Sunshine Tour (edaspidi SST) toimus Hispaanias 16.02 – 21.03.2010. Tegemist on ühe Euroopa suurima võistlusega.
Vaata siit võistluspaigast tehtud väga ülevaatlikku videot: http://www.sunshinetour.net/en/index.htm
Sellel aastal toimus SST takistussõidus (edaspidi TS) 16. korda ja koolisõidus (edaspidi KS) 12. korda. Käesoleva aasta võistlustel oli võimalus kvalifitseeruda „World Equestrian Games-ile“, mis toimub septembris Kentuckys ja seda kolmel GP kvalifitseerujal takistussõidus ning koolisõidu puhul on kõigil GP skeemidest osavõtjatel võimalus saavutada vastav kvalifikatsioon.
Vihmapühad päikesepühade asemel
Sel aastal algas võistlus suurte paduvihmadega, seega teise vihmase nädala alguseks olid kõik äärmiselt tüdinud – tuldi ju siia peamiselt siiski päikseliste ilmade pärast, et talve ja maneezis treenimise aega lühendada. Naerdi isegi, et selle aasta võistlus tuleks ümber nimetada „Big rain tour-iks“, kuid kolmandal nädalal hakkas juba päike uuesti piiluma ja viimased paar nädalat olid kõik juba paduvihmad ära unustanud ja kerge päevituse näkku saanud.
Vaade takistussõidualalt linnale. Foto: Gerlin Kess
Arvud kõnelevad enese eest
2010. aasta SST-st võttis osa 408 ratsanikku 1412 hobusel (neist koolisõiduhobuseid 202). Kogu võistlusala on jaotatud kaheks, nö koolisõitjad oma tallide, parklate, platsidega ning takistussõitjad omadega. Kui KS alas on kolm võistlusväljakut, üks suur tavaväljak ja kaks korderingi, siis TS alas on 8 võistlusväljakut ja samapalju lisaväljakuid, kus saab trenne teha. Vaadates osalejate arvu, on muidugi selge, kus toimub peamine tegevus.
Ortiz Alcala-Zamora Rafael ja Gnidium Hispaaniast. Foto: Gerlin Kess
KS alal on olemas kontor, kus saab infot, stardijärjekorrad, tulemused ning kõrvaltoast võib tellida fotosid ja videosid. Kõik skeemid filmitakse. Tallide vastas on ladu, kust saab osta saepuru ja põhku allapanuks, heina, erinevaid müslisid ja porgandeid söögiks. Olemas on kaks väikest hobuvarustuse poekest ja kaks restorani.
Carvalho Concalo ja Rubi Portugalist. Foto: Gerlin Kess
TS alas on varustust nii hobustele kui ratsanikele, üks pood suurem ja uhkem kui teine – umbes kolm-neli nö. üldist varustuse pakkujat, lisaks saapameistrid, fotograafid, vabaajariided, söödad, aretajad. Osta saab asju suurtest pronkskujudest lemmikloomamaalideni, muidugi ka treilereid ja ka suuri hobuseautosid koos elamisega. Olemas on ka kontor, veterinaariakeskus, sepaplats, keemiline puhastus, kolm restorani ja väike toidupood. Toidupoest saab osta kõike vajalikku umbes 60% juurdehindlusega võrreldes tavapoega, mis asub linnas, kuhu tuleb umbes 15 minutit sõita. Näiteks üks pakk keskmise suurusega küpsiseid, millel on kreem vahel nagu „Dominol“, maksab tavapoes 0,90 euri, TS alal on sama paki hinnaks 1,6 euri – tehke omad arvutused ja järeldused…
Üks takistussõiduväljakutest, hetkel veel takistusteta. Foto: Gerlin Kess
Hea asi selle juures on muidugi see, et KS ala on palju rahulikum, ja päris tihti üritavad takistussõitjad ka läbi metsaradade KS platsidele treenima tulla, kuna need ei ole nii ülerahvastatud.
Koolisõidu soojendusväljakul on Joanne’i tagant paista ka eesti lipp. Foto: Gerlin Kess
Kaelakaardita oled kadunud hing
Esimene ja kõige olulisem asi, mille võistlusele tulles saama pead, on akrediteering. Siseneda tuleb väiksesse tuppa, kus sisestatakse su 
andmed, kes oled, kust tuled, miks siin oled, kus muidu elad ja kellega käid – kogu küsimustiku lõpuks tehakse ka fotosüüdistus ja prinditakse välja juhiloa suurune kaelakaart. Abiliste (groomide) kaardid on rohelised, ratsanikel ja hobuseomanikel punased, veterinaaridel, seppadel sinised. Kaart peab igal hetkel kaasas olema, sest ilma pääseb vaid platsi äärde võistlust vaatama või siis poodlema. Kui hommikul välja minnes kaardi kaela unustad panna ja teatud alast väljud, siis on sisuliselt väga hapu olukord, sest inimesi on sündmusel tuhandeid. Vasakul loo autor oma hoolealusega. Foto: Ulvar Petmanson
Kelle rahakott tühjeneb, kelle oma täieneb…
Enamus võistlejaid, kes on kohale sõitnud suurte masinatega, elavadki oma veokates. Paljudel juhtudel on luksusveokid muidugi groomide pärusmaa ning võistlejad ja omanikud elavad lähedalasuvates hotellides või üürikorterites. Üks hotell linnas omabki rahva suus nimetust „Riders’ hotel“.
Kogu võistlus on nii suur kulutamise kui ka teenimise koht, olenevalt sellest, kellena kohale oled tulnud. Hobusele kulub siin metsikult raha – konteiner kahe ratsaniku varustuse hoidmiseks 350.- eur, boksi kulu 1450.- eur, üks 20l pakk saepuru 13.- eur, 10kg kott porgandeid 7,50 eur, koht parklas 200.- eur (sinna hulka käib siis vesi ja elekter autole). Ainuüksi püsikuld selle pooleteise kuu pikkuse olemise eest on ligikaudu 2000.- euri hobuse kohta, millele lisanduvad kulutused treenerile, abilistele, võimalikud vet.- ja sepakulud jne. 
Foto: www.sunshinetour.net
Veterinaaride teenistus siin on märkimisväärne. Ukse taga, mille peal on silt „Veterinario“, on pidevalt järjekord, hoolimata sellest, et samaaegselt on võimalik siseruumides teenindada umbes kolme hobust. Veterinaarid, kellega siin paremini läbi saan ja kes siin juba aastaid käinud on, tunnistavad, et selle kuu ajaga teenivad nad enam-vähem sissetuleku aastaseks elamiseks. Kohapeal on võimalus hobustele saada ka nii massööri kui füsioterapeuti. Ja kuna tegemist on nii kõrge tasemega võistlustega, siis on kohal muidugi iga ala ühed parimad spetsialistid.
Foto: www.sunshinetour.net
Jätkub…