22. korda toimunud Sweden International Horse Show säras tänavugi oma tuntud headuses. Traditsiooniliselt novembri lõpus peetav Rootsi rahvusvaheline ratsavõistlus on väga eriline, sest see on väga suures osas pühendunud just meelelahutusele, mille pärast sõidavad üheks nädalalõpuks riigi pealinna kümned tuhanded hobusearmastajad.
Nelja päeva vältel külastas tänavu üritust 84 854 pealtvaatajat, mis on tervelt 4500 võrra rohkem kui mullu! Loomulikult ei saa unustada ka spordi tähtsust – toimusid seal ju nii koolisõidu kui neljarakendite maailmakarikaetapid kui ka rahvusvaheline takistussõiduvõistlus. Viimane oli küll osalejate arvu silmas pidades üsna tagasihoidliku mastaabiga, kuid suure tõenäosusega oli see taotluslik. Midagi katki sellest ei olnud, staarsportlasi jätkus kõigile kolmele alale küllaga ning publik sai kahtlemata täisnaudingu.
Mõtte seda kuulsat show’d külastada pani mulle aasta tagasi pähe meie koolisõitja Dina Ellermann, kes seekord osales Sweden International Horse Show’l juba teist korda. Tõtt-öelda on osalemine eesti jaoks siiski suur privileeg, kuna show on ülihästi korraldatud ja osalejatele ning nende meeskonnale väga meeldivaks tehtud, mistõttu pole sinna sugugi kerge “peale” saada. Tundub aga, et üks lipp rivis juures ei näinud rootslastele halva ideena, mistõttu õnnestus Dinal vaatamata üsna suurele osavõtjate arvule koolisõidus (22 paari) siiski võistlema saada. Ja ei saa jätta märkimata, et on megatore oma sportlast näha areenil ühes selliste maailma tippudega nagu Adelinde Cornelissen, Hans Peter Minderhoud, Patrik Kittel, Tinne Vilhelmson-Silfven jt. See on kuidagi teistsugune tunne kui suurtel tiitlivõistlustel, kus võistlejaid on ülipalju ja sa oled niiöelda üks sajast. Olla siin aga üks paarikümnest – see on vahva ja kuidagi sürreaalne ühtaegu.
Friends Arena, kus üritus toimub, on jalgpallistaadion, mis on keskelt seinaga poolitatud. Ühele poole jäävad siis messiala ja soojendusväljak, teisele võistlusareen, mille poolset seina katab ülisuur LED-ekraan. Ekraanil on kogu üritusse suur panus, seda kasutatakse ära kõikvõimalikul moel nii showde kui ka võistluste ajal. Näiteks koolisõidu ajal kuvati sinna Viini ratsakooli maneež, mis tekitas õige nurga alt vaadates väga hea optilise illusiooni ning tundub fotodel kohati nii tõeline, et paljud ei saanudki aru, et see on vaid niiöelda tapeet.
Dina esimesel päeval Grand Prix-s
Avapäeval ma kahjuks tegelikult kohale ei jõudnud, jäädes nii ilma sisekolmevõistlusest, legendaarsete koolisõitjate Kyra Kyrklundi ja Jan Brinki kliinikust, kolmevõistlejate ja takistussõitjate omavahelisest mõõduvõtmisest ning otse areenil toimunud kõigile avatud peost. Küll aga olin ma täpselt õigeks ajaks saalis, et saada osa islandi hobuste võistlusest, millest ma küll alguses mitte midagi aru ei saanud, kuid, uskuge või mitte, Dina suutis need viis käiku mulle lahti seletada, ja peagi istusime kolmekesi (mina, Dina ja treener Alla) tribüünil nagu kamp eksperte. Õige koolisõitja silm suudab hinnata isegi tölti ja küliskäiku, eksole…! Arvasime, mis me arvasime, aga võitja meeldis meile küll kõigile. Võibolla välimuse pärast…
Islandlaste võistluse võitja Jessica Rydin hobusel Jórik från Lönneberga.
Staaride paraad nii spordis kui show’des
Õhtu jätkus CSI4* takistussõiduvõistlusega, kus osalesid mitmed vägagi nimekad sportlased eesotsas John Whitakeri, Ben Maheri, Bertram Alleni, Meredith Michaels-Beerbaumi, Jur Virelingu ning vendade Philippaertsidega, kuid kokku oli sõitjaid vaid 17 ning enne kui arugi sain, oli sõit läbi ja show’d tungisid peale.
Ben Maher ja Diva
John Whitaker ja Lord Of Arabia
Bertram Allen ja Quiet Easy
Show’de kvaliteedis pole kahtlust. Tegemist on grandisoosse pereüritusega, mille päevapilet küündib pea 100 euroni, ehkki on ka võimalik endale kombineerida bloki-pileteid, mis ilmselt lõpp-kokkuvõttes ei tuleks odavam. Samas ei pea publik pettuma. Selle raha eest saab lisaks mitmekülgsele tippspordile näha nii Lorenzot, ülivahvaid hobustest ja inimestest kihavaid jõulu- ja tsirkuseshow’sid, valjasteta ratsutavad kuulsat Prantsuse koolisõitjat Alizee’d, islandlasi, šetlandeid jne.
Mingil hetkel suutsin minagi oma kaamera lihtsalt maha toetada ja jäin vaimustunult vahtima nagu väike laps. Jah, ma olen Lorenzot küll mitu korda näinud, aga näiteks just need nö. kohalike jõududega tehtud show’d tegid mind ausaltöeldes suisa õnnelikuks. Meis kõigis on kuskil peidus see väike laps, kes teeb “aaaaawww”, kui areenile kihutab korraga mitukümmend nunnut karvast poni ja hobust, kõigil mingid eriti leidlikud kostüümid seljas. Pane sinna taha üks tuntud jõululaul või muu jalga tatsuma panev rütmikas polka, ja sul on ilmselt õnnevalem käes!
Jah, see jõuluvana saan on õhus ja sealt tagant purskas veel tuld ka välja!
Alizée Froment näitas sisuliselt koolisõitjatele koha kätte, kui sooritas mängleva kergusega kõik GP elemendid ära valjasteta.
Aga sellega polnud päev veel kaugeltki läbi, sest oma etteastet ootasid alles neljarakendid. Õhtu oli tegelikult traagline – otse areenil suri pärast sooritust Rootsi kutsar Axel Olini üks hobustest. Hoolimata sellest läks võistlus edasi. Tundub, et korraldajad ei saanud endale kuidagi ära jätmist või edasi lükkamist lubada.
Staaride paraad jätkus siingi – võidu võttis legendaarne Ijsbrand Chardon Hollandist, kellele pakkus tugevat konkurentsi paar Saksa koondise kutsareid.
MM ja EM võistkondlik hõbe Georg von Stein (GER)
Iga võistleja sooritusele järgnes võimas tuleleek. Michael Brauchle (GER) finišeerumas.
Inimesed viidi oma mugavustsoonist võimalikult kaugele
Laupäeva avasid koolisõitjad – nii kohalikud ponistaarid kui ka rahvusvahelised sõitjad, kes alustasid GP programmiga. Kuna laupäevasest koolisõidust olen juba nii kirjutanud kui pilte avaldanud, ruttaksin siinkohal edasi ning tõstaksin esile paari teistsugust sündmust.
Rootsi horseshow juurde on aastaid kuulunud kuulsuste takistussõiduvõistlus. Ainult et kuulsad ei ole nad siinkohal mitte ratsutamises, vaid näiteks laulmises, näitlemises, poliitikas vms. Väidetavalt väga lühikese aja jooksul käivad nad kõik erinevate treenerite käe all elus esimest korda ratsutamist õppimas ning kogu seda protsessi kajastatakse elavalt meedias. Kõrghetk saabubki novembri lõpus, kui areenil on aeg üksteiselt mõõtu võtta. Tõkete kõrgused on muidugi ülimadalad, kuid tuleb tunnistada, et mõnele on needki probleemiks. Samas võtavad nad asja ühtaegu tõsiselt aga ka tõsise huumoriga ning annavad rahvale ka vahetult enne ja pärast kommentaare oma enesetunde kohta. Kogu see show on äärmiselt populaarne ja saalist kostab publiku ärevat kaasaelamist aga ka naeru. Igatahes tipptasemel meelelahutus.
Järgmiseks pakuti välja islandi hobuste võistlus, kus sedapuhku pidid selga minema kuulsad takistussõitjad. Võistlejatel tuli oma hobune mingitmoodi saada jooksma nii tölti kui küliskäiku ning see ei osutunud kuigi lihtsaks. Sõitjatele tegi kogu üritus muidugi palju nalja, sest sa võid ju olla kuulus ratsasportlane, aga mõnikord käib üks poni ikka üle jõu küll!
Ratsutajad ei ole muide sunnitud ainult hobustega võistlema. Laupäevahommikuses agility võistluses tuli kohalikel tippudel juhendada võõraid koeri, kes samuti lisasid võistlusesse pisut oma loogikat juurde.
Oliver Philippaerts pidi islandlaste võistlusel vend Nicolale alla vanduma
Nunnumeeter laes
Päeva üks nunnumaid sündmusi oli kahtlemata šetlandite steeplechase. Võiks arvata, et on jube ohtlik ja kõik kukkusid alla?! Aga ei olnud – uskumatu vaprusega väiksed džokid ületasid heinapakkidest tõkkeid täiel kiirusel ning panid kurvis peaaegu külje maha, et aga esimeseks tulla.
Emotsionaalsed momendid kodupublikule koolisõidust
Viimasesse päeva mahtusid taaskord pea kõik samad esinejad kes juba mitmel korral olid üles astunud. Sportlikku kaalu andsid asjale nii koolisõidu kui ka neljarakendite MK etapid. Mõnevõrra üllatuslikult sai endine küride kuninganna Adelinde vabakava eest kolmanda koha, kuid seda ilmselgelt kodupubliku siiraks rõõmuks, kuna Patrik Kittel juhtis oma Scandicu sujuvalt läbi Depeche Mode’i rütmilise muusika ning võlus ära nii mõnegi kohtuniku.
Südamlik karjäärilõpp Kristian von Krusenstierna 17aastasele Biggles’ile.
Teenitult võttis võidu ja auhinnaks olnud uhiuue Volkswageni Hans Peter Minderhoud oma üha areneval Glock’s Flirtil. Neljarakendites kordas warm-up võistluse tulemust Ijsbrand Chardon, kuid selleks hetkeks olin mina küll juba koduteel. Rootsis nimelt ei lõpe pidu sugugi kell 6 ära, vaid kestab nii kaua, et lastel on tegelikult juba ammu uneaeg. Aga nagu öeldud, kui sinna tuled, saad täie raha eest!
