Venemaa reisi käigus sattusime ootamatult Moskva külje all paiknevas väikelinnas asuvasse eratalli, kus muude alade kõrval on suure au sees ja päris heal tasemel džigiteerimine. Venemaa ratsaliidu erupolkovnikust tegevdirektori Sergei Kalinini juhendamisel harjutavad noored kõiki neid ohtlikke trikke, mida kahel korral ka Ukraina kasakad Saku Suurhallis on meile demonstreerinud.
Tol päeval oli trupil kavas etendus teatrikooli õpilastele, kellega loodeti teha mõningast koostööd, ning meidki kutsuti lahkelt
vaatemängust osa saama. Keskealine Kalinin muide ise džigiteeris sealjuures koos noortega. Tema tütar Aleksandra on praeguse trupi üks olulisi liikmeid ning näitas samuti oma oskusi. Mehe huvi ala vastu on nii suur, et kui me esiotsa Venemaa ratsaliidus soovisime rääkida FEI poolt tunnustatud ratsaspordialadest, pööras ta jutu kiiresti trikiratsutamisele ning jagas meile ka kätte vastavad raamatud.
Sergei Kalinin
Venemaal toimuvad džigiteerimises ka ametlikud meistrivõistlused
Moskva oblasti ratsaliit, mille esimene asepresident on Kalinin, hakkas džigiteerimist tõsiselt propageerima 2005. aastal. Tänaseks on paika pandud võistlusmäärustik ning kasvatatud uus põlvkond džigiteerijaid, kes osalevad võistlustel ja annavad professionaalsel tasemel etendusi. Täna korraldatakse Venemaal džigiteerimise meistrivõistlusi ning neist viimased toimusidki just eelmainitud eratallis. Entusiastide sooviks on ala muuta nii populaarseks, et oleks võimalik mõõtu võtta ka ravusvahelises konkurentsis.
Showtruppidest kuulub liidripositisoon vaieldamatult Kremlini ratsakooli džigiteerijatele, (kollektiiv kujunes välja 2007ndal aastal), kelle antud etendused Punasel Väljakul on Venemaa uhkeimad selles valdkonnas. Mõningaid džigiteerimise elemente muide kasutatakse tänapäeval ka vene ratsapolitsei ettevalmistuses.
Iidne sõjakunst, mis lummas isegi Napoleoni
Vaatamata sõna "džigiteerimine" kaukaasia päriolule on tegemist vene kasakatele omase ratsakunstiga, mis on väga tihedalt seotud sõja ja võitlusega. Kasakad on ajalooliselt kaitsnud Venemaa territooriumi lõunas ja steppides, kus nad pidid palju kokku puutuma nomaadidega. Ratsahõimud olid agressiivsed ning võitlustulemuse määras sadulas olija osavus. Selleks, et neile vastu hakata, pidi oskama vastaste stiilis võitlemist ning venelased olid osavad kõigilt neilt midagi õppima. Noori poisse kasvatati varakult olema sadulas tugev, selleks pidid nad tundide kaupa põlvede vahel hoidma rasket kivi, et tugevdada jalalihaseid. Nii oli hiljem võimalik hobust juhtida vaid jalgadega, et mõlemad käed panna osavalt võitlusse.
Kasakate võitluskunsti suur austaja oli olnud ka Napoleon Bonaparte. Oma sõjamemuaarides kirjutab ta, et lisaks hästi treenitud sõjahobustele oli kasakatel ka vaenlasi laastav oskus – džigiteerimine. "Kasakad on parim sõjavägi, mis maailmas olemas on. Kui nad oleksid olnud osa minu armeest, oleksin nende abil üritanud vallutada terve maailma."
Kaks stiili: sõjaline džigiteerimine relvadega ning arkobaatiline show
19. sajandi lõpuks sai džigiteerimisest vene impeeriumi ratsaväe kasakate väeosade ettevalmistuse kohustuslik osa. Samas hakati eristama kohustuslikku ja vaba
džigiteerimist, kus esimene sisaldas põhiliselt relvade käsitlemist ja teine rohkem erinevaid trikke ja akrobaatikat. Džigiteerimist sisaldas isegi punaarmee ratsavägede ettevalmistusprogramm kuni 1940ndate lõpuni. Kunst hakkas hääbuma alles pärast teist maailmasõda ning elas oma teatud vormis edasi vaid tsirkustes. Korraldati siiski ka mõningaid võistlusi.
Viimased džigiteerimise võistlused viidi Nõukogude Liidus läbi 1970ndatel ning alles 2004ndal aastal tuli kokku initsiatiivgrupp, kes otsustas kaduvat taaselustama hakata. Keskseks küsimuseks sai – mis on tähtsam, kas džigiteerimine kui sport või showprogrammid. Leiti, et tõde on kuskil vahepeal.
Kuna viimased 50-60 aastat eksisteeris džigiteerimine põhiliselt ainult tsirkuses, mis oli väga meeldiv, oli selle puuduseks siiski relvade mittekäsitlemine. Tsirkuses oli oluliseks ilu ja vaatemängulisus, show-des ja spordis leiti vajalikuks taas kasutusele võtta erinevad relvad, kuna sajandeid vana sõjakunst just seda eelkõige tähendaski.
Voltižeerimise lähim sugulane
Džigiteerimisele lähim spordiala on voltižeerimine, kuid viimast võib siiski pidada tunduvalt turvalisemaks. Džigiteerija hobune peab erinevalt voltižeerija omast jooksma väga kiiret galoppi. Harjutused nõuavad ratsanikult väga head füüsilist vormi. Tavaliselt kasutatakse džigiteerimiseks spetsiaalset sadulat, mille jalused on hobusele kõhu alla kinni seotud.
Lihtsaimateks harjutusteks loetakse hüppeid sadulasse ja maha, püsti seismist galopeeriva hobuse sadulas või laudjal, järgnevad hüpped üle galopeeriva hobuse ning kiiruse pealt maast asjade haaramine. Esemete haaramisel on omakorda mitmeid raskusastmeid – kas võtta tuleb ühelt või mõlemalt poolt hobust, esemed võivad olla kergesti haaratavad või siis olla peidetud maa sisse kaevatud aukudesse või isegi kaetud kerge liivakihiga.
Kõige ohtlikemate trikkide hulka kuulub kahtlemata ronimine galopeeriva hobuse kõhu alt läbi ning tagasi sadulasse tulek teistelt poolt. Üks uskumatumaid sellelaadse triki sooritajaid oli džigitt Alibek Kantemirov (20. saj. alguses), kes ei roninud mitte lihtsalt kihutava hobuse kõhu alt läbi, vaid tegi seda nii, et pressis end välja tagajalgade vahelt ning ronist tagasi sadulasse laudja poolt. Kantemirov oli tõeline tsirkuselegend, kes ühes oma kolme pojaga lõi Nõukogude Liidu kino jaoks terve spetsiaalse ratsutamistrikkide süsteemi, mida hiljem kasutati laialdaselt ka teiste poolt. Kantemirovite dünastia rajatud trikke on kasutatud enam kui 50-s filmis.
Võistlus-džigiteerimisel eristatakse nagu koolisõiduski kohustuslikku programmi ja vabakava. Esimene koosneb omakorda kahest osast: relvade käsitlemine (piigi käsitlemine, tulistamine ja noa viskamine, mõõga käsitlemine) ning vaba džigiteerimine (koosneb 24st erinevast harjutusest, millest tuleb valida endale sobivad 6 (hobuse kõhu alt ronimine, kaela alt ronimine, sadulas keerlemine, käärid, esemete üleskorjamine, hüpped hobuse peale, lohisemine hobuse järel, ratsutamine püsti seistes, pea peal sadulas seismine, jaluste küljes erinevat moodi rippumine, pääsuke sadulas ja jaluses, ratsutamine lamades hobusega risti, sadulast alla rippumine, ratsutamine jaluses seistes jne).
Vabakava puhul on aga võistlejal aega 2 minutit, et sooritada vabal valikul maksimaalne arv selliseid elemente, mis oleksid sõjalises olukorras rakendatavad. Põhiliselt tuleb näidata oskusi relvade käsitlemisel ning kõik keerukuse astmed ja abivahendid on lubatud.
Võistlejatel eksiteerivad mitmed kategooriad nagu näiteks juunior-džigitt, meister-džigitt, sport-džigitt ning I-III kategooria. Kategooriad jagunevad veel omakorda A, B ja C gruppideks. Litsentseeritud võistlejaid on Venemaal üle saja.
