Koolialguse nädalavahetus esitas parimatele poniratsanikele väljakutse: kas koduse Ponikarika finaal Perilas või kõrgetasemeline FEI võistlus Drammenis (Norra). Otsus langes välisvõistluse kasuks, sest maailmatasemel Gjelsten Arena annab hea kogemuse tulevikus veelgi kaugemale, või õigemini, kõrgemale pürgida. Nii osalesidki käesoleva aasta poniratsanike edetabeli parimad, Heidi Murel ja Hanna-Liisa Ervin, Baltic Cup 2023 nimelisel võistlusel, kus lõi kaasa Norra, Rootsi, Taani ja Hollandi poniratsanike paremik.
Enne võistlust
10-tunnine laevareis Eestist Rootsi, pluss 630 km autosõitu Rootsist Norrasse ei ole hobustele lihtne, seega otsustasime kohale minna päev varem, et hobused saaksid taastuda. Kohustuslikud jalutus- ja joogipausid teeäärsetes parklates venitasid autosõidu Kapellskäri sadamast sihtkohani lõpuks kümnetunniseks. Ponid Vermut II, Cimono de Maisy hobuautos ja Romanesca, kui ainus õrnama soo esindaja hobutreileris, olid äärmiselt tublid ning kohale jõudsime intsidentideta. Eesti platsidega võrreldes avanes kohapeal hoopis teistlaadi vaatepilt: kahe suurepärase areeniga võistluskeskus, millest suuremal, 120×70 m mõõtmetega peaareenil, toimusid seekord kõik poniklasside mõõduvõtud. Veidi väiksemal kõrvalareenil võistlesid samal ajal hobused. Niisiis – hobustele jalutuskäik, õhtusöök ette ja boksidesse, ise samuti ööbimiskohta pikast reisist puhkama. Head und kõikidele…
Võistluskorraldusest
Et lugaja saaks parema ülevaate, kuhu mindi ja mis toimus, siis lisaks rahvusvahelistele klassidele toimusid antud võistlusel ka sõidud rahvuslikes klassides: 2.kategooria ehk 140 cm ponid ja 3.kategooria ehk väiksemad, 130 cm ponid. Igal päeval oli kavas kokku 6 poniparkuuri ja sai valida kas osalemise madalamas või kõrgemas grupis. Võistluspäeva alustati madalama grupiga ja kõik hüppasid sama parkuuri. Kõrgemale grupile seati üles teine parkuur. Vastavalt ponide kategooriale muudeti 4- ja 5- sammu ridade ning süsteemide vahesid. Eripäraseks tegi võistluse asjaolu, et kui keegi kõrgemas grupis hakkama ei saanud, võis järgmisel päeval võistelda madalama grupi parkuuris ja nii lisanduski ka meie tüdrukute startidesse teisel ja kolmandal päeval neid, kellele suurem kõrgus oli eelmisel päeval liiast olnud ja prooviti järgmisel päeval madalamat.
Päevad tõotasid tulla pikad, sest osalejaid palju – siin väike ülevaade gruppidest ja kõrgustest:
Ponid, 3.kategooria (27 võistlejat), kõrgused päevade kaupa vastavalt: madalam grupp 85, 90, 85 cm, kõrgem grupp 90, 95 ja Grand Prix 100 cm.
Ponid, 2.kategooria (38 võistlejat), kõrgused päevade kaupa vastavalt: madalam grupp 100, 105, 100 cm, kõrgem 110, 115, Grand Prix 120 cm.
Ponid CSIP (56 võistlejat), kõrgused päevade kaupa vastavalt: madalam grupp 110, 115, 110 cm (siin osalesid meie tüdrukud), kõrgem 120, 125, Grand Prix 130 cm.
Parkuurid olid tehnilised ja huvitavad, ratsanikele oli jäetud ka mitmeid “lõikamise” kohti. Takistuste külgväravad olid väga loominguliselt omapärased, ei puudunud ka Norrale iseloomulikud trollid. Mõned takistused said oma välimusest tingitult kohe kõnekeeles ka endale toredad nimed nagu liblikad, juustunuga ja draamateater.
Hakkab pihta see trall
Saabumisjärgsel päeval oli võimalus uhkes üksinduses käia peaareenil trenni tegemas ning ponisid suure ja kireva platsiga harjutada. Mõlema areeni kõrval oli lisaks ka katusega soojendusväljak, kus enne etteastet hobune soojaks sõita.
Ja siis juba esimene võistluspäev, 110 cm kahefaasiline. Stardinimekirjas olid kõikide loo alguses mainitud riikide esindajad, kokku 28 võistluspaari. Muljetavaldav, sest Eestis samal kõrgusel enamasti üle 10 nime stardilistis ei kohta. Väike tagasilöök ja närvikõdi tekkis Hanna-Liisal, sest kohtunikud ei lubanud teda starti kuna poni tagumised jalakaitsmed ei vastanud nõuetele. FEI võistlusel peab kinnituspael olema minimaalselt 5 cm, meie omadel on rihm 4,2 cm lai. Õnneks oli areeni kõrval suur ratsavarustuse pood, kust kiirelt sai uued, nõuetele vastavad kaitsmed ning Hanna-Liisa pääses starti. Nii Heidil kui Hanna-Liisal läks see start hästi: mõlemad lõpetasid auhinnalisel kohal ja Heidi seejuures mõlema poniga – Vermut II seljas sõitis Heidi välja võiduaja, kuid 4 karistuspunkti kukutas tulemuse otse puhaste läbimiste järele, seevastu Cimono de Maisy-ga tehtud puhas sõit andis tubli 3-nda koha – “vägev” nagu tavatsevad öelda meie spordiajakirjanikud.
Teine päev, 30 stardipaari 115 cm kõrgusel parkuuril, kujunes edukamaks Hanna-Liisale. Sisse tuli üks eksimus ja seega 4 karistuspunkti ning kokkuvõttes 13. koht, aga kuna sõit ise oli ilus, siis ei morjendanud ka napilt “joone alla” ehk esimesena auhinnaliselt kohalt välja jäämine. Seekord tabas sõidueelne intsident Heidit, kes sai soojenduse eel võõra hobuse käest jalaga, mis päädis veritsuse ja korraliku muhuga säärel. See lõi ilmselgelt veidi rivist välja ja auhinnalist kohta seekord ei tulnud.
Kolmas päev ja taas 110 cm ning puhtus-kiirus, stardis lausa 34 võistluspaari, kuid erinevalt esimesest kahest päevast oli see parkuur väga kiire. Heidi saavutas taas Cimono de Maisy-ga auhinnalise 9-nda koha ja teenis roseti. Hanna-Liisa püüdis iga hinnaga puhast sõitu, kuid üks tõke tuli siiski maha. Vermut II-ga tõmbas Heidi maha kaks tõket.
Võistlus läbi ja pinge maas
Mis me siis saavutasime? 4 auhinnalist kohta tugevas konkurentsis. Ei ole me sugugi kehvemad kui norrakad, rootslased või hollandlased. Tõsi, tulemusi vaadates paistab silma, et taanlaste tase on teistest veidi kõrgem. Esikolmik või lausa võit ei ole kaugel, sest tase on ühtlane ja meie ponid ning võistlejad on kõrgustel 110 ja 115 cm heal tasemel. Seega, kel vähegi aega, tahtmist ja võimalust, siis igal juhul tasub sihtida välisvõistlusi, sest ei ole midagi keerulist, ülejõukäivat ega saavutamatut.
Midagi, mis eriliselt meelde jäi
Korraldus, täpne ajakavas püsimine, konkreetsus ja reaalajas tulemused suurel valgusekraanil, otsepilt veebis – kõik see toimus kuidagi muuseas ja märkamatult. Mugavused pealtvaatajale – võistlust saab jälgida igast areeni küljest ja niru ilmaga ka otse restoranilaua tagant. Kummaline ja harjumatu – soojendusväljaku kasutamine, kus keegi ei kontrolli, mitu võistlejat korraga sooja teeb, mis omakorda tähendab, et korraga lugesin soojendusväljakul 15 kappavat poni – takistuse kõrguse reguleerimisel oma võistleja jaoks peab treener olema nagu emalõvi poegade eest väljas.
Tänud Heidi ja Hanna-Liisa treeneritele Monicale ja Sirjele, kes kaasa tulid ja abistasid ning suunasid ja peredele, ilma kelleta selline “hobuvõistlusreis” toimuda ei saaks.