Tagametsa tall ei ole sündinud ühe suure otsusena ega vajadusest kiiresti midagi valmis saada. Pigem on see kasvanud koos pere ja hobustega, samm-sammult, läbi kogemuste ja aja. Täna on see koht, mille igapäevaelu eest vastutavad vennad Kenry ja Kregory Kikkas – noored, kelle jaoks hobused ei ole pelgalt hobi, vaid loomulik osa igapäevast.
„Oma talli mõte oli meil peres tegelikult juba aastaid olemas,“ ütleb Kenry. „Alguses ei olnud lihtsalt otsest vajadust ja ega me ise ka teadnud, kui kauaks ratsasport meie ellu jääb.“
Selgus tuli tasapisi. Pöördepunkt saabus siis, kui sai selgeks, et hobused on nende elu lahutamatu osa. Umbes viis aastat tagasi, kui pere noorim liige Ketry otsustas vendade eeskujul ratsutamisega tõsisemalt tegelema hakata, hakkas ka oma talli mõte järjest konkreetsemat kuju võtma.
Olulise rolli mängisid ka vanavanemate juures maal seisnud tühjad farmihooned. „Kui vaatasime neid hooneid, ei näinud me enam lagunenud lauta, vaid võimalust ehitada midagi oma käe järgi,“ meenutab Kregory. Lisaks oli ka praktiline pool kaalul. „Kui sul on mitu hobust ja kõik on renditallides, siis muutub see üsna kulukaks. Oma tall andis võimaluse teha asju nii, nagu me õigeks peame.“
Tagametsa tall rajati olemasolevasse vanasse laudahoonesse, mis tähendas, et lihtsaid lahendusi ei olnud. „Paljud arvavad, et vana hoone on lihtne talliks teha, aga tegelikult on see pigem vastupidi. See nõuab palju rohkem mõtlemist ja tööd,“ ütleb Kregory.
Ventilatsioon, valgus ja ruumilahendused tuli sisuliselt nullist ümber kujundada. „Siin oli algeline ventilatsioon ja valgus, nii et kõik tuli uuesti läbi mõelda – avatavad aknad, ventilatsiooniavad läbi lae ja katuse, uus valgustus,“ loetleb ta. Detailidele pööratakse tähelepanu ka igapäevast elu arvestades. „Me tahame, et tall oleks koht, kus on lihtsalt hea olla. Nii hobusel kui inimesel.“
Talli planeerimisel lähtuti eelkõige hobuste heaolust. „Me oleme alati mõelnud nii, et kas meie ise tahaksime olla selles ruumis, kus meie hobused elavad,“ ütleb Kenry. Seepärast on kasutatud palju puitu ja looduslähedasi materjale. Boksipõrandatel on paksud kummimatid, mis teevad seismise ja lamamise pehmemaks ning hoiavad hobuseid külma eest.
Hobused on eraldi boksides, kuid täielikku eraldatust siin ei eelistata. „Me ei kasuta maast laeni piirdeid. Hobused saavad üle vaheseinte omavahel suhelda ja see on nende jaoks oluline,“ ütleb Kenry. Boksid on normaalmõõtmetes – ühe boksi pindala on 9 m² – ning lahendused on tehtud nii, et neid saaks vajadusel muuta. „Kui mõni mära peaks tulevikus varssa tooma, saame bokside vaheseinad eemaldada ja teha ühest suure boksi.“
Hobuste vajadustest lähtuv tall
Tagametsas elavad väga erinevas vanuses ja koormusega hobused ning sellega arvestatakse igapäevaselt. „Meil on pensionärhobuseid, sporthobuseid ja noorhobuseid, kõigil on natuke erinevad vajadused ja me püüame nendega arvestada,“ ütleb Kregory. Hobused saavad pikalt õues viibida, ka pimedal ajal on õueala valgustatud ning õuesoleku ajal toimub nii söötmine kui jootmine. Vajadusel on kasutusel ka õueboksid.
Talveks valmistutakse teadlikult. „Talvekoplites ehitame puude alla varjualuseid, et hobused oleksid kaitstud tuule ja külma eest,“ räägib Kenry.
Talli tulevikunägemus on selge ja läbimõeldud. „Meie visioon on, et hobuste heaolu ja turvalisuse nimel ning arvestades ka nakkuste levikuga, loome pigem viie kuni kuuekohalisi talle,“ ütleb Kregory. Mõte on selles, et tulevikus, ka juhul, kui kokku on kuni 25 oma- ja rendihobust – paiknevad nad mitmes eraldi hoones. „Nii on hobustel rahulikum ja ka igapäevane hooldus paremini hallatav.“
Praegu on tallis pere enda hobused, kuid tulevikus ei välistata ka boksirenti. „See oleks pigem inimestele, kes jagavad sama arusaama hobuste pidamisest nagu meie,“ ütleb Kenry.
Treeningtingimused arenevad samuti samm-sammult. „Praegu oleme rohkem koolisõidu peal, aga kolmevõistlus ei ole kindlasti välistatud, meil on suured põllud ja metsarajad,“ räägib Kregory. Täismõõdus väliväljak loodetakse valmis saada kevadel, kui lumi ja külm on kadunud. Maneež on tulevikuunistus. „Me ei torma, vaid teeme asju järjekorras.“
Seni treenivad hobused palju looduses. „Põllul, metsas, lumes, see annab hobustele väga hea vahelduse,“ ütleb Kenry.
Vana hoone talliks ehitamine on toonud ka ootamatusi. „Rahaliselt võib see olla soodsam kui uus ehitus, aga ajaliselt ja töömahult kindlasti mitte,“ nendib Kregory. Samas on just see kogemus andnud uusi ideid. „Me oleme nende lahenduste kaudu ise palju õppinud ja näeme, et saaksime tulevikus teisi hobuomanikke ka nõu ja kogemusega aidata.“
Kõik tehnilised lahendused on läbi mõeldud ja arutatud ka veterinaariga. „Me ei tee midagi lihtsalt tunde järgi, tahame olla kindlad, et see on hobusele ohutu ja hea,“ ütleb Kenry. Õppimist jagub endiselt. „Aluspanu ja heina koguste täpne arvestamine on veel arengukoht, aga hobuste heaolu kaalub kõik muu üles.“
Tagametsa tall ei ole valmis ega lõplik. See on koht, mis kasvab koos inimestega. „Teha on veel palju,“ ütleb Kregory, „aga mõtteid on alati rohkem kui aega ja see on vist hea märk.“