Peaaegu kadununa ühe teise ajastu udustesse mustvalgetesse mälestustesse elab Stroller paljude jaoks edasi vastusena küsimusele, mida kuuleb ikka ja jälle: „Kui suur peab mu hobune olema, et takistussõidus kõrgematele tasemetele jõuda?“ Strolleri turjakõrgus oli umbes 145 cm. Ta oli poni, maailmas, mis oli ehitatud hiiglastele – kus edetabeleid, areene ja hiilguseunistusi valitsesid suured täisverelised ja soojaverelised hobused. Tema kasv võis näida piiranguna, aga Stroller seda ei teadnud. Või kui teadis, siis ei hoolinud. Ta hüppas, nagu oleks sündinud lendama.
Stroller (1950–1986) oli raudjas ruun ja ristand – isa täisvereline, ema Connemara poni. Paberil justkui „mitte päris see“, keda oodata olümpiaareenile. Ometi on saanud temast siiani ainus poni olümpiaajaloos, kes takistussõidus seal võistelnud on ja lisaks ka poodiumile jõudnud. See uskumatu lugu algas noore tüdruku ja tema isa pilgust, mis korraks peatus ühel väikesel hobusel.
Marion Mould (hiljem Coakes) kohtus Strolleriga 1960. aastal. Marion oli siis 13 ja Stroller 10. Neiu oli kasvanud peres, kus hüppamine oli kirg – kaks vanemat venda kuulusid juba Suurbritannia noorte koondisse. Ent enne, kui unistada „päris“ hobusest, pidi ta end tõestama väiksemate ponidega. Tema esimeseks püsipartneriks oli poni nimega Music, kellega Marion võitis järjepanu oma vanuseklasse. Just Wembley finaalides, kus ta Musicuga kindlalt ja korduvalt võidutses, sattusid Marion ja isa Ralph esimest korda Strolleri peale.
Marioni mälestuste järgi oli isal üks väga inimlik hirm: ta nägi, kuidas tütar – paari proportsioone arvestades – hiiglaslike takistuste taha kadus ja teda uuesti alles siis nägi, kui nad teisel pool turvaliselt välja ilmusid. Võib-olla oli aeg liikuda pisut suurema poni peale. Ralph nägi Strolleris head päritolu ja väikest, kuid ilusat raami – sellist, millest võiks saada korralik noorte hüppeponi. Aga lõplik sõna jäi tüdrukule – ja Strollerile ei suutnud Marion ei öelda.
Siiski ei ostetud tookord Strollerit mitte niivõrd tulemuste kuivõrd tunnetuse põhjal. „Ta polnud veel midagi silmapaistvat saavutanud, kuid oli nii armas poni – julge ja nägus, tõelise võitja olekuga.“ See lause ütleb palju: suuremad lood algavad tihti äratundmisest, mitte tõestusest.
Kohe algusest peale moodustasid nad erakordselt vapra koosluse ning said Briti noorte takistussõidus arvestatavaks jõuks.
Kui Marion sai 16, arvas isa, et nüüd on küll aeg suuremaks hobuseks. Marionil oligi neist mõnega edu – Summer Shandy ja vanema venna Little Fellow – aga Stollerit ta teisele noorratsanikule üle andma nõus ei olnud, sest Strolleri hüppevõime ja talent ei olnud Marioni jaoks veel ammendunud.
Seenioride klassis ei võtnud nad hoogu sugugi maha. Nad võitsid Royal International Horse Show’l Queen Elizabeth II karika ja kogusid võite ka Rahvuste Karika võistlustelt. Ning siis tuli rada, millel on takistussõidus omaette kaal: Hickstead Derby – üks maailma legendaarsemaid, brutaalsemaid ja austust äratavamaid võistlusi. Väike paar võitis Derby eelvõistluse ja oli finaalis teine. Ja maailm sai aru, et seda tüdrukut ja seda poni ei saa enam heldimusega „nunnuks erandiks“ nimetada – see oli päris sport.
1965. aastal võitis Marion Strolleriga naiste maailmameistrivõistlustel kulla. 1967. aastal tulid nad Hicksteadi Derbys võitjaks – ja Strollerist sai ainus poni, kes on selle võistluse kunagi võitnud. Samale ajajoonele kogunesid veel faktid, mis kõlavad peaaegu uskumatult: see paar võitis Wills Hickstead Gold Medali punktiarvestuses viis aastat järjest (1965–1970) ning kokku lausa 61 rahvusvahelist võistlust.
Siis tuli 1968. aasta ja Mexico City olümpiamängud. See oli keeruline aasta paljudele paaridele: suur kõrgus merepinnast ja heitlik ilm panid nii hobused kui ratsanikud proovile. Ja rajad – need ei olnud tehtud kompromissiks. Esimeses ringis mahtus krõbedasse normiaega vaid 4 ratsanikku 87st – sealhulgas puhta sõiduga ka Marion. Teise ringi rada erines tol aastal tavapärasest selle poolest, et tavalise kahevoorulise parkuuri asemel oli teiseks ringiks tookord „hüppe võimsuse“ all käsiteltava artikli järgi peetud sõit, kus tõkkeid oli küll vaid 6, aga need olid väga suured – tõusev kolmik 170 x 220 cm, 175 x 220 cm okser, (mille suutsid puhtalt ületada vaid kaks paari) ja kivimüür kõrgusega 180 cm olid muude tõkete seas vaja ületada. Strolleri turjakõrguse juures tundub see tänase päevani uskumatu kui mitte isegi võimatuna näiv, et ta need tõkked puhtalt suudaks hüpata, aga seda ta tegid!
Kahel raskel ringil jõudsid Marion ja Stroller vastu legendile Bill Steinkrausile ja Snowboundile. Nad võitsid individuaalse hõbeda, jäädes kullast maha nelja karistuspunktiga ümberhüpetel.
Aga isegi kõige helgematel lugudel on varjud. Kui saabus meeskonnavõistlus, tõusis pinge – rada oli vastavalt eeldatule suur ja raske. Marion teadis, et see on lahing ja ometi uskus, nii nagu uskus ka Stroller. Nad alustasid tugevalt, puhtalt ja vapralt – kuni ühe suure hüppe juures Stroller libises ja kukkus. Areen vajus vaikseks. Suurbritannia võistkonna lootused kukkusid koos nendega ja nad diskvalifitseeriti. Mitte ande puudumise pärast. Mitte südame puudumise pärast. Mõnikord on saatus julm ka nende vastu, kes justkui on oma loo välja teeninud.
Jäädes ise terveks, tormas Marion hobuse juurde. Stroller tõusis püsti – ta oli ehmunud ja ärev, kuid õnneks ei saanud ka tema viga. Medal, mis jäi tulemata, ei vähendanud seda, mis oli juba sündinud. Sest pärand ei koosne ainult poodiumitest. Pärand koosneb hetkest, mil kogu maailm näeb, et „võimatu“ ei ole seadus, vaid eelarvamus.
1970. aastal võitsid nad veel ka Hamburgi Derby – Stroller oli siis juba 20. Marionist sai esimene naine ja Strollerist (siiani) ainus poni, kes on seda suutnud. Pärast seda uskumatuna näivat muinasjuttu, sai Stroller järgmisel aastal pensionile. Ta elas veel 15 aastat „õnnelikku vanaduspõlve“ ja suri 1986.
Strolleri lugu ei ole ainult sellest, kui kõrgeid takistusi ta hüppas. See on lugu sellest, kui kergesti me mõõdame võimet sentimeetrite või muude ühikutega, kuigi tegelik suurus elab hoopis mujal. Stroller ei olnud ehitatud „õigesse“ mõõtu. Ta oli sündinud millekski suuremaks: innustama, inspireerima ja meenutama, et piirid on sageli inimeste endi joonistatud. Kui süda on suur ning julgust ja tahet jätkub, ei ole ükski takistus ületamatu!