Eesti ratsasportlasedki. Näiteks rääkis Hobumaailmale antud usutluses koolisõitja Grete Ayache (Grete Püvi Ayache:„ Hobusel tuleb lasta olla hobune“), kuidas kõik tema hobused käivad iga päev koplis. Seejuures elavad suvel mõned 24/7 väljas.
Hobumaailma podcastis tõi Hollandis treeniv ja elav takistussõitja My Relander välja, et temagi hobused elavad mõnusat hobuseelu ja veedavad päeva koplis. “Mulle on väga tähtis, et nad saaksid õies võimalikult palju olla. See on üks osa rutiinist, mis aitab eriti kuumade hobustega.”
Koppel on sportlase sõber, mitte vaenlane
Peamiseks argumendiks, miks hobustele ei võimaldata koplis käimist, on väide, et koplis käimist nähakse riskikohana. Hobune võib end vigastada ja see võib ohustada võistlushooaega.
Uuringud seda ei kinnita, pigem näitavad vastupidist. Mida kauem saab hobune veeta aega väljas, seda väiksem on vigastuste esinemise risk. Uuringud on näidanud, et vigastuste riski tõstab hoopis vähene kopliaeg ja häired igapäevases rutiinis.