50aastast juubelit tähistav Rein Pill, Eesti takistussõitjate koondise kapten ning üks edukamaid ratsasportlasi ei pea olukorda Eesti ratsaspordis sugugi halvaks. Sportlasekarjääri mees lõpetada ei kavatse ning treeningud Belgias leiavad mõnusat vaheldust käikudega kodumaal.
Hobumaailm.ee käis teenekat ratsaspotlast juubeli puhul õnnitlemas, ühtlasi kasutasime salakavalalt head võimalust intervjuu tegemiseks. 
Rein Baieriga u 1997. aastal
Täna, vaadates tagasi pikaajalisele ja edukale ratsasportlase karjäärile, milline võit teie küllaltki rohkearvuliste võitude seas tundub kõige magusam?
Loomulikult esimene võistlus Saku Suurhallis. Võistelda kodus, rohkearvulise publiku ees, täis saal, kõik röögivad – kõik see oli nii 
meeliülendav. Lühidalt, emotsioonid olid laes. Sellist kogemust polnud mul varem olnud.
Pildil Helsingi Horse Show’l Ecuadoriga, kellega esimene Tallinn International Horse Show 2002. aastal võidetud sai. Foto: Tarvo Alev
Muidugi meenub ka 1992. aasta Moskvas, kui õnnestus võita võistkondlik Rahvuste Karikas, ja ilmselt ka kõige tugevam tagajärg 2007. aastal Bratislavas, kui võitsime meeskonnaga CSIO nelja tärni võistlused.
Räägitakse, et karjääri ratsaspordis alustasite tegelikult hoopis kolmevõistlejana. Kuidas saabus otsus hakata tegelema takistussõiduga?
Oli tõesti nii. Mul oli kaks head kolmevõistlushobust. Üks, eriti hea jäi haigeks ja teise hobuse kohta ütles toona Niitväljal vägesid juhatanud Raigo Kollom, et see hobune enam kolmevõistlust ei tee, temast saab takistussõiduhobune. Mina siis teatasin, et seda hobust ma kellelegi ei anna kah, ja nii hakkasingi takistussõiduga tegelema. See võis olla aastatel 1983 või 1984.
Kuidas te üldse ratsaspordi juurde jõudsite?
Selle puhul ma pean tänama Raigo Kollomi abikaasat, Malle Kollomit, kes töötas koolis, kus ma õppisin, paralleelklassi juhatajana. Kollom asendas meil üht haigestunud õpetajat, lisaks, eelmisel 1973. aasta suvel oli ta käinud Kiievis, Euroopa Meistrivõistlustel kolmevõistluses. Tal olid kaasas pildidki, rääkis meile hobustest ja ratsutamisest ning kutsus kõiki huvilisi trenni. Läksime suure pundiga. Siis oli mitu kuud vahet, meil olid kaalud ja kasvud kõik kirja pandud. Aasta lõpus sai osa pundist kutsed, osa mitte. Sealt, Tondi ratsabaasist see kõik alguse saigi. Nõukogude ajal sportlaseteed alustanud inimesena oskate võrrelda ka tingimusi siis ja praegu. Kas täna on teie arvates raskem alustada ratsaspordiga tegelemist või kergem?
Baieriga tehti palju edukaid starte 90ndatel. Pilt on tehtud Niitväljal Andres Sepa poolt.
Neid ei saa võrrelda. Probleem on selles, et varem oli olemas ratsakoolide süsteem. Hobused, ka viievõistluse hobused, olid riigi omad ja kindlasti oli sel põhjusel teatud määral kergem. Viievõistlushobused polnud küll mingid superhobused, kuid paljud neist suutsid hästi hüpata ja omasid palju jõudu. Nendega sai palju harjutada ja sai ühtlasi ka palju kogemusi.
Täna on hobused eraomandis ja on tekkinud olukord, et kui vanematel võimalusi pole, siis need lapsed ei jõuagi ratsutama. Tihti on nii, et kui annet on, siis pole hobust kusagilt võtta. Samas on ka vastupidiseid olukordi, kus hobune on, võimalused on, kuid puudub tahtmine või pole looduse poolt midagi antud.
Rein ja üks Eesti kuulsamaid ning legendaarsemaid takistussõiduhobuseid Poroh. Foto: erakogu
Meenutasite ennist parimaid võistluseid, milline on aga kõige koomilisem?
Kui sõitsin kahte kolmevõistlushobust ja hakkasin takistussõitu tegema… Üks neist oli selline väike ilus täisvereline. Tal oli meeletu hüppevõime, aga temaga oli hästi raske sõita. Kui võttis lõua kangeks, siis viis tõket maha ajada polnud mingi probleem.
Sellega läksime Nikolajevisse, Liidu meeskondlikele meistrivõistlustele. Liivaplats paistis eemalt ilus, aga läksid hobusega peale, vajusid veel kümme sentimeetrit sisse. 160 sentimeetrist parkuuri sõitsime praktiliselt esimest korda, seal sai nalja…
Oli kolmene süsteem, vaatasin-mõõtsin – kui siia täiega pihta saan, siis saan hakkama. Ma muidugi ei saanud sinna pihta, oli kolmik, siis plankudest okser ja kast. Lendasin okserisse kõhuli sisse. Ja tavaliselt on nii, et hobune jääb tõkkesse kinni, sina paned pea ees kukerpalli lendu, saad püsti ning püüad hobuse kinni. Seekord oli vahe selles, et sain jalad vastu planku ja teadsin, hobune tuleb nüüd järgi. Hoidsin kätega ümber pea ja jäin seisma. Oli selline tunne, et kulus terve minut. Enne, kui jalad kõvasti alla sain, lippas hobune juba mööda platsi ringi. Püüdsin seda hobust platsi ääres, hea, et ta sealt välja ei läinud.
Sain hobuse kätte, ronisin selga ja jätkasin. Seda, kuidas sealt üle sain, enam ei mäletagi, ilmselt siiski sain, kuid kahe vooru peale sain 95 koma millegagi karistuspunkte. Ajab tänase päevani naerma.
Kuid milline on kõige ebameeldivam?
`
Sellist ei oskagi meenutada. Vahest selline, kus ilm on halb, vihma sajab ja midagi ei sobi. Samas, kui sellistes oludes võidad, siis äkki polegi sellised võistlused vastikud.
Paremal: Ecuadoriga Veskimetsas Maailmakarika etapil 2001. aastal. Foto: Tarvo Alev
Kindlasti jõudis nii mõnigi ratsaspordisõber teie võistlustulemusi jälgides järeldusele, et kõik liikus tõusujoones kuni A Big Boy müümiseni. Siis tuli väike tagasilöök. Millised emotsioonid valdasid teid siis, kui hobune müüdi?
Kui hea hobune ära läheb, eks ikka on kahju. Samas oli see teada ning sinna ei saanud midagi parata. Hobuseid ikka müüakse ja ostetakse.
Olete kursis, mida A Big Boy praegu teeb?
Päris täpselt ei ole, kuid olen kuulnud, et ta on viimase paari kuu jooksul võistelnud 140-150 sentimeetristel parkuuridel ning on korras. Tean, et hobune on okei, teeb tööd ja loodetavasti suudab varsti juba rohkem.
Treenite praegu Belgias. Oskate kirjeldada oma tulevikuplaane algavaks hooajaks?
Tulevikuplaane on, kuid see on kõik alles alguses ning selgumisel. Kui on hea hobune, siis tuleb võistelda igal juhul, kui ei ole hea hobune, siis tuleb vaadata, võistelda seal, kus võimalused on suuremad. Kaotama ja raha raiskama minna pole ju kah mõtet. 
Virgin Expressiga, TIHS 2009. Foto: Reio Avaste
Urmas Raagi intervjueerides väitis tema naljaga pooleks, et treenimine välismaal on võrdne vabatahtliku minekuga Liidu koondise laagrisse?
Ma ei nõustu sellega. Välismaal treenimine ning treeneri olemasolu annab väga palju juurde. Tooksin näite ühest võistlusest. Plaanisin sõita ühtviisi, treener väitis vastu, ära nii mine, seal on paljud maha ajanud. Talitasin nõuande järgi ja see õigustas ennast.
Touransiga Ruila Derby’l 2010. aastal. Foto: Reio Avaste
Kas Eesti koondis vajab siis treenerit?
Kindlasti. Vajatakse sellist inimest, kes oleks võistlustel kaasas, teeks ühelt poolt manager-administraatori tööd ehk lahendaks kõikvõimalikke küsimusi ja probleeme, teiselt poolt oleks ka nõuannetega abiks.
Kuid ikkagi Belgia. Kas koduigatsus peale ei tule? Kuidas veedate oma vaba aega?
Muidugi tuleb koduigatsus peale. Kuid siis on alati olemas võimalus tulla koju käima. Selgi suvel on Eestisse kavandatud kolm võistlust, kus osalen. Samas veel täpselt ei tea, vahest on see liiga optimistlik. Vaba aja olemasolu sõltub ju sellest, mitu hobust sõita on. 
Praegu on mul kaks hobust, keda ma ainult jalutan, jaanuari lõpul alles selgub, millal neid treenima saab hakata. Lisaks on mul mõned noored, andekad kuue-aastased noorhobused.
Vabal ajal käin otsimas uusi hobuseid. Ega siis ostmine ka nii kergelt ei käi. Piirkond, kus elan, on enamalt jaolt prantsusekeelne, seega kinno-teatrisse suurt asja pole. No ei ole see keel külge hakanud. Seevastu, kui sõbrad on külas olnud, oleme käinud vaatamas nii käsi- kui ka korvpalli.
Jalgpallisõber Rein, MK etapp Ruilas 2009. aastal. Foto: Külli Tedre
Sünnipäevapidu tuleb?
Jah, laupäeval tulevad sõbrad külla.
50 pole ju ratsaspordi jaoks mingi iga. Kaua plaanib Rein Pill jätkata?
Ma kindlalt ei oska seda öelda. Hetkel ma veel lõpetada ei plaani.