Ruila Kevadtuuri teise nädalavahetuse väliskohtunikuks oli Anna Skabard Ukrainast. Skabard on rahvusvahelise Level 3 taseme takistussõidukohtunik ja Ukraina Ratsaspordi Liidu juhatuse liige. Hobumaailm tegi meil esimest korda kohtunikuks olnud ukrainlannaga Ruilas juttu, mille tulemust näete alljärgnevas. Küsitleja ja küsitletav on tuttavad, mistõttu suheldi sina vormis.
Anna, lendasid meile küll Kiievist ja oled tihedalt seotud Ukraina ratsaspordiga, kuid kuulda on olnud, et Sinu juured ulatuvad Baltikumi?
.jpg)
Nii see tõepoolest on. Minu suguvõsa on pärit Kuramaalt. Vanaisale ja tema mõisale kuulus suurem osa tänasest Liepajast ja selle ümbrus. Suure Oktoobrirevolutsiooni järgses segaduses tuli minu esivanematel pikaajaliselt kodumaalt lahkuda, kõik maad läksid tekkinud Läti Vabariigile. Tänaseks mul Lätimaal enam elavaid sugulasi ei ole, kuid hingeline side selle riigiga on jäänud. Võistlustelgi elan kaasa Läti sportlastele, kui ukrainlased ei osale. Sellel suvel osalen Lätis ühel rahvuslikul võistlusel (toim. Incukalnsi Baltic Open 2012) kohtunikuna ja plaanin kindlasti oma esivanemate maid külastada.
Foto: http://www.donbasstour.com/
Meie lugejad teavad Ukraina ratsaspordist vähe. Põhiliselt teatakse, et teil on mitmed head takistussõitjad, kuid mitte ukrainlaste nimedega. Koondis on pääsenud Londoni Olümpiamängudele. Kuid kuidas on lood tegelikult, kuidas hindad Ukraina ratsaspordi olukorda?
Rõõmu teeb, et mitte ukrainlaste nimedega ratsanikele lisandub üha enam ukrainlaste nimedega ratsutajaid. Edukaimana nendest võiksin nimetada takistussõitjat Oleg Krasyki, kes omab samuti piletit Olümpiamängudele. Lisaks on mitmeid häid juuniorklassi takistussõitjaid nagu Alisa Danilova ja Marina Vinnitchenko, kes on juba osalenud kahel oma vanuseklassi EM-il, tuleval aastal loodan neid näha juba noorte klassi kontinendi meistrivõistlustel.
.jpg)
Oleg Krasyk. Foto: Elena Shtatnova, equestrian.ru
Lisaks sellele pöörame Ukrainas suurt tähelepanu lastespordile, mille viljadeks on see, et mullu viisime EM-le välja ka oma lasteklassi takistussõitjad. Tänavu saadame EM-le samuti välja nii laste kui juuniorite koondise. Isiklikult näen Ukraina ratsasporti heades toonides ning usun, et järgmistel Olümpiamängudel on Ukraina koondise koosseisus juba ehtsad ukrainlased .
Rääkisime põhiliselt takistussõidust. Kuidas on lood teiste ratsaspordialadega?
Korralikult areneb meil ka koolisõit. Korraldame juba aastaid rahvusvahelisi turniire CDI3* ja CDI4* tasemel. Paljuski suudetakse neid läbi viia toetaja Vian Group abil. Tipptasemest rääkides on ka koolisõidus meie sportlane kvalifitseerunud Londonisse. Selleks on Irina Kisselyova hobusel Paris. Juuniorklassis on mitmed neiud täitnud EM normatiivi ja plaanivad osaleda. Ukraina koolisõitjatele osutab treeningutel arvestatavat abi maailma tippsõitja Anky van Grunsven.
Kolmevõistluses on seisud veidi halvemad. Võistluste ja võistlejate hulk on väiksem kui takistus- ja koolisõidus, kuid areneb seegi ala. Mida kindlasti märgiksin, on kestvusratsutamine, mis Ukrainas viimastel aastatel tugeva tuule tiibadesse saanud. Harrastajate arv on hüppeliselt kasvanud, tuleval aastal plaanime korraldada ka rahvusvahelise kestvusratsutamise võistluse.
Tean, et Ukrainas on mitmeid väga tasemel kasvandusi, kelle toodangut võib vabalt võrrelda Lääne-Euroopa konkurentidega. Kas minu teadmine vastab tõele?
Viimasel kümnendil on meil tõepoolest tekkinud mitmed head erakasvandused. Esmalt kindlasti Zhashkovi kasvandus, mis asub samal territooriumil rahvusvahelisel tasemel ratsakeskusega, kus korraldatakse arvestataval hulgal nii rahvuslikke kui rahvusvahelisi võistluseid. Zhashkovis tegeletakse põhiliselt westfaali, kuid ka mitmete teiste Euroopas tuntud hobutõugude aretamisega. Tuntuim Zhashkovi täkk on kindlasti Cornet Obolensky, kes koos Saksa tipptakistussõitja Marco Kutscheriga on võitnud mitmeid 5* Grand Prix sõite. Tal on hulgaliselt tasemel järglaseid, kes võistlevad edukalt nii kodu- kui välismaal.
.jpg)
Cornet Obolensky ja Marco Kutscher. Foto: Külli Tedre
Lisaks Zhashkovile nimetan kindlasti Dnepropetrovski oblastis asuvat Petryakovski kasvandust, mille ametlikuks sõitjaks on eelpool mainitud Oleg Krasyk. Selle kasvanduse hobused tunnete ära lühendiga PKZ hobuse nime lõpus. Neilgi on sarnaselt Zhashkoviga põhiliselt Euroopa tõud. Krasyk muide kvalifitseeruski Londonisse just selle kasvanduse hobusel.
Lisaks kahele eliitkasvandusele on mitmeid väiksemaidki. Kahjuks ukraina sporthobuse, kes omal ajal oli täielikus maailma tipus, aretusega on lood halvemad. Just koolisõidus olid tihti Nõukogude Liidu koondises vaid ukraina sporthobused. Vanad kasvandused on paraku kõik riiklikud ja nagu sellistes organisatsioonides sageli, on probleemid finantseerimisega, mistõttu areng on peatunud.
Kuidas on Ukrainas proportsioonid riiklike ja eraratsabaaside vahel?
Tänasel päeval on rohkem juba erabaase. Riiklik spordi finantseerimine järjest väheneb. Rõõm on tõdeda, et ei ole tekkinud suurt vaakumit ning järjest enam tekib hobusetele eraomanikke, ostetakse ka väga häid ja kalleid hobuseid. Samuti luuakse erabaasides ratsakoole lastele ning seetõttu areng jätkub.
Räägime ka Eestist. Oled mitmel päeval siin Ruilas näinud meie takistussõitjate etteasteid. Võrdle palun Eesti ja Ukraina ratsutajate taset.
Tundub, et tase on suhteliselt sarnane. Teie tipud on Euroopa tasemel, suhteliselt head taset näitavad ka mitmed juuniorid. Ilmselt on arenguvõimalused nii Eestis kui Ukrainas analoogsed. Rohkem on vaja võimalusi osalemiseks rahvusvahelises konkurentsis, mis peaks arengut soodustama. Seetõttu pean väga oluliseks arendada rohkem regionaalset koostööd ja miks mitte korraldada ühiseid sarju, mida, tean, olete Baltikumis juba proovinud. Miks mitte lisada ühisesse sarja veel Ukraina, võibolla Poola ja Venemaa? Rahvusvahelisel tasemel kogemuste omandamine on eriti tähtis juunioritele ja noortele, seda nii tehnilises kui psühholoogilises plaanis.
Millised emotsioonid Ruila Kevadtuuri teisest nädalavahetusest? Ilmast ärme räägime, sellega meil ei vedanud.
Mul on loomulikult hea meel osaleda kohtunikuna Eestis võistlusel, see on mul teie riigis esimene kord. Võistluspaik on heal tasemel. Kõik on väga rahulik, korraldatud. Õhkkond on väga kodune. Ilm oma tugevate vihmahoogudega muidugi ei aidanud võistlusele kaasa, kuid midagi ei ole teha. Hea on tõdeda, et võistlejaid on paljudest riikidest.
Nii, et julged Ruila võistlust ka Ukraina takistussõitjatele soovitada?
Kindlasti soovitan.