Kiirel ajal kipub kiiresti ununema, et Eesti ratsaspordi areng on toimunud pikka aega, ligi poole oma 100-aastasest ajaloost, Nõukogude võimu ajal. Veel rohkem on ununenud need, kes sellele arengule kõige rohkem on andnud. Ning sellistest on kõige teenimatult kõige rohkem unustatud Ülo Kepp, kes saab 4. detsembril 80-aastaseks. Tuletan siinkohal meelde peamist, mis juba 10 aastat tagasi tema kohta meenutasin.
Ülo Kepp on meie ratsaspordi ühe ajastu viimane mohikaanlane. Ta jäi viimaseks eestlaseks, kes võistles N Liidu täiskasvanute koondises rahvusvahelisel tiitlivõistlusel. Ta oli ka viimane, kes ehitas suure ratsakeskuse valmis suure riigi raha eest.
Ta avastas oma ande hobusega õige tagasiside ja koostöö leida just enne sõjaväkke võtmist. See oli siis, kui mõned hobused, nende hulgas Tartu teenekaim hüppehobune Sõber, olid ajutiselt teenekamate ratsutajate vahel jaotamata ja 17aastane noormees sai nendega hüpata ning näidata, et ka lootusetud tõrkujad tahavad mõne ratsaniku all hüpata. Tartu rekordi püstitamine hobusel Sõber kõrgusel 180 cm ei olnud sugugi suurim hüpe, mis Kepil treeningutel õnnestus teha. Nii noorena sai Ülo mõtlevaks ratsanikuks, nagu nüüd öeldaks, sest tal oli nooruses hea treener Martin Kutti. Kutti oli sel ajal ainuke treener, kellega võis arutada ja mõelda, milline oleks parim ratsutamine. Ülo pidas isegi lennuväes aega teenides temaga kirja teel nõu, kuidas leida õige tasakaal ja hobusetunnetus. Aga edaspidi on Ülo olnud täiesti omaenda looming, üksainus suur tahe. Pärast sõjaväge ei leitud talle kaua õiget hobust, aga Bellaga, pisikese närvipuntraga, kes Toris loodud täisvereliste karjast välja praagiti, sai ta ometi Eesti meistrivõistlustelt 1963. a hõbemedali sporthobuste kolmevõistluses.
Siis tuli Hobot, Moskva Burevestnikust välja praagitud hobune, kuulus vastuhakkaja, kes oli seal maneežis tribüünile hüpanud ja aina kahel jalal käia tahtis. Mõeldud oli ta takistussõitu, aga Tartu juhtivale takistussõitjale Albert Rästale ta ei meeldinud ja tal polnud aegagi kahte hobust sõita. Nii sai Kepp hobuse. Algus polnud julgustav, Eesti meistrivõistlustel 1967. a tuli väljalangemine. Ning mõistmine, et ainult talendiga kaugele ei sõida, ja tahtmine kõvasti tööd teha. Rohkem, kui keegi teine on teinud. Hobusega läks kiiresti lihtsamaks, kui ta sai suure kauplemise peale ratsabaasi direktori nõusoleku täku kastreerimiseks. Ruunana unustas Hobot palju halba, aga õppis kiiresti kasutama oma võimeid. Ja pidas vastu meeletule koormusele.
1968. a tuli ülekaalukas võit Eesti meistrivõistlustel sporthobuse kolmevõistluses, teiseks jäänu jäi maha kukkumise ja tõrke võrra. Järgnes 1969. a triumf – Eesti meister ja N Liidu meister, kindel koht N Liidu koondises Euroopa meistrivõistlustel Prantsusmaal. Ja mitte ainult koht, vaid ka lugupidamine. Mäletan, kuidas käisin Kepi kui meie maaspordiühingu liikme võimaluste kohta peatreeneri Šelenkoviga rääkimas. Ta ütles, et Kepp on kõigile eeskujuks, töötab kõigist rohkem ja ratsastamise osas on kõigist teistest veel eriti selgelt tugevam. Seni oli eestlaste jaoks ratsastamine ikka nõrgim koht olnud. See oli aeg, kui Ülo uskus suure mahuga töösse ja visadusse üle kõige. Et hobune Prantsusmaal vigastuse tõttu krossile ei jõudnudki, oli löök, aga kodused hõõrumised tegid asja hullemaks. Tuli loobuda Hobotist, kuigi temaga oleks veel palju aastaid võinud kui mitte rahvusvahelisel tasemel, siis N Liidus ikka tipus või selle lähedal püsida. 1970.a. oli see paar ju Eesti meistrivõistlustel hõbemedali vääriline, kaotades vaid Kepile endale tema uuel hobusel Barbarisil. Aga see Barbaris oli viga. Nii palju tööd, raskeid kukkumisi, ja vaid üks Eesti meistri tiitel ning üks õnnestunud välisvõistlus N Liidu koondisega Saksamaal ei olnud proportsionaalne tulemus. Staadioni ja Saigoniga tulid 1972. a veel Eesti meistri tiitlid esimesega sporthobuste, teisega noorhobuste kolmevõistluses, kuid raskete sõitude jaoks neil hinge ei olnud. Tänapäeva kolmevõistluses oleksid sellised, ilusad, hea liikumisega, ettevaatlikud hobused võinud ületamatud võitjad olla. Kepi jaoks aga Eestis selle aja raskete krosside jaoks sobivat, julget ja kõiki kannatusi taluvat kolmevõistlushobust ei leitud.
Foto: Rahvusarhiiv
Lõpuks istus Ülo 1975. a takistussõidusadulasse. Ta oli aidanud ja õpetanud Aleksander Puusepa ja Juri Jepifanovi all väikest, isegi nõrgukesena tunduvat, kuid suure hingega, selge mõistuse ja osava hüppega Izbõtokit juba kahel aastal Eesti meistrivõistluste medaliteni. Nüüd võitis ta ise kohe Eesti meistrivõistluste põhisõidu, 150 cm kahevoorulise karikasõidu. Järgmisel, 1976. a. tuli sama tulemus, lisaks ka võit võistluses hüppe võimsusele hobusega, kel seda võimsust just palju ei olnud. 1975. a N Liidu rahvaste spartakiaadil sai Ülo Kepp Izbõtokil parima eestlasena 160 cm kahevoorulises takistussõidus 14. koha
Vahepeal oli ta 1974. a Tartu ratsabaasi direktoriks määratud ja kohe algas ligi kakskümmend aastat kestnud võitlus uue ratsabaasi ehitamiseks Ihastesse. Sadulase jäi ta takistussõitjana edasi, ja 1978. a oli jälle Eesti meister Tallinnast laenuks saadud Lafetil. Seejuures oli Lafett enne sõitnud vaid 130 cm parkuure. Lafetiga võitis ta 1979. a. Eesti meistri tiitli ja tegi kaasa ka 1979. a rahvaste spartakiaadil. Kuid enne suurvõistlust kiirkorras kopsupõletikust terveks ravitud hobune ei suutnud seal anda endast parimat ja pärast enam ei toibunudki.
Tsentraliseerimise, kõigi jõudude ühte rusikasse koondamise vaimustuses Tallinna kutsutud, töötas Ülo Tondil treenerina 1981.-1982. a 11 kuud, siis pöördus tagasi Tartusse ja jätkas oma Vargamäe, Ihaste ratsabaasi rajamist, kuni 1992. a avati uus, selle aja uhkeim ratsakeskus.
Ka see on nüüd minevik – väga vähe on järele jäänud kunagisest 50 ha territooriumist, seal on nüüd linn, muu elu ja elamud on hoogsalt peale tunginud. Ülo Kepp taandus rahulikult, kui asi ei olnud enam puhtalt ratsutamises. Ta oli kogu elu niivõrd pühendunud täiuslikkusele oma töös, et ei näinud enam mingit mõtet poolikult ratsaspordi juurde jääda. Pärast 2000. a on ta rohkem pealt vaadanud, pidas küll vahepeal oma talli Äksi kandis, aga see pole see. Tuli Tartust ära, elab Vääna-Jõesuus koos abikaasaga pensionäri elu.
Tippspordiga on ta siiani hästi kursis. Kuigi tänapäevane ratsasport on hobusesõbralikum kui ajal, mille kohta ta ütles: „Eks meil kõigil on midagi häbeneda!“, siis nüüd ta enam hobusele selga ei istuks. Vaataks parem vaba inimesena, kuidas vaba loom end vabas looduses tunneb.