Märtsikuu lõpupäevil osales takistussõitja Andres Udeküll esimese eestlasena rahvusvahelisel takistussõiduvõistlusel Jaapanis. Järgnev lugu kajastab põgusalt seal toimunut.
Eesti takistussõitja Jaapanis?
Jaapan on kauge ja meie jaoks eksootiline maa, kus ratsasport ei ole just populaarseim ala. Aeg ajalt on siiski olnud võimalik kajastada nende sportlaste saavutusi, millest esmalt meenuvad kolmevõistleja liidrikoht pärast Londoni Olümpiamängude kolmevõistluse avapäeva ja takistussõitja võit mulluses Leszno Grand Prix-s. Kõik nende ratsapordi parimad saavutused on tulnud sportlastelt, kes treenivad Lääne-Euroopas. Mis toimub kauge riigi kohalikus ratsaspordis, on meie ratsaspordisõpradele tundmatu maa. Kuidas on antu baasil võimalik, et eestlane stardib sellises riigis?
Nagu enamus asju siin ilmas, baseerub ka Udekülli Jaapanisse jõudmine isiklikel suhetel. Paar aastat tagasi tekkis meie portaalil kontakt Jaapani suurima ratsaspordiajalehe väljaandjaga, sellele lisandusid minu erinevatel rahvusvahelistel üritustel saadud kontaktid Jaapani ratsaspordiametnike ja -kohtunikega. Ühel jõulueelsel pühapäeval potsatas minu mailboksi kiri Jaapanist, kus pakuti võimalust osaleda Eesti takistussõitjal märtsikuus Kakegawa nimelises linnas toimuval rahvusvahelisel takistussõiduvõistlusel sportlasele vägagi soodsatel finantstingimustel. Pakkusin huvitavana näinud võimalust Udeküllile, kes pärast pikemat kaalumist otsustas pakutud variandist kinni haarata.
Üle kümne aasta esimene reaalselt rahvusvaheline takistussõiduvõistlus
Jaapan asub ratsaspordi seisukohast väga halvas piirkonnas. Tegemist on saareriigiga, mille lähimateks naabriteks üle mere on Hiina, Lõuna- ja Põhja-Korea ning Venemaa idaregioon. Üheski nimetatud riigis (Venemaa puhul idapiirkonnas) ei ole ratsasport kuigivõrd arenenud. Ratsaspordi põhiriikidest on võimalik sinna hobustega kohale jõuda vaid ülikallist lennutransporti kasutades. Lisaks on vastavalt Jaapani seadustele nõutav hobuste kolmenädalane karantiin. Kõik see on tekitanud olukorra, kus välismaised võistlejad ei näe osalemisel mingit mõtet. Seega on jaapanlaste sisuliselt ainsaks võimaluseks välisvõistlejaid enda juurde meelitada, rentida neile hobune või mitu ja vastavalt kokkulepetele kompenseerida osalemiskulusid. Nii Kakegawa CSI3* korraldajad toimisidki, kutsudes isiklikke sidemeid kasutades seitse sportlast Euroopast: sakslased Felix Hassmann ja David Will, briti legend John Whitaker, Madalmaade takistussõitjad Henk van de Pol ja Jeroen Dubbeldam, rootslanna Malin Parmler ning eestlane Andres Udeküll. Lisaks neile osales sportlane Lõuna-Koreast.
Miks jaapanlased üle pika aja just nüüd asusid rahvusvahelist võistlust korraldama? Viimased kümme aastat on Jaapan korraldanud vaid septsiaalselt nende tarbeks loodud MK-liiga etappe takistussõidus, lisaks rahvusvahelist staatust omavaid koolisõidu-, kolmevõistluse ja kestvusratsutamise võistlusi. Kõikidel nendel osalevad paraku ainult oma riigi sportlased ning kohalike sõnul ei vasta sageli ka tehniline tase FEI poolt nõutule. Takistussõidus muide viiakse rahvusvaheliste reeglite järgi MK-etappidel läbi vaid MK punkte andev sõit ehk rahvusvahelises juhendis on vaid üks võistlusklass.
Olukorra muudatuse on tinginud aga ajaolu, et Tokyo on tõsine pretendent 2020. a. Olümpiamängude korraldajaks. Juhul, kui Tokyo, kelle konkurentideks on Madrid ja Istanbul, osutub võitjaks, toimuvad ratsaspordialad suure tõenäosusega Kakegawa ratsakeskuses. Viimast toetab poliitilisel tasandil üritusel osalenud kohalik linnapea Saburo Matsui, hea mulje jättis võistluse korraldus samuti kohal viibinud Jaapani Olümpiakomitee presidendile. Selline kõrgtasemel mäng vajab oma positsioonide tugevdamiseks loomulikult tõeliselt rahvusvaheliste võistluste korraldamist, seda nii suhtekorralduse kui ka tippvõistluse korraldamise kogemuse omandamiseks.
Kakegawa-Tsumagoi ratsakeskus õitseb Yamaha toel
Kakegawa linn asub Tokyo ja Nagoya vahel Shizouka prefektuuris. Linn on Jaapani mõistes väike, elanikke on 115 000. Kakegawat nimetatakse Jaapani teepealinnaks. Nii linna äärealadel kui suisa kesklinna lähistel on näha hulgaliselt teeistandusi. Kohaliku rohelise tee
kvaliteeti peetakse parimaks riigis. Linna suurimaks turistimagnetiks on ajalooline kindlus-loss (pildil), kus meilgi õnnestus viibida.
Ratsakeskus asub tegelikult eeslinnas, mille nimeks Tsumagoi. Ratsakeskus on üks osa puhkekeskusest nimetusega Yamaha Resort. Kompleks, kus peale ratsakeskuse hotell, kuumaveeallikate spa, golf, kardirada ja palju muudki, asub mäel, millele lähenevat teed ääristab kirsipuude allee. Meie sealviibimise aeg oli Jaapani looduses üks ilusamaid ja kultuuris üks enim väärtustatud perioode. Tegemist oli nimelt kirispuude õitsemise ajaga (sakura). 1. aprill on Jaapanis muide riiklik püha – kirsiõite vaatamise päev.
Ratsakeskus on muljetavaldav. Keskuse võistlusväljakut võib võrrelda soomlaste Ypäjä väljakuga. Parameetritelt on mõlemad muruväljakud võrreldavad, samuti sisaldavad mõlemad derbytakistusi. Keskuses on kolm talli oma hobustele ning eraldi tall võistlushobustele. Loomulikult ei puudu suur siseareen ja klubihoone. Hobustele on loodud tingimused, mis vastavad parematele Euroopa traditsioonidele. Hobused on valdavalt ostetud Euroopast.
Pilte keskusest on rohkem võimalik vaadata siit: http://www.tsumagoi.net/jouba/stuff/sisetu.html
Kohalike sportlaste tase kõigub seinast seina
Nagu uudistes juba kajastasime, jäid eurooplaste sooritused Kakegawas ebastabiilseks. Kuigi saavutati ka võite, Grand Prix ja reedene 135 cm, kiputi enamustes sõitudes jääma tahaplaanile. Arvestades Lääne-Euroopa sportlaste reaalset taset, ei saa seda seletada muu kui hobuste ebapiisava tasemega. Loomulikult mängib rolli fakt, et võisteldi rendihobustel. Kohalikest rääkides saan mainida, et oli näha väga tasemel sõitjaid, kuid ka „tšigitte“. Paljud jaapani takistussõitjad aga treenivad ka Euroopas ning nende tase on piisavalt kõrge.
Kriitikanooli sai kohapeal rajameister. Esimesel päeval oli näiteks kavas kaks Tabel C sõitu ja rajameistril kasutada ülisuur väljak. Oodata oli paarikümnesekundilisi vahesid, kuid midagi sellist ei juhtunud. Mõlemas sõidus oli üles pandud tüüpiline ümberhüpete rada, kus lõikamise kohad ja pöörded puudusid täielikult. Üle oli rajameister pingutanud ka tehnilisusega, mille musternäidiseks see, et reedeses 145 cm sõidus ei olnud ühtegi vigadeta sooritust. Pühapäevaks oli 150 cm Grand Prix tase oluliselt langenud ja seda nii kõrguste kui tehnilisuse osas. Eks oma panuse sellisessse käiku andis otseülekanne Jaapani rahvustelevisioonis – ei näe just ilus välja, kui kõrgtasemel rahvusvaheline seltskond hüppab ümber näiteks 8 karistuspunktiga.
Eestist Jaapanisse ostetud Carry's Son
Willi Wonka lugu
Udekülli partneriks oli Kakegawas 11aastane holsteini ruun Willy Wonka. Willy täpse vanuse sain teada FEI andmebaasist, kohalikud pakkusid vanuseks 10 – 12. Ruun on Jaapanisse ostetud Saksamaalt ja seda kaks aastat tagasi. Tema omanikuks on autistist noormehe ema. Hobune osteti poisile hipoteraapia eesmärgil. Enne Willyga kokkupuutumist ei olnud poiss välismaailmaga mingis kontaktis, kuid sõprus hobusega on noormeest niipalju aidanud, et näiteks meie sealviibimise päevil oli ta igal päeval tallis, hoolitses hobuse varustuse eest, aitas treeningutel Andresel latte tõsta jne. Viimases töös juhendasid teda küll teised abilised, kuid vaatamata sellele on noormehe areng olnud ülisuur. Selle üle tundsid rõõmu kõik kohalikud.
Willy Wonka oli eelnevalt samal väljakul hüpanud 140 cm kõrgust parkuuri ja vähemalt selle taseme hobune tundus ta olevat ka Andrese sõnul. Paraku on elus ikka nii, et mis ühele hea, see teisele halb. Kuna viimased perioodid oli hobusega tegelenud vaid omanikust noormees, ei olnud hobuse vorm kiita, seda just võhma osas. Juba esimesel hüppetreeningul tundus, et hobune kipub kiiresti väsima. Sellele vaatamata olid hüpped head. Vigadeta sõitisid Andres ja Willy ju ka esimese päeva soojendussõidu, kus takistuste kõrgus kuni 140 cm. Täielik ebaõnn tabas meie võistluspaari aga reedese võistluspäeva soojendusel, kui hobune viimaseks planeeritud soojendushüppe järgselt üht esijalga maha ei pannud ning seepeale mõlemad kummuli käisid. Kukkumine oli siiski suhteliselt õnnelik, sest mõlemad jäid terveks, kuigi hobuse nahk sai viga. Paraku aga pärast sellist aktsiooni Willy enam hüpata ei julgenud ja võistlusest kahjuks midagi asjalikku välja ei tulnud. Laupäeval andis tunda hobuse võhma puudus. Kui reedese kukkumise hirm oli vast enam-vähem kadunud, siis parkuuri lõpuks hobune väsis ning hüppas kolm viimast takistust lihtsalt „korrus“ madalamalt.
Andres ja Willy Wonka
Andrese ebaõnn läks südamesse kohaliku klubi peasponsorile, kes kuulub Jaapani rikkaimate inimeste hulka. Härra, kelle ees kohalikud väga sügavalt kummardusid, kutsus meid õhtusel vastuvõtul enda juurde ning rääkis sellest, kuidas ta Andrese sõitu nähes otsustas, et see sportlane väärib paremaid hobuseid. „Kui järgmisel aastal tulete, hoolitsen isiklikult selle eest, et saaksite kaks parimat hobust, kellega on võimalik ka võita. Tulge veidi varem ja annan teile valida oma parimate hobuste hulgast,“ sõnas lugupeetud sponsor. Sama pakkumine tehti ka 25aastasele David Willile, kelle hobune oli esimesel päeval maha võtnud neli ja teisel viis takistust. Ei tea, kas sponsori pakkumisest saadud entusiasm või midagi muud sai otsustavaks, et David järgmisel päeval sama hobusega Grand Prix võitis.
Jaapanlased on suhtlemises siirad ja ülihead teenindajad
Jaapanlasest teenindaja on alati naeratav, üliviisakas, kaasnevad pidevad kummardused. Muide, kui kelnerid väljuvad teenindussaalist, pööravad nad näo saali poole, kummardavad ja alles siis väljuvad. Sisenemine toimub jällegi kummarduse saatel. Pidev kummardamine käib ka igapäevase tavasuhtlemise juurde. Palju mujal maailmas viibinud tuttav kohalik ajakirjanik Milky Kora väljendas võistluse käigus küll tüdimust kummardamisest, mis oli sel hetkel ka mõistetav: pressišefina tuli tal kummardada kõikidele vähem või rohkem tähtsatele külalistele, mis kummarduste arvu päevas vast nii tuhandeni viis.
Teeistandus
Suhtlemises ollakse siirad. Selle üheks näiteks, mis esmapilgul ootamatu tundus, oli minu suhtlemine peakohtunikuga. Esimese võistluspäeva hommikul jõime VIP telgis kohvi, kui sinna saabus ka peakohtunik Minoru Osada-san. Euroopaliku viisakusena küsisin „How are You?“, mis meie kandis omamoodi tervituseks ja millele tuleb tavaliselt vastuseks kas „fine“ või „OK“. Härra Osada samas rääkis mulle seepeale pika loo, kuidas ta mullu oma puusa vigastas ja käinud juba kahel operatsioonil. Just enne võistlust oli tal kahenädalane lamamise periood, mis vanahärra eriti õnnetuks tegi. Kultuuride täielik vahe. Kui meie kultuuris võetakse huvi tundmist teise vastu pinnapealselt ja lihtsalt viisakusena, siis Jaapanis tuntaksegi siirast huvi. Võtkem eeskuju, eurooplased.
Jaapani kultuuris on erinevad inimeste austamistasandid. Mida vanem ja mida tituleeritum inimene, seda suurem austus, seda sügavam kummardus. Veidi segaduses oli võistlusel väliskohtunikuks olnud Euroopa Ratsapordi Liidu president Dr. Hanfried Haring, kui kohalikud ei olnud nõus teda ja sportlast David Willi ühe autoga lennujaama transportima vaatamata asjaolule, et mõlemal sakslasel oli üks lend. Olles eelnevalt tutvunud Jaapani kultuuri ja traditsioonidega, teadsin Hanfriedile olukorda selgitada. Eelnevas panin sihilikult tema nime ette lühendi Dr. Jah, Hanfried ongi doktorikraadiga. Jaapanis on teaduskraadiga inimesed eriliselt au sees. Kui tavalise inimese nimele lisatakse viisakusväljand –san (veidi sarnane meie härra ja prouaga), siis õpetlased on eristaatuses – nende nimedele lisatakse – sensei ehk näiteks Haring-sensei, mitte Haring-san. Sellises staatuses inimesel ei sobi koos tavainimestega reisida, elada jne., ütleb Jaapani kultuur. Nii sõitsidki Harfried ja David lennujaama eraldi autodes. Austust meiegi vastu näitas asjaolu, et teisipäeva varahommikul tuli meid lennukile viima ei keegi muu, kui ratsaklubi president isiklikult.
Koolisõiduhobune Matador ja Jaapan
Klubi president Yoshinaga Sakurai-san muide teab Eestit, mis Jaapanis ei ole mitte tavapärane. Miks? Ta teab väga hästi Soomet. Meie lugejad vast mäletavad, kui kirjutasime pikema loo Soome tuntud koolisõitjast Kyra Kyrklundist ja sellest, et talle 1991.a. MK-finalis võidu toonud Matador müüdi omanike poolt Jaapanisse, kust enam supertulemusi ei tulnud. Maailm on nii väike ja ühtäkki istusingi laua taga just selle jaapanlasega, kes oli viimaseks Matadori omanikuks. Klubi president rääkis, kuidas ta pani kokku oma viimase raha, et superhobust soetada. Hobusel käis ta isiklikult Soomes järel ja selle reisi tulemusena teadis ta ka naaberriiki Eestit. Sakurai-san küsis, kas vastab tõele, et Tallinn on üks ilusamaid linnu maailmas. Mis sa ikka sellise küsimuse peale oskad vastata: „Tõenäoliselt küll.“ Sakurai-san muide osales Matadoriga 1992.a. Barcelona Olümpiamängudel. Tema tallis on veel teinegi olümpiaratsutaja – Yuka Watanabe, kes osales 2004.a. Ateena Olümpiamängudel takistussõidus. Yuka oligi meie kõneisikuks, sest president teadis inglise keeles vaid üksikuid fraase.
Kodumaal tagasi
Pikal tagasilennul oli aega mõtiskleda. Maailm on tõesti väikeseks jäänud. Ratsaspordimaailma keskpunkt on täna Lääne-Euroopas, Aasia, eesotsas Jaapani ja Hiinaga püüab tõusta. Kas siinkohal peab Euroopa muret tundma? Nii Jaapani kui Hiina kultuuris on alati püütud omandada vaenlase parimad omadused, et need siis vaenlase vastu suunata. Täna kasutavad mõlemad riigid Euroopa spetsialistide abi. Sama kasutas Jaapan oma majanduse ülestöötamisel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel. Eesmärgiks oli lääneriikidest mööduda ning seda suudetigi. Kas midagi sarnast toimub ka ratsaspordis? Eks me näe.
Kogu selle suure plaani taustal on hea tõdeda, et väikest Eestitki teatakse. Kui klubi president teadis Eestit riigina, siis kohal viibinud eurooplased teadsid meie inimesi. Havensit kohepeal esindanud hollandlane, samuti nagu olümpiavõitja Dubbeldam, teadsid Hannot (Ellermanni). CWS esindanud belglane teadis Tiitu (Kivisilda) ja Maarikat, kelle perenime ta meenutada ei suutnud. Jaapanis töötav Ungari fotograaf aga meenutas hea sõnaga Rait Kütti, kes tema mäletamist mööda samuti fotograaf olnud.
Andres Udeküll, Catlin Vatsel ja Hillar Talts eesti-teemalise külgvaravaga