Rahvusvahelisel ratsasporditasandil tõusetub aeg-ajalt küsimus, kas teatud aladel peaks turvajaluste kasutamise muutma kohustuslikuks. Idee taga on soov vähendada raskeid õnnetusi, kus ratsanik kukkumise tagajärjel jalusesse kinni jääb ja hobuse järel lohiseb. Ent arutelude keskmes on oluline probleem. Nimelt puudub ühtne ja rahvusvaheliselt tunnustatud määratlus selle kohta, mida saab üldse nimetada turvajaluseks.
Ehkki spetsialistid peavad jaluseid, mis võimaldavad jalal kukkumisel jalusest vabaneda, kasulikuks, ei ole praegu olemas standardit, mille alusel nende kasutamist nõuda. Ilma selgete nõueteta on keeruline kehtestada kohustust või anda üheselt mõistetavaid soovitusi.
Turg on kirju, mõiste ebamäärane
Viimase kümnendi jooksul on jaluste valik oluliselt laienenud. Kui varem oli valik üsna piiratud, siis täna pakutakse jaluseid väga erinevates materjalide ja tehniliste lahendustega. Turule on tulnud mudelid, millel on painduvad haarad, avatavad küljed või muud mehhanismid, mis peaksid kukkumise korral aitama jalal jalusest vabaneda. Just jaluste mitmekesisus muudab nende võrdlemise keeruliseks.
Erinevalt kiivritest ja turvavestidest, millele kehtivad kindlad testid ja sertifikaadid, ei ole jalustel ühtset kontrollsüsteemi. Mõistet „turvajalus“ kasutatakse laialt, kuid ametlikult ei ole see kusagil defineeritud. Spetsialistid on korduvalt rõhutanud, et selline olukord võib anda ratsanikule petliku turvatunde, sest ehkki jalusel võib olla mõni ohutusfunktsioon, ei tähenda see automaatselt, et jalus vähendab jala kinnijäämise riske.
Probleemi on käsitletud ka teadustöö tasandil. Rootsis valminud uuring näitab, et kõige raskemad jalustega seotud õnnetused on seotud just lohisemisega, kui ratsanik ei pääse jalusest vabaks. Küsitlustes on märkimisväärne osa vastanutest kogenud jalusega seotud vigastusi. Samas toodi esile, et risk ei sõltu ainult jaluse mehhanismist, vaid ka suurusest, jaluserihmast, ratsasaabastest ning muudest varustuse detailidest.
Ekspertide hinnangul vajaks turvajaluste sertifitseerimine universaalset ja tehniliselt keerukat testimissüsteemi, mis arvestaks erinevaid kukkumisstsenaariume ja varustuse kombinatsioone. Sellise süsteemi loomine on aga aeganõudev ja kulukas ning võib võtta aastaid.
Seni soovitatakse ratsanikel vaadata varustust tervikuna ja teha teadlikke valikuid, lähtudes nii sobivusest kui ka praktilisest ohutusest. Kaubanduses mõjutavad otsuseid sageli hind ja populaarsus, mitte objektiivselt mõõdetud ohutus, sest ühtset võrdlusraamistikku lihtsalt ei ole.
USA astub sammu edasi – kuid mitte standardiga
Kui rahvusvahelisel tasandil alles otsitakse ühist arusaama, on Ameerika Ühendriikide ratsaspordi liit astunud konkreetse sammu reeglite täpsustamise suunas. Hiljutise pressiteate kohaselt on uuendatud jaluste ja ratsavarustuse reegleid, eesmärgiga vähendada vigastuste riski nii ratsanikele kui ka hobustele rahvuslikel võistlustel.
Alates 1. detsembrist 2025 ei tohi sadula külge olla kinnitatud varustust, millel on jäik ülespoole suunatud konks, haak või muu sarnane detail, mis võib ratsaniku riietesse või kehasse takerduda, sealhulgas jaluste puhul. 2026. aasta võistlushooajal piirdutakse mittevastava varustuse kasutamisel hoiatustega, kuid alates 1. detsembrist 2026 hakkavad reeglid kehtima täies mahus vastavalt ala- ja tõupõhistele eeskirjadele.
Muudatuste eesmärk on ennetada olukordi, kus ratsanik jääb maha tulles või kukkumisel jaluse konksu külge kinni. Samuti juhitakse tähelepanu riskile, et lahtipääsenud hobune võib end vigastada, kui sadula küljes olevad teravad detailid tema külgede vastu põrkuvad.
USA reeglites tuuakse esile ka soovituslikud jalusetüübid. Eelistatud on mudelid, mille haarad on suletud, kui vabastusmehhanism ei ole aktiveerunud, või mille välimine haar asetseb täielikult jaluse välispinnaga ühel joonel. Kui vabastusava on olemas, peab see paiknema jaluse sisetasapinnas. Kuigi reeglid ei loo otseselt sertifitseerimisstandardit, annavad need esmakordselt üsna konkreetse kirjelduse sellest, milliseid lahendusi peetakse ohutuse seisukohalt vastuvõetavaks.
USA näide näitab, et ohutuse parandamiseks on võimalik kehtestada piiranguid ka standardita. Seni, kuni ühtset standardit ei ole, jääb vastutus suuresti ratsaniku enda kanda. Turvajaluste populaarsus kasvab, kuid koos sellega kasvab ka vajadus selgete ja tõenduspõhiste nõuete järele.