Toomas Oinus (15.05.1965) on unustatutest üks kõige teenimatumalt ja kiiremini unustatuid. Omal ajal teenis ta aga tähelepanu väga kiiresti – tema kohta võiks isegi kasutada kulunud väljendit „tõusis särava tähena“.
Juba 15-aastaselt oli ta Nõukogude Liidu noorte koondvõistkonna kandidaat takistussõidus. Esimest korda täitis ta meistersportlase normi 1981. aastal hobusel Anabar, läbides 150 cm parkuuri 0 karistuspunktiga. Ja juba siis ei olnud ta ühe hobuse ratsanik. Järgmisel, 1982. aastal, kuulus ta Eesti võistkonda koos hobusega Glasis ning võitis koos Pille Elsoni, Konstantin Prohhorovi ja Urmas Kubrega eestlaste esimese Rahvuste Karika Budapestis. Osalesid Austria, Bulgaaria, Poola, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Ungari – enamik riike mitme võistkonnaga, kokku 16 tiimi.
Vahepeal ei sattunud Oinuse alla mitu aastat ühtegi tõelist hüppehobust. Siis aga hakkas uskumatut hüpperõõmu näitama tori hobune Pamiir (s. 1977, i. trakeen Paks – e. Hulla). 1986. aastal sõitis Toomas Oinus temaga Minskis Valgevene, Leedu, Ukraina ja Eesti sõprusvõistlusel kahel korral 150 cm parkuuri nelja karistuspunktiga – ühe neist sõitudest isegi võitis. Ta täitis järjestikku kahel korral meistersportlase normi, mis seejärel ametlikult kinnitati. Kui ta samal aastal arvati Eesti võistkonda Nõukogude Liidu IX rahvaste spartakiaadile, tuli neil 160 cm kahevoorulises parkuuris tulemuseks 136 karistuspunkti – mitteametlik Eesti rekord, nagu meenutati 30 aastat hiljem veteranide kokkutulekul. Ainult hüpperõõmuga kaugele ei hüppa, eriti mitte võimete piiril. Ometi oli see omamoodi tubli saavutus – näiteks Nõukogude Liidu karikavõitja Baltijets kukkus Urmas Kubrega samal võistlusel tõrgetega välja.
Aga elu tahtis elamist. 1990. aastaks oli Toomasel ja tema abikaasal Nellyl juba kaks last kasvatada ja talu pidada. Turumajandusest saadi kiiresti aru ning loodi Eesti esimene ratsaturismi ettevõte – Vidrike Tallid. Alguses peeti seal 18 hobust, 1999. aastaks juba 36. Toimusid pikad rännakud, sadulas tihti inimesed, kes polnud varem üldse ratsutanudki. Toomas võttis asja põhjalikult – käis isegi Ameerikas taoliste ettevõtetega tutvumas. Ja nagu alati, kogunes tema ümber hea seltskond eri elualade inimestest. Mõni tuli Vidrikesse turistina (mõni isegi Austraaliast), mõni tuli Vidrike galopi pärast, millega alustati 1995. aastal. Mõni oli eesti tõugu hobuste iludusvõistluse žüriis 2000. aastal, mõni sõitis kaasa Ungarisse rahvusvahelist hobuste iludusvõistlust vaatama, kus Oinuste eesti tõugu mära Relli sai kolmanda koha.
Oinuse korraldatud ratsalaagritest Vidrikel ja Sangastes algas nii mõnegi Eesti tuntud sportlase ja treeneri sporditee. Teiste elualade tuntumatest on ta õpetanud ratsutamist näiteks Toomas Hendrik Ilvesele. Tema head kliendid ja toetajad olid Evelyn Ilves, Jaak Joala, Aivar Juhanson, Madis Jürgen, Jaan Manitski, Jaanus Mikk, Nancy, Raido Rüütel, Erkki-Sven Tüür. Tema ratsalaagrites said alguse ka Susan Kaleta, Kristiina Raudnageli jt sporditeed.
Aga hing ei andnud rahu – ikka tahtis ta ise sadulasse istuda. Mõned korrad kihutas ta kaasa oma populaarsel Vidrike galopil, ent talle oli vaja midagi veel ekstreemsemat. Koos Toomas Taimlaga sai temast jahivõidusõidu tooja Eestisse. Selle kõige ohtlikuma ratsaspordiala (või üldse ühe ohtlikuma spordiala) võistlused otsustati korraldada Kajamaal ning Toomas tahtis esimese, 1999. aasta võistluse ära võita. Ta ostis selleks spetsiaalse väljaõppe saanud täisverelise ruuna Fembõldi. Kuid juhtus nii, et päev enne võistlust kukkus Toomas kodusel treeningul teise hobusega raskelt ning murdis vaagnaluu. Fembõld startis järgmisel päeval Kajamaa rajal Urmas Kubrega, kes oli hobuse seljas esimest korda. Nad juhtisid võistlust viimase takistuseni, kuid Fembõld kukkus ja murdis jalaluu.
35-aastaselt oli Toomas ratsaspordis juba palju läbi elanud. Ta oleks võinud veel tippsportlasena maailmas palju saavutada, aga sobivat hobust ei pakutud. Ja tema pole kunagi endale midagi agressiivselt nõudnud ega alandlikult palunud. Keskpärasus teda ei huvitanud – tuli loobuda. Tänaseks on ta üles kasvatanud neli last, teeninud leiba pikamaa autojuhina, hooldanud kümme aastat rasket haigust põdevat abikaasat. Ja ikka on ta olnud osavõtlik, elurõõmus ja huviline – ratsaspordile kaasa elanud ja mälestusi jaganud.
Ole edasi selline, Toomas!