Mis on see miski, mis hobused nii paljude inimeste jaoks täiesti vastupandamatuks muudab? Need, kellel see „pisik“ on, ei suuda hobuste suhtes külmaks jääda mitte kunagi. Pigem vastupidi – mida sügavamale nende maailma sukeldud, seda rohkem sa seda tahad.
Ratsaspordiga tegelemine pakub kirjeldamatuid emotsioone, kuid kindlasti ei ole see pelgalt meelakkumine. Hobustega töötamine õpetab kannatlikkust, sihikindlust ja empaatiat – oskusi, mida on vaja nii võistlusrajal kui ka elus üldse.
Siiski oleme kahjuks täna jõudnud punkti, kus kogu ratsaspordiga seotu on langenud liigse negatiivse kriitika alla ja see on loomas tavainimesele täiesti vale kuvandit. Kindlasti ei õigusta ma siinkohal hobuste väärkohtlemist ja on teemasid, mis vajavad põhjalikumat selgitamist, aga vast oleks vajalik rohkem rääkida ka sellest, mis on positiivne – rääkida sellest, kui palju hobustega seotud inimesed neid loomi armastavad ja mida nad on valmis oma lemmikute heaks tegema. Siinkohal oleks vast abiks ühe toreda noore takistussõitja Triinu Riisbergi lugu.
Lühidaks eeltutvustuseks mainiksin, et Triinu on 17-aastane Tartus elav ja treeniv neiu, kes oma noorele eale vaatamata on takistussõidu maailmas saavutanud juba nii mõndagi. Hea hobusetunnetuse ja stiiliga on ta kardetav konkurent ka oluliselt kauem treeninud seeniorklassi sportlastele. Saamegi temaga nüüd lähemalt tuttavaks.
Kuidas ja millal tekkis sinu huvi ratsaspordi vastu?
Rohkem kui 10 aastat tagasi. Mäletan ainult seda, et olin üks hetk hobuse seljas ja tegin kõike selle jaoks, et seal olla.
Millised on olnud sinu suurimad saavutused takistussõidus?
Kindlasti kõik tiitlivõistluste medalid on erilised, kuid eelmisel hooajal võidetud 3. koht seenioride klassis Eesti meistrivõistlustel on teistest erilisem. Samuti ei lähe meelest minu kaks esimest 145cm tasemel sõitu 2024. aastal CHI Maria Talu võistlusel.
Milline on olnud kõige meeldejäävam võistlus ja miks?
Seni CHI Maria Talu 2024. Nagu ma ka eelnevalt mainisin, siis hüppasin seal oma esimesed 145cm sõidud. Mõlemas sõidus hüppasin nii põhisõidu kui ka ümberhüpped puhtalt ja olin auhinnalisel kohal. Oma päris esimese hobusega, kellega alustasin 110cm klassidest, jõuda 2* LR 145cm GP-ni ja olla double clear lihtsalt on meeldejääv. Eriti sellepärast, et kui mu isa Isthari mulle 4 aastat tagasi ostis, oli lootus, et äkki saan mõne aasta pärast 130cm juunioride klassi hüpata. See hobune igatahes on minu ootused kõrge kaarega ületanud.
Kuidas sa tagad, et sinu hobused tunnevad end treeningute ja võistluste ajal hästi?
Esiteks tuleb igat hobust vaadata kui eraldi persooni. Kõik hobused on väga erinevad ja nad nõuavad erinevat hoolitsust. Kõige olulisem on, et hobune tunneks ennast kodus hästi ning stressivabalt. Sama kehtib ka võistlustel. Kindlasti ei tohiks ainuke kord hobusel boksist väljas olla, siis kui ta starti läheb.
Kuidas sa lood oma hobustega usaldusväärse ja tugeva suhte?
Oma hobustega tuleb aega veeta. Ainuke hetk, kui sa hobusega tegeled ei ole siis, kui sa temaga ratsutama lähed. Nii palju variante on oma hobusega ajaveetmiseks. Maastikul jalutamas käimine, käekõrval jalutamine ja muru söötmine, paitamine, kasvõi porgandi söötmine- hobune teab, kes on oma inimene. Vahepeal ma näiteks leian ennast boksis heinahunnikus istumas ja lihtsalt hobusega olemas.
Kuidas vastad kriitikale, mis puudutab hobuste kohtlemist ratsaspordis?
Kriitikat on ja selle vastu ei saa. Kurb on lugeda, et ratsasport võibolla varsti ei ole enam olümpiaala ja on üldse ajalugu, sest loomakaitsjate jaoks on see loomade piinamine. Aga see kuidas hobuste eest hoolitsetakse ja hoitakse neid, kes hüppavad sellisel tasemel ja ka madalamal, on vähemalt samavääriline tippsportlaste eluga. Hobused ju tegelikult ongi tippsportlased. Päeva lõpuks hobune pole masin, kes sind finišisse viib, vaid sõber ja võistluspartner kelle suure abiga on sportlasel võimalik sinna jõuda. Siia spordini toob inimesi eelkõige armastus hobuste vastu ja kui seda ei ole, siis miks seda üldse teha?
Kas oled ise näinud olukordi, kus hobuseid ei kohelda õiglaselt? Kuidas sa sellesse suhtud?
Olen ja ma ei kiida seda heaks. Kõige kurvem on seda vaadata siis, kui inimesed teevad seda teadmatusest. Sellepärast on oluline, et enne hobuse omamist teha kõik vajalik endale selgeks, et vältida hobusele tahtmatut haiget tegemist. Alati on hea, kui on olemas tuttav kellelt nõu küsida, kui midagi tundub valesti.
Mis on sinu arvates kõige olulisem, mida noored ratsutajad peaksid hobuste kohta teadma?
Eks ma ise olen samuti noor ratsutaja, aga kui ma hakkan mõtlema, mis on asi, mida ma tahan ja üritan silmas pidada on see, et miski pole kunagi hobuse süü. Neil võivad olla omad vead ja kiiksud, aga see on ratsutajate ülesanne leida parim viis iga hobuse jaoks. Hobune teeb kõike, mida me ütleme talle ja kui ei tee, siis on see ratsutaja valesti antud käsklus. Ajaga peab tekkima tunnetus, et tajuda mida ja kui palju hobuse seljas teha. See on raske ja see ei tule niisama lihtsalt välja, aga hetk kui selle õige tunde kätte saad annab jälle nii palju juurde.
Kuidas sa motiveerid end rasketel hetkedel edasi liikuma?
Peaaegu alati on võimalik leida asjast midagi positiivset. On ka olukordi kui nii ei ole, siis olen päeva või kaks tallist eemale ning paratamatult tekib selle aja jooksul alati tuju hobuse selga tagasi istuda.
Mis on sinu kõige suurem õppetund, mida hobused sulle on õpetanud?
Asjad ei lähe plaanipäraselt. Tore kui lähevad, aga alati peab olemas valmis, et kõik ei lähe nii nagu plaanid. Tegemist on ikkagi loomadega ja nad on vahepeal üpriski ettearvamatud. Eks pole muud teha kui muuta midagi ja proovida uuesti.
Kuidas hoiad motivatsiooni, kui kõik ei lähe plaanipäraselt?
Ma lihtsalt olen juba leppinud, et asjad ei lähe plaanipäraselt. Sellepärast ma ei lähe kunagi võistlema suurte ootustega, üritan anda endast parima ja kui tuleb välja, siis olen õnnelik. Isegi, kui ootused ja plaan on ning need lähevad täiesti aia taha, siis homme on uus päev ja see, mis juhtus on juba minevik.
Ratsasport nõuab palju aega ja energiat. Kuidas sa tasakaalustad treeninguid, võitlusi ja isiklikku elu?
Tuleb leppida et need ei ole tasakaalus. Leian hobuste kõrvalt nii palju aega, et oma muud kohustused ära teha, kuid enamus aega ma ikkagi veedan tallis ja ma teen seda hea meelega.
Kas on mõni konkreetne treeningmeetod või filosoofia, mida sa alati järgid?
Igatahes, kui valele või õigele teele ma jõudnud olen, siis lõpuks jõuan ma ikka välja põhitõeni “less is more”. See on nii ja jääb nii
Milliseid ohverdusi oled pidanud tegema, et oma unistusi saavutada?
Neid on olnud palju. Alati on olnud valik, kas trenn või mingi muu tore ja lõbus tegevus. Aga ma ei ütleks, et ma olen millestki ilma jäänud või ma kahetsen, et olen 90% ajast valinud trenni. Pigem olen õnnelik, sest tänu nendele valikutele olen siin, kus ma praegu olen. On palju sportlasi, kes ütlevad, et nad tahaks elada normaalset elu nagu teised lapsed, käia normaalselt koolis ja teha asju mis teised lapsed teevad. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mina küll ei taha. Ma võin terve päeva tallis olla ja järgmine päev sinna sama targalt tagasi minna. Võistlustel käimine ning sõprade ja tuttavate nägemine samuti pakub alati palju rõõmu, eriti kui neid pole pikalt näinud. Ma ju ei tegeleks ega panustaks nii palju oma aega asjale, mida teen vastu tahtmist.
Mis on sinu jaoks kõige raskem osa takistussõitja elust ja kuidas sa sellega toime tuled?
Minu jaoks on takistussõidus kõige raskem, see et hobuseid tuleb leida piiratud vahenditega. Kui valmis hobuseid osta ei jõua, siis tuleb noori osta ja ise treenida. Kuigi tegelikult, ma arvan, et mul pole eriti sellel teemal õigust viriseda, sest mulle on võimaldatud väga palju. Ennast ei pea võrdlema iga inimesega, tuleb olla õnnelik selle üle mis on ja näha vaeva.
Kas on olnud hetki, kus oled tundnud, et tahaksid alla anda? Mis aitas sul edasi liikuda?
Jah, on. Aga alati hakkan ma mõtlema, kui palju inimesed minu ümber ja mina ise sellesse sporti aega oleme panustanud ning siis hakkab piinlik, et ma mingi tühise asja pärast tahan lõpetada asja mida ma armastan. Seda vahepeal juhtub ja see on paratamatu osa sellest spordist.
Kas sul on mõni eeskuju, kelle pühendumine ja töökus sind inspireerivad?
Kõik inimesed, kes ratsutamise ja hobustega tegelevad, on minu arust pühendunud ja töökad, sest hobustega tegelemiseks kulub meeletu aeg. Mina arvan, et igast inimesest saab õppida midagi, lihtsalt tuleb leida see, mis sind edasi viib. Loomulikult ei saa ma unustada oma treenerit Hanno Ellemanni, ma ju ei treeniks temaga, kui ta ei oleks mulle suureks eeskujuks ja mul ei oleks temalt palju õppida.
Milline oli hetk, kus tundsid, et kogu raske töö on ennast ära tasunud?
Minu jaoks ei pruugi alati olla puhas ja kiire sõit ning auhinnaline koht see “hetk”. Minu jaoks võib olla see hetk suvalisel kolmapäeval, kui ma üksi kodus ratsutan. See hetk on siis, kui asi toimib nii nagu mina ja mu treener tahame. Minu jaoks loeb see, kui asi toimib ja läheb paremaks. Aga eriti heaks teeb meele, kui kõik toimib just võistlustel ja siis veel kirsiks tordil on auhinnaline koht.
Kuidas sa julgustaksid noori, kes soovivad ratsaspordis läbi lüüa, kuid pelgavad, et see on liiga raske?
Iga asi on raske, kui seda tahta hästi teha. Kui ei proovi, siis teada ei saa. Tuleb teha otsuseid- need võivad olla hirmutavad ja need võivad olla valed, aga kõik tehtud valikud ei saagi olla õiged. Vigadest tuleb lihtsalt õppida. Vahepeal astud samasse auku rohkem kui ühe korra. Aga, mis kehvasti see uuesti.
Millist rolli mängib sinu tiim sinu igapäevases töös ja edu saavutamises?
Ilma inimeste ja nende toeta, kes minu ümber on ja on olnud poleks ma siin, kus ma olen. Samuti ilma hobusteta, kellega ma olen võistelnud ja ratsutanud, poleks see kuidagi võimalik. Et kõik toimiks on vaja inimesi enda ümber, keda saad usaldada ja kellele saad loota.
Millised on sinu tulevikuplaanid ja unistused ratsaspordis?
Kui midagi väga tahta siis on see võimalik saavutada. Kui millestki unistada, siis juba maksimumist. Miks unistada vähemast kui saab rohkem? Loomulikult unistan ma olla ühel päeval maailma parim. Ma ei ole kindel kas see juhtub, aga on vähemalt üks tore unistus, mille nimel vaeva näha. See hooaeg üritan nii palju võistelda kui võimalik, samuti osaleda rohkem rahvusvahelistel võistlustel
Aitäh Triinule nende siiraste ja motiveerivate vastuste eest. Nagu ka tema näitel näha, mõjutab ratsasport ja hobustega tegelemine noori inimesi nende isiksuse kujunemisel vägagi positiivselt. Valikud tuleb teha tihti vastavalt vajadusele mitte tahtele, kuna on tekkinud kohusetunne. Õpitakse vastutama, kellegi teisega arvestama, analüüsima, ka enda vigu tunnistama, kukkuma ja jälle tõusma. Mis siis ikkagi on see miski, mis nii paljusid hobuste juures paelub? Vast ongi see kombinatsioon põnevusest ja adrenaliinist, mida pakub ratsutamine kui sport, väljakutsetest ja rõõmust lihtsalt harrastusalana, ratsutamine on isegi populaarne teraapia ala puuetega inimestele. Seda nimekirja saab jätkata veel pikalt, aga kõige selle taga on siiski eelkõige see imeline loom – hobune. Nad on ilusad, graatsilised, võimsad, igaüks neist on erinev isiksus – kellel võitlev sportlasehing, kes lihtsalt rahumeelne kaaslane. Hobused õpetavad meile palju, kui vaid oskame seda lugeda ja kokkuvõttes arvan, et nendega suhtlemine saab muuta meid paremateks inimesteks.