Tallinna külje all, uuest hipodroomist kiviviske kaugusel asub Vana-Pärna tall.
Hobused on Raili Leidorpile eluaeg meeldinud. Ratsutamisega alustas ta ratsakoolis ja mõne aja pärast sai endale ka päris isikliku hobuse, Ruudi. Mõte hakata oma talli pidama tuli igati loomulikult, sest Raili sõnul oli ta lapsest saadik teadnud, et tahab oma kodus hobuseid pidada. Kui paljudele jääb see lapsepõlve unistuseks, siis Raili tegi oma unistuse teoks. “Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest,” teadis Agu Sihvka öelda ja nii tuleb Vana-Pärnast rääkides alustada Ruudist.
Kuidas muutis Ruudi noore tüdruku elu
Esimene hobune kolis sisse veel enne, kui tall tänasel kujul olemas oli. Nimetu, tige ja rääbakas hobune, kes sai nimeks Ruudi, on suuresti põhjus, miks Railist sai tallipidaja. “Aasta võis olla 2010 või 2011, kui kohalik veisekasvataja sai vasikaid ostes kauba peale vana ja kurja hobuse,” meenutab Raili. Raili, kellel oli sel ajal vanust vaid 11-12 aastat, oskas hobusest vaid rõõmu tunda.
Peagi selgus, et Ruudit oli vanas kodus rängalt väärkoheldud, mistõttu võttis hobusel inimeste usaldamine aega. Palju aega. “Ruudi minevikust on teada vaid nii palju, et teda on kõvasti füüsilise vägivallaga traumeeritud ning kui ma teda esimest korda nägin, siis elas ta lühikese keti otsas täiesti üksinda. Hiljem kolis ta koos lehmadega lauta elama, millest tekkis tal tugev emfüseem.”
Raili veenis hobuse omanikku, et ta annaks hobuse ära, sest sellistes tingimustes hobusel pikka pidu ei ole ja hobune vahetaski omanikku. Raili ehitas käepärastest vahenditest metsa alla kopli ja Ruudi toodi koju. Hiljem leiti Ruudile ka liigikaaslasest sõber ja elu Vana-Pärnal hakkas tagaspisi arenema.
Head hobused need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm
Raili tunnistab, et tegi Ruudiga alguses palju vigu, sest kõike tuli õppida katse-eksituse teel. “Kuid tänu neile vigadele, olen ma täna see inimene, kes ma olen,” on ta veendunud. “Ruudi õpetas mulle, et iga hobune väärib võimalust kogeda inimese headust ja loomupärast elu. Ta on tõeline legend nende inimeste hulgas, kellel õnnestus temaga kokku puutuda. Ja seda üldse mitte positiivses mõttes, sest kõik (k.a. mina) on tema eest põgenenud nii, et sädemeid lendab.”
Vana-Pärnal elades Ruudi leebus ja lõpuks said neist head sõbrad. “Ma sain temaga isegi ratsutada, aga kuidas, seda ma ei tea, sest tal puudusid pidurid ja juhtida oli teda üsna keeruline. Talle kohutavalt meeldis hüpata. Kohutavalt sellepärast, et mina pidin iga kord hinge kinni hoidma, sest ta kihutas takistusele juba kaugelt peale ning sammude vaatamisest või kiiruse kontrollimisest võisin vaid unistada. Sellest hoolimata õnnestus mul temaga isegi mõnel võistlusel käia ja paar auhinnalist kohta noppida,” meenutab Raili.
Ruudi elas Vana-Pärna tallis pika ja ilusa elu, lahkudes igihaljastele karjamaadele mõned aastad tagasi. Tallipidamise pisik oli aga kanda kinnitanud.
Tall kasvas loomulikku rada pidi
Õige pea hakkas Raili saama kirju tuttavatelt, kes uurisid, kas Raili saaks ka nende hobuseid hoida. “Kõik kasvas väga sujuvalt,” möönab Raili. Tänaseks on Vana-Pärna talli elama kolinud enam kui 30 hobust, kellest mõned on Raili enda omad.
Ehkki vanarahvas armastab öelda, et raha on nagu ratsahobusel sedasamust, siis raha rohkuse üle kuuleb hobusepidajaid kurtmas harva. Ka Vana-Pärnal oli algusaastatel suurimaks raskuseks mammona nappus. Hobusevõhikutest vanemad toetasid Railit ja tema ettevõtmist nii palju kui suutsid, aga ka nende võimalused olid piiratud. “Seetõttu pidin olema leidlik ja tihti käepäraste asjadega hakkama saama, sest uusi ei saanud soetada,” selgitab ta. “Mäletan, et see tegi mind väga kurvaks, sest ma tahtsin väga ratsutamistrenne võtta ja võistelda, aga ei saanud seda endale lubada. 18-aastaselt läksin esimest korda suveks tööle. Oli suur rõõm, kui sain endale esimese palga eest osta kauaigatsetud pikad ratsasaapad.”
Esimesed tuttavate hobused kolisid Raili juurde esmalt suveperioodiks, aga õige pea jäid hobused Raili juurde ka talveks. Railil tuli hobuste kantseldamise kõrvalt käia ülikoolis, lisaks töötas ta teises tallis abilisena. “Kuna alustasin hobuste pidamise mõistes tühjalt lehelt, siis suunasin kogu vaba raha varjualuste ja karjaaedade ehitamisesse ja parandasin järjest hobuste elutingimusi,” räägib Raili, kellele on hobuste heaolu alati esikohal olnud.
Hobuste pidamine on elustiil
“Pärast ülikooli suundusin edasi kutsekooli, jätkates samal ajal töötamist teises tallis. Koolis käies kahtlesin küll pisut, et kas talli pidamine on see, mida ma oma elukutsena teha tahan, kuid sain üsna kiiresti aru, et kaheksast viieni kontoris viibimine ei ole minu jaoks.”
Nii sündiski järgmine loogiline samm ja loodud sai oma ettevõte. “Hobuste pidamine on minu elustiil,” on Raili veendunud. Kuigi ta peab endiselt tallipidamise kõrvalt ka teisi projekte tegema, et talli edasi arendada, siis nüüd on igasugune kahtlus selles osas, kas talli pidada, kadunud.
Vana-Pärna talli klientideks on enamjaolt noored hobused ja pensionärid, kes on tulnud puhkama. “On ka mõned ratsahobused, kuid neid on pigem vähem,” selgitab ta. Kui ratsahobused vajavad tihedamat tegelemist, siis noored hobused ja pensionärid elavad valdavalt koplis oma hobuseelu. “Hobused saavad elada õues, 24/7, ja neil on varjualune, mida saavad soovi korral kasutada.”
Railiga suheldes saab selgeks, et hobuste heaolu ei ole Vana-Pärnas pelk sõnakõlks, vaid seda peetakse silmas igal sammul. Raili peab oluliseks, et hobuste põhivajadused oleksid kaetud ja hobused saaksid elada võimalikult liigile omast elu. See tähendab, et neil on piisavalt süüa, liikumisruumi ja vett. Karjamaal hoitakse karju väiksena, et hoida ära konkurents ressursside üle. Nii on kindel, et iga hobune pääseb heinarulli ligi ja saab juua. Tähtsal kohal on ka hobuste vaimne heaolu- tagatud on suhtlus liigikaaslastega ja kogemused inimestega on positiivsed.
Vaid ühel korral on kaalunud ta tõsisemalt tallipidamise lõpetamist. “See juhtus siis, kui minu südamehobune Reffelon siit ilmast 2023. aastal lahkus. Õnneks sündis järgmisel kevadel esimene minu enda aretatud varss ja südamevalu asendus taas motivatsiooniga.”
Toimetusi täis argipäevad
Argipäevad on täis toimetamisi ja iga hetk on sisustatud. Pärast ärkamist viiakse tallis elavad hobused karjamaale, misjärel saab Raili lubada endale hommikusöögi. Kui muidu tehakse mitut asja korraga, siis hommikul võtab ta endale natuke aega. “Mulle meeldib hommikusöögi jaoks aega võtta, et ennast päeva jaoks ette valmistada,” sõnab ta. Vaikne hingetõmbepaus enne tegusat päeva kulub ära, sest pärast hommikusööki on vaja end jagada mitme tööülesande vahel. “Panen hobustele vee jooksma, samal ajal viin dieedil olijatele heina, puhastan boksid, panen hobustele söögid- vajadusel tekid-maskid- valmis ja kui kõik ettevalmistused on tehtud, suundun hobuseid söötma.”
Olenevalt ilmataadist tuleb üle vaadata, kas liivaväljak vajab kastmist või mitte. “Iga minu liigutus on hästi läbimõeldud eesmärgiga teha nii palju, kui vaja ja nii vähe, kui võimalik, et vältida aja raiskamist.” Hommikused toimetused tehtud, on aeg kiireks lõunaks ja siis on tööjärg pakiliste tööülesannete käes. Kas on vaja midagi koristada, ehitada, putitada või vajab miski nokitsemist. Talv toob töörõõmu lumelükkamise näol. Nii polegi imestada, et aeg kaob märkamatult käest ja koju jõuab sageli alles õhtuseks “Aktuaalseks kaameraks.” Mitte et Railil oleks mahti õhtuseid uudiseid vaadata, sest ka õhtud on sageli sisustatud. “Aeg-ajalt teen ka n.ö “kontoripäevi” seoses oma kõrvalprojektidega, kuid tihti juhtub, et need saavad tehtud une arvelt.”
Kui kuidagi ei saa… siis kuidagi ikka saab
Millest unistab tallipidaja, kes on pidanud end nullist üles ehitama ja seda väga piiratud ressurssidega? “Ma ei julgenud väga pikalt üldse unistada, sest ma arvasin kogu aeg, et ma ei saa hakkama,” vastab ta. Ent julge pealehakkamine on juba pool võitu. “Väga palju enesekindlust andis mulle praegu käsil olev viilhalli rajamise projekt,” lausub ta ja lisab, et mäletab selgelt ühte vestlust möödunud aastast, kus ta ütles, et lähima 10 aasta jooksul sisemaneeži ei tule, sest sellist võimalust ei ole.
Aga võta näpust ja aasta hiljem on maneež Vana-Pärnasse kerkimas. “Täna, aasta aega hiljem, on asi nii kaugel, et kohe peaksime kätte saama ehitusloa. Kogu see teekond on mind väga palju õpetanud. Tänu toetavatele inimestele minu ümber olen ennast tagant utsitanud ka siis, kui olukord tundub lahendamatu.”
Raili tõdeb, et kui ta vaatab praegu vanu pilte ja meenutab, millistes tingimustes veel viis aastat tagasi toimetati, siis tundub areng uskumatu. “Siis me ratsutasime põllul, hobuseid oli palju vähem- alla 10- ja neil on üks varjualune ja metsatukk.” Praeguseks on Vana-Pärnas enam kui 30 hobust ja tingimused on paremad kui kunagi varem. Ratsutama ei pea enam põllul, vaid selleks on liivaplats, mis sai Raili sõnul lausa väga hea.
Süües kasvab isu ja nüüd kui on olemas liivaplats, rajamisel on maneež, siis on aeg unistada uue tallihoone ehitamisest. “Sellisest, kus on mugavad tingimused ka inimestele,” ütleb Raili, kes on seni lähtunud ennekõike hobuste heaolust. Tulevikus soovib ta mitmekesistada hobuste karjamaad, rajades sinna erinevaid alasid, mis oleks kaetud liiva või kruusaga ja hobustel oleks oma metsatukk. “Aga praegu suunan kogu oma energia viilhalli rajamisse.”
Saavutatu on andnud juurde ka enesekindlust ja usku endasse. “Mitte miski ei ole ületamatu – ööpäevas on lihtsalt liiga vähe tunde!” Raili sõnul on nad abikaasaga hea tiim ja isegi kui miski tundub võimatu, siis… “Siis tuleb see võimalikuks teha,” leiab Raili.
Kui vihma kallab ja bürokraatia väsitab – aga süda on täis tänu
Kõige keerulisemaks peab ta bürokraatiat. “Igasugune paberimajandus ja dokumentatsiooniga tegelemine nõuab palju aega ja süvenemist, kuid selliseid hetki, kus ma saan rahulikult istuda ja arvutis nokitseda, eriti ei ole.” Tallipidajana ei ole tal ka luksust valida ilma millega töid teha. Hobuseid on vaja hooldada lumetormis ja ka siis, kui vihma kallab nagu oavarrest. “Ilmselgelt ei ole ma siis eriti õnnelik siis, kui pean viletsa ilmaga hobuseid söötma ja tekitama, aga pärast on mõnus sooja tuppa minna,” leiab ta ka selles puuduses plussi.
Kuid oma elu ja kutsumust näebki ta positiivsetes toonides. Vana-Pärna talli on kogunenud armas kollektiiv, mida liialdamata saab nimetada tallipereks selle kõige paremas tähenduses. Just selline tallipere toob Railile enim rõõmu. “Meil on siin nii ägedad inimesed, kellega ma poleks ilmselt kunagi tutvunud, kui ma ei peaks talli ja ma olen selle eest ääretult tänulik. Nad alati märkavad ja aitavad, kui on vaja. Ja muidugi teevad hobused rõõmu – eriti meie varsad ning noorhobused.”