Annike Laving on hinnatud treener ja kogenud koolisõidukohtunik. Tänavune võistlushooaeg on kohe-kohe algamas ning sel puhul küsisime Annikeselt 10 küsimust. Iga võistlev koolisõitja leiab siit kindlasti midagi, mida kõrva taha panna. Head lugemist!
Millistes harjutustes või milliste tüüpvigadega kaotavad paljud võistluspaarid asjatult punkte?
Eesti tingimustes saan kohtunikuna hinnata kõiki erinevaid tasemeid: ST-st kuni GP-ni, aga „päris“ elu olukord on selline, et madalamate tasemete starte on ülekaalukalt rohkem. Läbivalt oleks minu kui kohtuniku soovitus (vaatamata tasemele või vanuseklassile) kõigile sõitjatele, et harjutage rajal ning nurkades sõitmist! Sisehooajal on elu natuke lihtsam, sest enamik maneežides ei ole päris õigeid nurki olemas, aga välishooajal torkab üsna teravalt silma, et hobusega rajal otse sõitmine ning korrektselt (tasakaalus, õige paindega jne) nurkade läbimine on jäänud unarusse. Kõik skeemid on aga üles ehitatud sedasi, et harjutustele eelneb ettevalmistus ning see toimub just rajal või nurkades.
Teine kommentaar, mida pean tihti kohtunikuna sõitjatele kirjutama, on see, et hobused võiksid olla rohkem sääre ees ehk liikuma rohkem iseseisvalt. Mitmed eksimused skeemides juhtuvadki seetõttu, et ratsaniku kogu energia kulub hobuse liikumises hoidmisele ja mitte harjutustele.
Miks võiks iga võistlev koolisõitja vähemalt korra elus kohtunikule kirjutajaks olla?
Iga võistlev koolisõitja võiks alati olla võistluste korraldamise juures natuke abiks. Meie võistluste korraldajad väga hindavad vabatahtlikke. Mida rohkem me ise toetame võistluste korraldajaid abiga, seda paremini hakkavad meie võistlused õnnestuma. Kohtuniku kirjutajana hakkab ka sõitja paremini mõistma, millised detailid on olulised ja millised mitte nii väga.
Kas tead huvitavaid meetodeid, kuidas skeeme hästi meelde jätta? Kui võistelda samal päeval/nädalavahetusel mitmes eri skeemis, kuidas vältida skeemide sassiminekut?
Neid nõkse ja nippe, kuidas skeeme pähe õppida, on väga erinevaid. Väga sõltub ratsaniku õppimise metoodikast: mõni õpib silmadega, mõni kuulmisega, mõni kehatunnetusega. Ise olen soovitanud hobusega skeem läbi sõita kas või kõrvalise abiga ja seejärel ratsanik sulgeb silmad (kas hobuse seljas või maast) ning sõidab skeemi n-ö „peas“ läbi. Sedasi harjutab inimene oma aju ehk natuke paremini.
Kas ja kui mitu korda peaks skeemi enne võistlust läbi sõitma ja harjutama?
Me elame Eestis ja meil ei ole väga palju võistlusi ehk et võistlusrutiini Eesti tingimustes ei saagi tekkida, kuna võistlusi on vähe. Väga kogenud ratsanik saab hakkama/jääb ellu, kui pole enne võistlust skeemi läbi sõitnud, aga meil neid selliseid väga kogenud ratsanikke just väga palju ei ole.
Minu soovitus on, et kindlasti peaks skeemi läbi sõitma mitmeid kordi. Kindlasti tuleks sõita KOGU skeem järjest, mitte ainult osasid skeemist. Tulebki teha natuke valesti ja koledasti, et saada aru oma hobuse nõrkadest kohtadest ning neid siis harjutades parandada.
Hobused õpivad väga kiiresti kõike, sealhulgas ka harjutuste järjestust. Mina julgustan ratsanikke, et las hobune hakkab harjutusi ennetama! Palju lihtsam on ratsutajal panna hobune tõstet või üleminekut ootama, kui et teda sellega hirmsasti ehmatada.
Kui saaksid anda kõikidele võistlejatele enne starti veel ühe nõuande, mis see oleks?
Skeemi sõitmine on mingis osas väga sarnane parkuuri sõitmisega – vaadake silmadega, kuhu on vaja minna, kus on ringi mõõtmed rajal, kus on diagonaali algus ja lõpp. Kui ratsanik vaatab skeemi ajal ringi ja juhib seeläbi hobust paremini, on see väga teretulnud. Lühidalt öeldes – sõitke silmadega!
Kuidas soovitad kasutada aega, mil on võimalik platsi ümber või sees juba sõita, kuid stardikella pole veel antud?
Siin tuleb jällegi mängu meie võistluste vähesus ja hobuste kogemuste puudus. Kui hobune ikka „kivistub“ ja ei kuuletu, siis pigem võtta kogu see ettevalmistuse aeg selleks, et hobune natuke rahuneks ja hakkaks paremini kuulama. Kui hobune on rahulik, aga natuke laisk, siis pigem teha mõned julged edasiminevad üleminekud, et skeemi alguses oleks hobune rohkem erk ja sääre ees. Sõltub väga hobusest.
Millal liikuda edasi järgmisele tasemele? Kas tuleb usaldada kõhutunnet või kas võiks lähtuda teatud % eesmärgist?
Võistlussport on alati teatava riskiga. Ratsutamises on võistlemine samuti suure riskiga, väga palju detaile/asjaolusid võivad minna väga valesti. Igal ratsanikul on olemas kogemus, kus toimus täielik ebaõnnestumine. Kui see juhtub, peab oskama sellest ka lahti lasta. Võistluse tulemus ehk protsent on SELLE HETKE tagasiside. Ideaalses maailmas peaks see olema treeningus toimuva tagasiside, kuid ka parimatel läheb vahel kehvemini ja seda tavaliselt just mingitel kummalistel asjaoludel (hobune väsib ootamatult kiiresti, kogu sõit kardab mingit plakatit jne).
Enda kogemuste põhjal soovitaksin valida võistlusklassiks selline tase, et ratsanik ja hobune tunneks ennast kindlalt. Reegliks peetakse, et võistlustel võiks sõita 1 tase madalamat, kui harjutatakse kodus (nt trennis sõidetakse M klassi elemente, aga võistlustel L kergemat ja L raskemat). Võistlustel käimine võiks olla positiivne emotsioon nii ratsanikule kui hobusele ja kumbki neist ei taha ebaõnnestuda.
Millisel tasemel hindamist naudid ise kõige enam? Miks?
Väga põnev on hinnata Suurt Auhinda! Seal toimub nii palju ja tihti, samas on kriteeriumid hindamiseks suhteliselt paigas. Kahjuks meie regioonis seda just palju hinnata ei saa ja sealt ka alati paras närvikõdi, kui seda taset hindama asun. Samuti meeldib mulle endale väga juunioride M klass, seal on skeemid kuidagi loogilised ja lihtsad hinnata.
Millised on kohtunikutöö parimad hetked?
Minule kui kohtunikule meeldivad kõige enam just need hetked, kus selgelt näen, et minu eelnevaid kommentaare ja soovitusi on loetud ning arvesse võetud. Samuti on väga meeldivad need hetked, kui sõitja ja/või treener tulevad peale sõitu oma hinnetelehega ning küsivad soorituse kohta nõu. Kohtunikul on võistluse ajal (sõidu ajal) tegelikult väga vähe aega kommentaare anda ja üritan alati tabada nn naela pea pihta, aga tihti tahaksin rohkem kirja panna, kuid aega napib. Seetõttu ongi hea, kui sõitja tuleb veel oma sooritust minuga arutama.
Ka kohtunikuna ei lõpe õppimine iial. Kuidas hoiad end kohtunikuna tippvormis? Kuidas oled aastate jooksul kohtunikuna muutunud/arenenud?
Kõik, mis puutub hobustesse, on minu jaoks ääretult põnev. Seda seetõttu, et õppimine ja areng ei saa kunagi otsa. Hobustega tegelemine on ajas kohutavalt palju muutunud ja muutub ka edaspidi, kuna õpime neid loomakesi aina lähemalt tundma. Koolisõit on samuti meeletus muutumises, maailmas on arvamused nagu kaalukausil: kord minnakse natuke ühes suunas ja siis jälle teises suunas.
Üritan osaleda võimalikult paljudel koolitustel, nii Eestis kui välismaal. Väga hoian silma peal Soome tegemistel, seal toimub kliinikuid ja koolitusi, kus olen aastate jooksul saanud osaleda. Üritan ka leida võimalusi, et käia vaatamas mõnda suuremat võistlust, sealt saab ka meeletult motivatsiooni. Kahjuks koroona on ka siin paraja põntsu pannud, väga raske on olnud leida „live“ sündmusi. Online-koolitustel olen küll aktiivselt osalenud, aga hobustega on naljakas see, et ekraani vahendusel ei ole sama pilt, mis päriselt maneežis viibides
Soovime edukaid starte nii Hobumaailma kui Annikese poolt!