Varsti möödub juba kümme aastat sellest, kui noorte takistussõitjate klassis tegi ilma Stanislav Teder. Ühtäkki kadus ta kodumaisest pildist, aeg-ajalt kuulsime tema osalemistest Soome võistlustel. Tänaseks on Teder seadnud end sisse hobukaubanduse Mekas Belgias. Kasutasime s´Hertogenboschis toimunud MK-finaalis juhust intervjueerida silmapiirilt kadunud takistussõitjat. Järgneva intervjuu avaldamise päeval, 26. aprillil, 2012.a., tähistab Stanislav muide oma 30. sünnipäeva.
Stanislav, alustame ajaloost. Millal ja kus Sa üldse ratsaspordiga alustasid?
Alustasin nii 20 aastat tagasi koos hea sõbra Tiit Kivisildiga. Tema oli trenni jõudnud küll vist paar kuud varem. Esimeseks treeningkohaks oli Ihaste ratsabaas Tartumaal. Kolmas, täna vast rohkem tuntud mees, kes meiega koos alustas, on Erik Aedviir. Olime siis kolmekesi tihedalt koos, mitte ainult trennis. Sai tehtud igasuguseid poisikest trikke – hüppasime sillalt alla jne.
Kui vana Sa olid, kui alustasid?
Alustasin 1992, sündisin 1982 – kümme. Eks me kõik kolmekesi alustasime kümneselt. Sama aasta mees on muide ka Siim Sinijärv. Sel aastal on väikeste juubelite lainet oodata.
MK Finaal 2012. Stansilav Teder, Hillar Talts ja Tiit Kivisild. Foto: Külli Tedre
Kaheksa-üheksa aastaga tõusid Eesti juuniorite ja noorte tippu. Meenutasime eile (toim. 20. aprillil) Sinu sõbra Tiiduga, et oled ju uue iseseisvusaja ainuke takistussõitja, kes osalenud noorte Euroopa Meistrivõistlustel?
Jah, nii see vist ongi. Need olid tollase Grand Cavalieri klubi hiilgeajad, kui suursponsor Toomas Rüütmann panustas olulistes summades. Kvalifikatsioon oli mul olemas ja kuigi nii ise kui ka kõik teised teadsid, et ega mingit säravat tulemust oodata ei ole, otsustasime siiski osaleda. See oli ju minu esimene ja viimane võimalus sellisel suurturniiril osaleda. Eks tollel ajal oli meil veel kõik pisut teisiti. Noor ja loll nagu ma olin, ega ei olnud mingit süsteemi treeningutes jne. EM-l aitas mind treenerina muide praegu Hollandis töötav Andres Treve.
Millised on Sinu teised saavutused. Oled olnud noorte või juuniorite klassi meister? Mida esile tõstaksid?
Ega midagi väga säravat ei oskagi nimetada. Jah, olen Eesti meister kolmevõistluses. Olen loomulikult hüpanud takistussõidu meistrikaid. Olulisemateks pean esikolmiku kohti sajandi alguse meie liiga MK-etappidel Kingstoniga, kes tolle aja kohta oli kindlalt üks Eesti parimaid hobuseid. Sama Kingstoniga olin Finnderby neljas, kui seda viidi läbi veel kõrgusel 145 cm. Paljudele Kingston ei meeldinud, aga mulle andis ta siiski väga palju. Tõenäoliselt emotsiooni najal ostsin ma ta aastaid hiljem endale. Hoidsin ja ravisin veidi ja tegelikult müüsin edasi, kuid see ei olnud äriprojekt. Kingston oli juba vana ning uueks omanikuks sai Oulu lähedal elav naisterahvas, kes temaga lihtsalt maastikul sõita armastas. Kingstonil oli kahjuks raske kabjatrauma. Kui seda oleks suudetud vältida, siis leian, et ta oleks olnud kindlasti väga suure sõidu hobune.
Kingstoniga 2003. aastal horseshow\’l Saku Suurhallis. Foto: Tarvo Alev
Läheme siis Sinu Soome perioodi juurde. Millal ja kuidas sinna sattusid?
See oli nii kuus aastat tagasi. Lihtsalt ühel päeval tekkist tunne, et läheks siit (toim. Eestist) minema. Panin seljakoti selga ja läksingi üle lahe. Sõbra kaudu oli välja vaadatud üks tall Kuopio lähistel, kus tegin igapäevaselt 25 boksi ja ratsutasin tunnihobuseid. Lihtne see töö ei olnud. Siis aga leidsin Roosa (toim. Roosa Ruutsalo) ja kuidas nüüd öeldagi – hakkasime olema koos. Kolisin tema juurde ja siis tegime sporti ja äri ühiselt, kasutades mõlema tutvuseid. Tänaseks on meie kooselu lõppenud, sõbrad ja äripartnerid oleme endiselt.
Helsinki Horse Show 2010. Foto: Külli Tedre
Kas sel hetkel Sa pigem hakkasidki vaatama hobustega seotud äri suunas ja jätsid spordi tahaplaanile?
Tegelikult olen ma kogu aeg ikkagi püüdnud spordis olla. Ise usun, et minu paremad päevad takistussõidus on veel ees. Jah, minu hobused on pidevalt vahetunud, sest olen lähtunud põhimõttest – kui ikka pakutakse head raha, müün ja leian endale uue. Kuna mul on elus olnud vaid üks sponsor, Toomas Rüütmann, siis olen pidanud leidma äriga tegeledes vahendeid oma spordi rahastamiseks.
Äritegevuse elavdamine oli vist ka üks ajenditest, miks vahetasid Soome Belgia vastu?
Kindlasti. Nii äri- kui sporditegevuse elavdamine. Spordi poole pealt, nagu ka Tiit (toim. Kivisild) oma intervjuus ütles, rikub Baltikumis ja Põhja-Skandinaavias talv suure osa aastast ära. Siin on suuremad võimalused treenida ja võistelda aastaringselt. Ärist rääkides, siis loomulikult on Holland ja Belgia hobukaubanduse keskpunkt. Tegelikult on mul soov ka spordis veel midagi ära teha. Olen pidevalt
otsimas häid hobuseid, siin olles on mõnda „lotovõitu“ leida tunduvalt tõenäolisem.
Pigem võime siis öelda, et äritegevus on Sinu jaoks vahend spordi rahastamiseks?
Jah, nii võime öelda küll. Ega äri üle samas ka kurta saa. Aasta jooksul olen müünud veidi üke kolmekümne hobuse. Põhilised ostjad on Soomest, väike osa ka Eestist. Häid hobuseid on siin palju, nii et, kellel huvi, võtke ühendust ja leiame lahenduse.
TIHS 2011. Foto: Külli Tedre
Milline on hetkel Su isiklik hobuste baas. On ka tõsiseid võistlushobuseid?
Tänane minu parim hobune on sõber Tiidu sõita. See on kümneaastane mära Chicca La Manga, kellega Kivisild on teinud juba ka ühe rahvusvahelise võistluse. Muide, minu koera nimi on ka Chicca. Aga see hobune on toonud mitu varssa ja tegelikult üsnagi toores, kuid hüpet on vägevalt. Eks näis, kuidas ta areneb, aga nii mina kui Tiit usume sellesse märasse.