Millised suulised on lubatud? Kui palju briljante on liiga palju? Mida kohtunikud tegelikult hindavad? Neile ja paljudele teistele küsimustele vastati 11. märtsil toimunud koolitusel, mis tutvustas treeneritele, sportlastele, ametnikele ja kõikidele huvilistele uue koolisõidumäärustiku nüansse. Päeva teises pooles toimus praktiline koolisõiduharjutuste hindamine video järgi koos aruteluga.
Uus koolisõidumäärustik
Eesti koolisõidumäärustik on järginud FEI määrustikku ning kuna FEI otsustas enda määrustiku ümber teha, tuli seda teha ka meil. Mitmed asjad, mis olid varasemalt reguleeritud määrustikus, on nüüd kantud määrustiku lisade hulka. Eva-Maria Vint-Warmingtoni juhtimisel käidi uus määrustik peatüki haaval läbi ning loodetavasti sai kehtiv reeglistik natuke tuttavamaks.
Edasi võttis järje üle FEI 1* korrapidaja Merle Raamat, kelle ettekanne tegi puust ja punaseks selgeks, mis on lubatud ja mis mitte. Oli näha, et rohke pildimaterjaliga varustatud ettekanne tekitas kuulajate hulgas elevust ja põnevust. Merlel tuli selgitada, milliste varrukatega pluusid on lubatud, mis värvi võib olla kiiver ja frakk ja kas ristkapsel on kohustuslik. Olgu vastusena märgitud, et varruka pikkust määrustik ei reguleeri, kiiver võib olla rahvuslikel võistlustel misiganes värvi ja frakk või redingot peab olema ühevärviline. Ka näiteks heleroosa. Ehkki kapsel on kohustuslik, siis ristkapsel on vabatahtlik.
Merle ettekandest jäi kõlama palve harjutada hobust juba kodus võistlustel toimuvaks varustuse kontrolliks. See teeb elu lihtsamaks, ohutumaks ja stressivabamaks nii hobusele, sportlasele kui ka korrapidajale.
Elavat arutelu pakkus ka FEI nn vere-reegel, mis on seni olnud väga resoluutne ning igasugune veri hobuse kehal tähendas kohest võistleja elimineerimist. Ajaga on tekkinud sellesse reeglisse pooltoonid. Sisukas arutelus mängiti läbi erinevad stsenaariumid ning kõik küsimused said vastused.
Kust tuleb protsent ja kuhu kaovad punktid?
Pärast lõunapausi oligi järg koolituse praktilisema osa käes ning kõik said treenida oma silma ja asetada end koolisõidukohtuniku rolli. Eva-Maria ja Annike Laving olid valmistanud ette hulk põnevaid videoklippe erinevatest skeemidest, mis andsid koolitusel osalejatele võimaluse hinnata erinevaid koolisõiduharjutusi sääre eest astumisest piaffeeni.
Koolitajad suunasid inimesi märkama detaile ja üldmuljet, toonitades, et silme ees peab hoidma pilti, milline see harjutus tegelikult peab välja nägema. Niisamuti rõhutati sedagi, et harjutus ei lõpe pelgalt ühe elemendi sooritusega, vaid iga harjutus algab ja lõpeb selleks ettenähtud tähes ning hinne tuleb anda terviku eest.
“Kas saaks palun uuesti vaadata?” kostub küsimus saalist. Muidugi saab ja osalejad saavad uuesti näha, kuidas ratsanik ühel CDI võistlusel sooritab peatuse ja taandamise. Tähelepanelikult vaadatakse, milline on peatus ja loetakse kaasa, mitu sammu hobune taandab. Kui jalgpallis on kohtunikele abiks VAR, et vaadata üle kahtlased olukorrad, siis koolisõiduvõistlustel seda luksust (veel) ei ole. Kohtunik peab usaldama iseennast.
Enne, kui asutakse vaatama galopipiruette, uurib Annike inimestelt, kas nad teavad, milline näeb välja hea galopiruett. “Mitu sammu on galupipiruetis?” uurib ta “Kas paine peab olema?” “Kummale poole?” kõlab saalist vastuseks, mida saadab naerupahvak. Koolisõitjad ei ole suu peale kukkunud.
Seejärel keskendutakse videotes nähtavatele sooritustele. Üksteise järel võetakse luubi alla ja arutatakse läbi allüüri kvaliteet, keskliini sõitmine ja muidugi piruetid ise. Selgitatakse, miks saab üks ratsanik harjutuse eest hindeks 6, aga teine teenib 7 ja mis jääb puudu, et hinne oleks kõrgem.
Loodetavasti aitasid need harjutused paremini mõista, kuidas kujunevad hinded ja mida kohtunikud väärtustavad. Tegu oli igati vajaliku koolitusega ning ilmselt lahkusid koolituselt kõik mõne uue teadmise või infokilluga. Aitäh korraldajatele ja lektoritele!
PS! Tutvu uue koolisõidumäärustiku ja selle lisadega Eesti Ratsaspordi Liidu lehel SIIN.