31. oktoobril, mil paljud tähistasid Halloweeni, kogunesid hobuinimesed Tallinnas Nordic Hotel Forumi konverentsisaali hoopis teistsugusele kohtumisele. Koolitusele, mis pani mõtlema hobuste valu, heaolu ja meie endi vastutuse üle. Kui tavaliselt saadab koolitusi kerge jutumüra, sosinad ja hajunud tähelepanu, siis seekord valitses saalis haudvaikus. Inimesed kuulasid keskendunult, tehti märkmeid ja pildistati slaide. Mitte keegi ei tahtnud lasta ühelgi mõttel kaduma minna.
Seda tähelepanu pälvisid kaks rahvusvaheliselt tunnustatud eksperti – dr Sue Dyson ja dr Ben Sykes, kes mõlemad on pühendanud oma karjääri hobuste heaolu parandamisele ja teaduspõhise lähenemise juurutamisele ratsaspordis. Nende ettekanded olid mõtlemapanev segu teadusest, praktikast ja eetilisest vastutusest ning tuletasid meelde, et hobune ei saa oma ebamugavusest rääkida, aga inimene saab ja peab seda märkama.
Ebanormaalsusest on saanud normaalsus
Sue Dyson alustas oma ettekannet tõdemusega, et hobumaailm on arhailine ja muutusi ei soovita omaks võtta. Oma väite illustreerimiseks lasi ta kõigil mõelda laialt levinud müütidele raudjate märade, hobustele, kellele “ei meeldi koolisõit” või teatud tüüpi tõkkeid vältivate hobuste kohta. Need müüdid pole visad kaduma ja iga sellise käitumise taga peitub küsimus miks hobune nii käitub? Aga see oli alles algus.
Slaid slaidi järel said kuulajad osa viimaste aastate teadusuuringutest, mis manasid ette tõsise pildi. Enamik inimesi ei suuda longet korrektselt tuvastada, paljud ei märka hobuse ebamugavuse märke ning kalduvad ebanormaalset käitumist normaliseerima.
„Et osata märgata kõrvalekaldeid, peame kõigepealt teadma, milline on hobuse tõeliselt normaalne käitumine,“ rõhutas Sue. Kuidas aga üks normaalne hobune käitub? Selgub, et vastus sellele on oodatust keerulisem ja inimestes valitseb segadus. Viimast kinnitavad ka teadusuuringud.
Sue sõnul on segadus tingitud sellest, et ebanormaalselt käituvad hobused on normaliseeritud. “Ebanormaalsusest on saanud normaalsus,” sõnas ta.
Kas me üldse teame, milline on valuvaba hobune?
Sue töö on oluliselt muutnud arusaama sellest, kuidas hobuse valu seostub tema soorituse ja käitumisega. Ta on töötanud välja hindamismeetodi (Ridden Horse Pain Ethogram, RHPE), mis aitab ratsanikel ja veterinaaridel tuvastada valu märke hobuse käitumises. Sue ja tema kolleegide uuringud näitavad üheselt, et mida kõrgem on skoor 24-st punktist, seda suurem on tõenäosus, et hobune tõrgub või kukub võistlustest välja (vaata siit videost, millised on hobuse ebamugavuse märgid). Seda hoolimata võistluste tasemest. Selle kinnituseks refereeris ta kahte Ühendkuningriigis läbiviidud uuringut, kus uuriti nii 5* kui ka madalama taseme kolmevõistlushobuste sooritusi.Kui hobused said koolisõiduvoorus valuskaalal 8 või enam punkti, oli tõenäoline, et nad tõrkusid või katkestasid võistluse. Mida suurem valuskoor, seda suurem oli katkestamise tõenäosus.
See viib küsimuseni, miks on hobuse ebamugavuse märkamine nii oluline. See on otseselt seotud ratsaniku kui hobuse ohutuse ja turvalisusega. Iga kukkumine, tõrkumine kannab endas riski, eriti krossil.
Nii mõnigi võib mõelda, et hobuse ebamugavus või valu on seotud ratsaniku oskustega ning ebamugavus on kui võluväel pühitud, kui sadulasse istub Liivimaa parim ratsanik. Nii see ei ole. Sue näitas videot ühe hobuse treeningust ja möönis, et isegi, kui tugevam (mees)ratsanik suruks hobuse läbi, siis hobuse valu see olematuks ei tee. Suel oli hulgaliselt soovitusi, kuidas kontrollida hobuse heaolu ja millele tähelepanu pöörata. Kõige olulisem sõnum oli aga see, et hobuinimesed teaksid, kuidas käitub üks normaalne, valuvaba, hobune.
Koresööda tähtsusest
Suelt võttis sõnajärje üle dr Ben Sykes, kelle ettekande fookuses olid maohaavad. Sarnaselt Suele rõhutas temagi, et ratsanike ja hobuinimestena on meie eesmärk hobuste heaolu ja see, et hobused oleksid õnnelikud ning naudiksid oma tööd. Sotsiaalset litsentsi ei ole võimalik säilitada, kui hobused oma tööd ei naudi.
Ben hoiatas loengu alguses, et kuulajad kuulevad väga palju heinast ja koresöödast ning ta ei valetanud. “Hein, hein ja veel kord hein!” võiks lihtsustatuna loengu kokku võtta. Ben ei valetanud ka teise lubadusega. Ta lubas, et ei müü ühtegi toidulisandit ega võluvahendit, mis mured lahendaks. Tema soovitused ei lähe midagi maksma, sest suuresti on probleemid lahendatavad hobuse pidamisviisi praktikate muutmisega.
Slaid-slaidi järel andis ta ülevaate viimaste aastate söötmisalastest uuringutest. Mida teevad hobused öösel ja kui palju nad öösel söövad? Kuidas mõjutab heinavõrgu kasutamine heinakogust? Jah, koplis viibitud aeg on oluline, aga millised on koplid, kus hobused tunde veedavad? Kas seal on piisavalt süüa? Jah, hobusel on hein ees, aga kui palju ta tegelikult sööb? Kui pikk on värske rohi koplis ja kuidas see hobuse tervist mõjutab? “Peame mõtlema, mida koplis viibimine tegelikult tähendab,” toonitas ta.
Kaasaegne hobusepidamine tuleb omade piirangute ja puudustega, millest paljusid ei pruugi esmapilgul märgata. “Tuleb mõista oma piiranguid,” sõnas Ben. Ta rõhutas, et tema eesmärgiks ei ole öelda, mida või kuidas keegi peaks oma hobuseid söötma. Küll aga annavad uuringud tööriistad, mida kasutades saab teha paremaid valikuid hobuse tervist silmas pidades.
Nii said kuulajad teada, mis vahe on sellel, millal nad hobusega trenni teevad. Ideaalis võiks trenn toimuda pärastlõunal, kui hobuste kõhus on parajalt heina, mis nende magu kaitseb. Ent sageli ei saa valida ideaalaega, eriti kui sõita on mitu hobust või tulevad muud kohustused peale. Mida teha siis, kui trenn tuleb teha varahommikul, mil hobuse magu võib olla tühi? Siis on kriitilise tähtsusega anda enne trenni koresööta. Kuulajad said ka teada, et treeningute ja maohaavade seost silmas pidades ei ole niivõrd oluline treeningu intensiivsus, vaid kestus.
“See on hobuse pidamise haigus,” lausus Ben.
Hobuse heaolust ja inimeste vastutusest
Hobuste heaolu oli mõlema loengu kandvaks sõnumiks. Ben rõhutas, et maohaavanditest rääkides ei ole oluline vaadata hobuse magu, vaid tervet hobust. Ja siin tuleb hinnata lisaks koresöödale ka hobuse muud elu. “Iga hobune vajab sõpra!” rõhutas Ben, lisades, et ainuüksi teise hobuse nägemisest ei piisa – oluline on ka füüsiline kontakt.
Järgmisena näitas ta Jessica von Bredow-Werndli video sellest, kuidas boksis elavate hobuste elu saab rikastada. Lihtsa liigutusega tagati hobustele võimalus naabritega suhtlemiseks. “Oluline on see, et see suhtlus on vabatahtlik. Hobune saab valida, kas ta tahab naabriga suhelda või mitte,” tõi ta välja. “Kui see lahendus sobib mitmekordsele olümpiavõitjale, siis sobib see ka sulle.”
Põhjuseid hobuse heaolu parandamiseks on veelgi. Kestvushobustega läbi viidud uuringust selgus, et kui hobuste üldise heaoluga arvestati enam, siis paranes nende tulemus spordis. See lükkab ümber ka levinud eksiarvamuse nagu ei saaks hobuste heaolu ja saavutussport koos eksisteerida.
Kas me tulistame endale jalga? Hobuse heaolu ja ratsaspordi tulevik
Loengu lõpetas arutelu, millest joonistus välja mitu teravat küsimust. Rääkides hobuste heaolust ja sotsiaalsest litsentsist oli Beni sõnum lihtne: “Ei piisa sellest, et näitame avalikkusele, et me ei piina hobuseid. Peame näitama, et hobused naudivad seda, neile meeldib ratsaspordis osaleda.”
Sue ja Ben olid üksmeelel, et sotsiaalse litsentsi säilitamise valguses ei ole ratsaspordi suurimateks vaenlasteks mitte (äärmuslikud) loomakaitsjad, vaid hobuinimesed ise. Ben rääkis selle näitlikustamiseks loo Austraalia galopimaailmast, mis on sarnaselt ratsaspordiga teravdatud tähelepanu all. Ühel aastal sai mainekal galopivõistlusel surma mitu hobust, millele järgnes avalikkuse pahameeletorm ja selle valguses viidi sisse mitmed muudatused. Muudatuste seas kehtestati nõue, et enne starti läbivad kõik hobused põhjaliku veterinaarkontrolli ning võistelda tohivad vaid arstide poolt terveks tunnistatud loomad. See tähendas, et üks favoriidiks peetud hobune jäi ukse taha. Mõistagi oli hobuse treener väga häiritud ja süüdistas ajaleheveergudel veterinaare, sest mis mõttes keelavad veterinaarid hobusel võistlemise. “Me teame ise oma hobuseid kõige paremini!” kõlanud treeneri suust.
Suhtumine “Me teame ise kõige paremini!” kumab läbi ka FEI hiljutisest muudatusest, mis puudutab nn vere reegli leevendamist. “Me ise tulistame endale jalga sellega,” kommenteeris Sue. See annab süüdistusmaterjali inimestele, kelle eesmärk on ratsaspordi keelustamine.
Et asi lõppeks positiivse noodiga, rääkis Sue, et Suurbritannias on takistussõidus keelatud soojendusväljakul kasutada ratsavarustust, mis on keelatud võistlusväljakul. See tähendab, et soojendusväljakul ei näe põnevaid ja vähempõnevaid kombinatsioone abiratsmetest.
Nii Ben kui Sue julgustasid olema proaktiivsed ja astuma samme hobuste heaolu parandamiseks. Rahvuslike määrustike muutmiseks ei pea ootama FEI järele, iga riik on ise vaba otsustamaks.
Muutus algab väikestest asjadest
„Minu kui korraldaja jaoks oli see tõeline au, peaaegu nagu ime, et sellise tasemega spetsialistid olid nõus Eestisse tulema ja meiega oma teadmisi otse jagama,“ sõnas Teadliku Ratsaniku üks asutajatest ja koolituse korraldaja Marlen Vassili. „Nagu öeldud, algab kõik meist endist. Kui hakkaksime sellistel teemadel rohkem mõtlema ja oma tegemisi teadlikumalt vaatlema, võiks see juba iseenesest tuua hobuste heaolus suuri muutusi.“
Koolitusega jäi väga rahule ka loomaarst Maria Kivastik Eesti Maaülikoolist. „Mind pani kõige rohkem mõtlema Sue mõte, et võib-olla paljud meist polegi kunagi sõitnud täiesti normaalse, valuvaba hobusega ja seetõttu ei teagi, milline see õige tunne tegelikult on,“ sõnas ta.
See, kuidas me hobuseid treenime ja hoiame, räägib rohkem kui ükski loosung heaolust või armastusest. Võib-olla vaatab iga osaleja nüüd oma hobust veidi teise pilguga. Oskab ehk märgata väikseid märke, mis viitavad ebamugavusele või valule?
Koolitus tuletas meelde, et muutus algab väikestest asjadest. Igaüks meist saab midagi teha paremini: anda rohkem aega, rohkem heina, rohkem tähelepanu ja mõistmist. Hobune ei saa valida, kuidas teda koheldakse, aga meie saame valida, kuidas me tema eest hoolitseme.