Aasta suurima ratsaspordisündmuse TIHS 2012 tuhinas jäi Hobumaailmal avaldamata üks tore lugu sellest, kuidas selle suve viimasel kuul esitleti ja valiti aasta parimaid eesti raskeveohobuseid. Just neid samu suuri ja tugevaid, ent hellasid hiiglasi, kes ka horseshow'l "Minu Eestimaa" nimelises etenduses üles astusid.
XVIII Raskeveohobuste Päev toimus tänavu Harjumaal Perilas Lendermäe talus, mille perenaiseks kena noor naisterahvas Sanna Turu. Näitusel valis hindamiskomisjon traditsiooniliselt välja parimad eesti raskeveohobused, lisaks pakuti ohtralt meelelahutust. Raavo Raadik muljetab järgnevalt.
Tänavuaastasele üritusele, mis oli minu jaoks järjekorras kolmas, sõitsin jälle kord teatava reservatsiooniga. Skeptik, nagu olen. Nimelt olid kaks eelmist raskeveohobuse üritust peetud Viktoria Kaasiku juures Nurmenuku talus Pärnumaal ning need jätsid suurepärase mulje. Seega kartsin, et Lendermäe võib jääda pisut hätta. Ei mitte hobuste osas, neid iludusi pidi minu teadmist mööda olema Perilas kogunisti 25. Rohkem tundsin muret korraldusliku poole õnnestumise pärast. Kuigi teadsin, et kui ürituse eestvedaja Sanna Turu midagi ette võtab, siis see tal ka õnnestub. Teel minu muremõtted aga süvenesid veelgi. Paduvihmapilv, mis proovis siinkirjutajat Pärnus läbimärjaks kasta, jälitas teda kogu teekonna vältel. „Saadanas,“ mõtlesin, „Kas tõesti rikub ilm ürituse?“ Teadsin varasemast, et hobuseinimesi vihm ei morjenda, küll aga häirib see võimalike pealtvaatajate aktiivsust hobuürituste külastamisel.
Veel natuke vihmapilvi, mille all kenasti reas John Deere'i masinapark. Stokker Agri jagas ka üritusel nänni. Pilt: Kalju Kiisler
Kõik kahtlused kadusid tasemel näituseplatsi silmates
Otsekui vastuseks minu hirmudele vähenes vastik hall pilvemass sedavõrd suure kiirusega, mida kiiremini ma lähenesin näitusekohale. Lõpuks olin kohal ja kartused kahanesid. Enamgi, kadusid. Kolm avarat telki pealtvaatajaile, rekka järelhaagisel asuv helitehnika, mis kattis näituseväljaku kvaliteetse heliga. Olgu etterutates öeldud, et kohtunike kommentaarid kostusid hästi väljaku kõige kaugematesse nurkadesse. Kaks telki, kust näljane võis kehakinnitust saada. Ühe telgi juures asunud küülikud viisid mind kelmikale, samas pisut kohatule mõttele, näe šašlõkk on ise kohale tulnud… Kui lisada siia juurde teisaldatavad hobuseboksid, ja ilusasti märgistatud näituseväljak, siis kõik oli rohkem kui korras. Kuid kus on peakorraldaja?
Jänku-Juss lapsi lõbustamas
Sealt ta tuli. Õigemini ei tulnud, vaid kihutas kohale John Deer´i väiketraktoril. Jagas korraldusi, raadiosaatja käes. Alati naeratav, samas paljusid käsutav. Kõik selleks, et üritus korda läheks. Tema energiat jagus kõikjale. Olgu minusuguse laiskvorsti seisukohalt öeldud, mina nii ei viitsiks. Seda eelkõige seetõttu, et Turu tavaline allüür sellel päeval näis välja, noh, inimeste liikumist iseloomustades sörk, mis kohati läks üle jooksuks maratonitempos. Tõesti, mina nii ei viitsiks.
Raasiku vallavanem Aare Ets, korraldaja Sanna Turu, päevajuht Aivo Virma. Foto: Liesel Ets
Näituse avas korralik puhkpillimuusika
Juba enne näituse algust suutsid korraldajad mind võluda. Kokkutulnuid tervitama tulnud Raasiku vallavanema Aare Ets´i ja Eesti raskeveohobuste kasvatajate haruseltsi juhi Enn Ranna sõnavõtud juhatas sisse Kose Pasunakoor. Puhkpillimuusikat läbi ja läbi armastava inimesena said nad… kuidas nüüd Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) aretustöö juhataja Andres Kallaste hobuseid hinnates ütlebki? „Saate kaheksa punkti, sest muidu poleks teil stiimulit arenguks.“
Kose pasunakoor esinemas,Olev Roosa juhendamisel. Pilt: Kalju Kiisler
Nüüd siis hobuste juurde. Hindamas-kommenteerimas olid Enn Rand, Haldja Viinalass, Maaülikooli emeriitprofessor Olev Saveli ja Andres Kallaste. Esimestena astusid püünele noored täkud. Kenad, tugevad, soovides näidata oma jõudu ja tugevust. Seejärel vanemad täkud, ikka ja jälle näidates oma jõudu ning teotahet. Hetkeks näidati jõudu ja tahtmist isegi veidike palju. Nimelt mõjus taamal asunud märade koketeerimine kolmele täkule nii, et viimased suisa pidid võimalikele pruutidele näitama, kes on see kõige vingem mees! Kes teab, vahest heitis mõni mära tulevasele peiule silmagi. Seejärel oli märade kord end näidata. Veetlevad daamid pälvisid hindajatelt positiivseid kommentaare.
Johanna Rekola Soomest esitlemas enda kasvatatud eesti raskeveomära Viira. Pilt: Kalju Kiisler
Noortäkkude seas pälvis seekord kõrgema auhinna Välk, aretaja Andres Supp, omanik Kristi Mikola, parimaks eesti raskeveohobuse täkuks nimetati aga Ettor, aretaja Rene Tarum, omanik Aaviku Talu Halduse OÜ. Noormärade hulgast sai tänavu kõrgema auhinna Vanella, aretaja ja omanik Linda Leemets. Parima eesti raskeveohubuse mära tiitli sai Ebora, aretaja Ande Arula ning omanik Evely Lutterus.
Parim täkk 2012 Ettor rakendisporti demonstreerimas. Kutsar Ennu Tsernjavski. Foto: Anneli Käo
Oli tore näha, kuidas alati rõõmsameelne EHS tegevdirektor Krista Sepp sama rõõmsatele kasvatajatele auhindu-diplomeid jagas. Veelgi toredamaks vaatepildiks olid pealtvaatajad – ei, seekord mitte hobusekasvatajad, vaid vallaelanikud ja lihtsalt uudistajad. Kuidas nad hobuste esitlusi jälgisid! Inimesi oli palju. Muide, kohtasin pealtvaatajate hulgas ka üht lapsepõlvetuttavat, keda polnud 15 aastat kohanud. Värskelt abiellunud hobufanaatik tuli koos kaasaga üritust kaema ja tõi kingiks kaasa iseküpsetatud muhvineidki. Siinkohal edastan tänud kohtunike lauast – olid maitsvad.
Ponikooli õpilased sõidutasid lapsi. Pilt: Kalju Kiisler
Hummer tõmbas härrad uppi
Lisaks pasunakoorile rõõmustas kokkutulnuid akordionistide ansambel ja rahvatantsugrupp. Ning lisaks tavakohastele atraktsioonidele: töötamine hobusega, ratsutamine raskeveohobusel ja vankriralli, sain nüüd ka mina tõsiselt naerda. Kes suudaks ette kujutada tõsist köievedu inimeste ja hobuse vahel. Kuni XVIII Raskeveohobuste Päevani mina seda ei suutnud. Tõesti, on koomiline vaadata, kuidas viis soliidset meest lohisevad köie otsas, ees raskeveohobune Hummer. Väärikad härrad doominoklotsidena uperkuuti lendamas… Kahju, et selle vaatepildi edasi andmiseks jääb värve väheseks.
Köievedu hobune vs hobusemehed. Pilt: Anneli Käo
Alavere muusikakooli akordionistid, Eve Vendt juhendamisel. Pilt: Kalju Kiisler
Kokkuvõtteks, mu esialgsed hirmud olid pelgalt hirmud. Üritus läks vägagi korda. Seda oli kuulda nii näituseplatsil, kui hobusemeeste õhtusöögilauas, kus Sepp andis Turule üle ka EHS-i poolset tänu väljendava meene. Usun, et rahule jäi vallarahvaski. Vähemalt üks vanem härra, kelle juttu kogemata pealt kuulsin, lubas endalegi hobuse soetada.