Ei tea, kas see tuleb kuumast suvest, aga olen viimaste nädalate jooksul mitmelt oma õpilaselt – täiesti üksteisest sõltumatult – kuulnud muret, et hobuse seljas keevad emotsioonid üle. Mingid päevast päeva korduvad mustrid ajavad nii närvi, et ratsanikul tekib viha ja selle ajel ei käitu ta nii nagu tahaks. Süütunne, et oma käitumist ei kontrollitud, jääb hinge kriipima.
Kui kirjutasin ühes varasemas artiklis hirmust, siis alustasin mõttega, et kui keegi väidab, nagu ta poleks hobuse seljas hirmu tundnud, siis ta valetab. Mulle tundub, et viha osas võib, kui mitte päris sama, siis vähemalt midagi sarnast väita. Paljud meist on mingil hetkel tundnud oma hobuste vastu viha. Mõned meist on selle tunde ajel käitunud nii, nagu nad tegelikult käituda ei tahaks. Ehk isegi hobusele haiget teinud.
Ometi ei räägita sellest vihast eriti palju. Kui üldse, puudutatakse seda teemat treenerikoolitustel vaid riivamisi, ning oma murega kimpus olev ratsanik ei leia netis guugeldades ratsutamise ja viha märksõnu kombineerides vähemalt eesti keeles eriti palju abi. Kas ja kui tihti tuleb ette rahulikke ja mõistvaid vestlusi sellel teemal treenerite ja õpilaste vahel, ma ei tea, kuid mulle ei ole veel ette sattunud õpilast, kes ütleks: „kunagi üks treener õpetas mulle viha kontrollimiseks ühe hea nipi…“ Pigem vaatavad nad ikka abiotsivalt ringi. Mõned usuvad, et viha tekkimine hobuse halvastikäitumise korral on loomulik, ning otsivad lahendusi vaid hobuse, mitte iseenda probleemidele. Mõned nutikamad on taibanud, et kui hobuse üle täielikku kontrolli saavutada ei ole niikuinii võimalik, oleks mõistlik püüda kontrollida vähemalt iseenda tujusid ja käitumisi.
Ma olen püüdnud aru saada, millest see tuleb, et koerte või kassidega mängides ei saa me tavaliselt vihaseks ega pea normaalseks, et keegi oma lemmikut lööks või talle muudmoodi haiget teeks. Koerte ja kassidega koos veedetud aega iseloomustab sõprus, lust ja rõõmsameelsus. Ratsamaneeži astudes tunnetame aga sageli tõsist töömeeleolu, rangust, distsipliini. Kas tuleb see ehk sellest, et alateadlikult on meil hirm, et me neist mitmesajakilostest loomadest jagu ei saa, et me neile alla jääme ja nad meile ohtlikuks muutuvad? Kas see tuleb sellest, et juba päris esimeses ratsatrennis käsib treener meil oma poni kandade või stekiga lüüa, et too edasi liikuma hakkaks ning aru saaks, kes on peremees? Või tuleb see sellest, et nägime lapsena, kuidas mõni tippsportlane oma hobusele allumatuse eest koslepit andis? Võib-olla avaldab mõju see, kuidas meie treener või mõni kogenum ratsanik läheb ise hobuse selga, et teda „paika panna“ ja annab meile niiviisi eeskuju, et rangus ja jõulisus aitavad edasi?
Ratsamaneeži astudes tunnetame aga sageli tõsist töömeeleolu, rangust, distsipliini.
Üks ja sama liigutus hobuse seljas võib olla täiesti erineva mõjuga. See sõltub emotsioonist, mis on selle liigutuse taga. Piiride tõmbamisel ja karistusel on ratsutamises oma koht, aga neid tuleb õigesti kasutada. Kannusetorge võib olla täpselt väljamõõdetud, põhjendatud ja läbi kaalutletud. Aga see võib olla ajendatud hirmust, frustratsioonist, arusaamisest, et meie oskustest ei piisa olukorra kontrollimiseks. Need kaks kannusetorget, kuigi nad võivad olla füüsikaliselt sama tugevad, mõjutavad nii hobust kui ka ratsanikku ennast täiesti erinevalt.
Hobused katsuvad neile seatud piire. Nad peavadki seda tegema, kuidas muidu nad teaksid, mida nad tohivad ja mida mitte. Ja meie ratsanikena valvame neid piire, mis me oma hobustele seadnud oleme. Meile ei ole vaja alandlikke ja argasid hobuseid, kes teevad minimaalselt väikeseid liigutusi ning püüavad jääda võimalikult märkamatuks. Me sihime oma treeningus ikka just selliste hobuste poole, kes julgevad piire katsuda, kes kasutavad ära kogu potentsiaali, mis loodus neile andnud on, kes julgevad proovida ja katsetada, kes julgevad meie küsimustele vastuseid pakkuda. Me sihime selliste hobuste poole, kes julgevad välja näidata, kui neile tundub, et neile liiga tehakse. Ja tõesti, ükskõik, kui hästi ja õigesti me oma hobuseid kohtleme, mõnikord on neil lihtsalt halb tuju. Inimestega on samamoodi. Minuga küll on. Ja ma olen tänulik, kui mu lähedased neil momentidel vinti üle ei keera. Ei tasu ehitada unelmat täiuslikust hobu-masinast.
Üks ja sama liigutus hobuse seljas võib olla täiesti erineva mõjuga. See sõltub emotsioonist, mis on selle liigutuse taga.
Viha on keeruline ja delikaatne teema. Ei ole kerge ratsanikule, eriti võõrale ratsanikule öelda, et ta oma vihahoos liiale läheb. Olen sattunud ratsaväljakul olema, kui on selge, et sõitja teeb oma hobusele haiget, aga üle maneeži lasub vaikus ning mitte keegi ei ütle midagi. Ratsanikud eraldavad ennast ümbritsevast ning tegelevad endi hobustega. Ja tõesti, kuidas üldse öelda? Vihahoos ratsanikule peale käratades ei lähe olukord tõenäoliselt palju paremaks, sest ta ei mõtle selgelt. Läheb ehk vihasemakski. Või lahkub väljakult ja jätkab nurga taga. Olen siis püüdnud vaikselt öelda, nii et ainult ratsanik ise kuuleb, et „sa vist natuke teed talle haiget…“ Ideaalses maailmas teeks ratsanik pausi ning viie minuti pärast tuleks ja paluks minult või mõnelt teiselt treenerilt, kas oleks võimalik tal aidata selle päeva trenn lõpuni teha. Kõrvaltvaataja olemasolu distsiplineerib ning ehk suudab ka rahustada, et kui sellel konkreetsel päeval mõni harjutus ei õnnestu, ei ole tegemist maailmalõpuga ning ehk ongi mõistlik korraks paar sammu tagasi astuda, et homme-ülehomme vaikselt uuesti proovida. Üksi on mõnikord keeruline olukorrale allajäämist aktsepteerida, kahekesi lihtsam.
Kuidas aga aidata iseennast, kui tajud, et vihahoog on peale tulemas? Ja kuidas teha seda piisavalt varakult, nii et keegi kõrvaline sekkuma ei peaks? Viha kontrollimiseks ei ole lihtsaid ja kõigile ühtemoodi toimivaid nippe, nagu elus ikka, ning peame proovima ja katsetama, et leida see meetod, mis just meid aitab. Selge on see, et kuigi väike kogus viha võib mõnes ratsanikus tekitada tervitatava trotsi, mis paneb teda pingutama ning ennast ületama, arenema, siis ei tohi selle vihaga kaasneda hobuse väärkohtlemist. Ja tegelikult ei tohiks selle vihaga kaasneda ka ratsutamisrõõmu minemapühkimist. Sest mille muu pärast me ikka sadulasse ronime, kui rõõmu pärast.
Mõnikord aitavad metafoorid. Mulle meeldib mõelda ratsutajatest kui lasteaia õpetajatest. Kui õpetame väikeseid lapsi, siis ei haara me joonlaua järele, et sellega vastu sõrmi virutada, kui laps millestki aru ei saa või tunnis kaasa teha ei taha. Püüame seletada teistmoodi, muuta õppeprotsessi mängulisemaks, tekitada huvi. Ratsaniku roll on leida harjutusi ja meetodeid, mis töötaksid just selle hobuse peal. Meie ülesanne on hobuseid aidata, neid toetada. Mõnikord, kui treening ei lähe üldse nii nagu plaanitud, võib ehk abi olla ettekujutusest, et peate pärast trenni lapse (ehk siis hobuse) lapsevanemale üle andma. Isegi kui tegemist on jonnaka lapsega, ei taha tõenäoliselt ükski õpetaja anda lapsevanemale üle last, kes tuleb tunnist ära nuttes ning kardab järgmisel korral tagasi tulla. Me leiame lahenduse, isegi siis, kui peame tunni plaani täielikult ümber mängima. Ja tõele au andes – suurem osa jonnakaid lapsi kasvab täiesti tavalisteks normaalseteks inimesteks. Hobustega on sama, hoiame lihtsalt pikas perspektiivis õiget suunda. Me ei pea igat lahingut võitma.
Kui õpetame väikeseid lapsi, siis ei haara me joonlaua järele, et sellega vastu sõrmi virutada, kui laps millestki aru ei saa või tunnis kaasa teha ei taha.
Viha on reeglina teisene emotsioon, see varjab enda taha mõnda muud tunnet. Mis see muu tunne on, see jääb igaühe enda välja nuputada. See võib olla hirm elu ja tervise pärast, kui viha tekib ohtlikult käituva hobuse seljas. See võib olla väsimus pikast tööpäevast, mis ähvardab muutuda veel pikemaks, kui hobune ei käitu hästi ja trenn venib pikemaks. Või kui hobune jalutab kopli kõige kaugemasse ja mudasemasse nurka, kui meil on ostetud teatripiletid paari tunni pärast algavale etendusele. See võib olla hirm häbitunde ees, kui kõrvaltvaatajad näevad, et me ei saa enda hobusega hakkama, et meie hobused ei käitu nii eeskujulikult, kui me oleme unistustes ette kujutanud. See hirm on ehk natukene sarnane lapsevanema hirmuga, et tema laps ei kasva tubliks täiskasvanuks, kelle üle võib uhke olla, hirm, et oleme ratsanikuna või lapsevanemana läbi kukkunud. Sageli võib frustratsioon tekkida pärast väga hästi läinud treeningut, kui järgmisel päeval hobune enam sama hea ei ole. Või pärast edukat võistlust. Või isegi siis, kui oleme just vaadanud olümpiamängude finaali ning taipame pettumusega, et meie hobune sellele tasemele ei küündi. Võib-olla ei põhjustagi viha üldse hobune, vaid mõni töömure või tüütu inimene tallis või hoopis hiljutine lahkuminek kallimast. Miks me oleme vihased? Kui hobune käitub nii nagu ta käitub, siis mis meid selle juures häirib? Miks meile ei meeldi, et ta ei tee seda, mida me tahame? Mis siis juhtub, kui ta ei kuula sõna? Ja miks meile on oluline, et ta kuulaks? Mida julgemalt ja selgemalt saame aru ja julgeme rääkida enda hirmudest, seda vähem viha tekib.
Lahendused võivad olla küllalt praktilist laadi. Võib-olla piisab sellest, kui hakkame õhtu asemel ratsutamas käima pigem hommikul, kui terve päev on veel ees ja me ei ole päevatöödest väsinud. Võib-olla tasub enne trenni teha hobusega jalutuskäik maastikul. Või tasub heita pilk kalendrisse ning plaanida tallis käimiseks pikem aeg kui seni, mitte püüda ennast pressida lootusetult väikesesse ajaraami. Kindlasti tasub endale leida treener, kui teda veel pole. See võib tegelikult olla üks olulisemaid punkte üldse. Sageli on nii, et me ei vihastagi tegelikult hobuse käitumise peale, vaid iseenda suutmatuse peale olukorraga toime tulla. Öeldakse, et viha algab sealt, kust meie oskused ära lõppevad. Kui me ei tea, kuidas olukorda lahendada, reageerime vihaga. Treener saab meid teadmistega aidata. Võib-olla aitab meid ka see, kui analüüsime ja räägime oma ratsutamisest, muredest ja hirmudest mõne tallikaaslasega. Üldiselt võib kindel olla, et vihale mõtlemiseks kulutatud aeg tasub ennast ära. Tasub eeldada, et viha tekitavad olukorrad korduvad ning tasub välja mõelda plaan nendega toimetulekuks. Kui hobune hakkab taaskord seda väljaku tagumist nurka kartma, siis mida ma teen? Kui ta ei lõdvesta ennast ka pärast pooletunnist üritamist, mida ma teen? Ja mis selle kopliolukorraga saab, kui ta on jälle sinna kilomeetri kaugusele kõmpinud ning ootab mind seal?
Tasub eeldada, et viha tekitavad olukorrad korduvad ning tasub välja mõelda plaan nendega toimetulekuks.
Hoia silme ees pilti sellest ratsanikust, kes sa tahaksid olla, ning püüa käituda sellele standardile vastavalt. Kasuta rahustavat ja julgustavat sisekõne, ütle endale „rahu“, „stopp“, „sellest pole midagi“ – mis iganes sinu puhul toimib. Saa aru, mille üle sul on kontroll, ning mille üle ei ole. Sa saad kontrollida iseennast. Öeldakse, et reageerimisel ja vastamisel on vahe. Püüa mitte intuitiivselt reageerida, vaid rahulikult vastata. Vastus – see kõlab nagu vastutus. Ratsanik saab vastutada selle eest, et ta on hobuse jaoks olemas, et ta aitab hobusel ülesandeid kõige paremal viisil lahendada. Aga ta ei saa neid ülesandeid hobuse eest ise ära lahendada.
Ja loomulikult tasub vihast rääkides jätta meelde ka esmaabi – tee paus ja hinga. See on kõige esimene vahend, kui tunned, et emotsioonid löövad üle pea kokku. Kui paremat lahendust kohe varnast võtta ei ole ning tegemist pole olukorraga, kus hobuse seljas on ohtlik olla, siis tee rahulik üleminek sammule, ära tõmba teda seejuures kõvasti ratsmetest, ning hinga paari minuti jooksul sügavalt sisse ja välja. Meie keha reageerib rahulikule hingamisele ning saab signaali, et pinges olekuks pole põhjust. Kontrolli enda keha – kas mingid lihased on pinges? Liiguta enda jalgu, pead, käsi. Ja kui võimalik, naerata. Vaata hobust kui väikest last, kellest kasvab kahtlemata tubli täiskasvanu, aga kes lihtsalt vaevleb hetkel kasvuraskustes.
Pärast pausi jätka mõne lihtsama harjutusega. Ebakõlade kuhjudes nii ratsaniku kui hobuse enesekindlus kannatavad ning see, mis heal päeval hästi välja tuleb, ei pruugi veidi kehvemal päeval üldse jõukohane olla. Hobused ei ole masinad ning just nagu meie ise, ei toimi nad lihtsalt nupulevajutuse peale. Suhtu hobusesse hellalt ning proovi leida harjutusi, mis teda aitaksid. Igal vastuhakul on tavaliselt mingi põhjus ning meie ülesanne on see üles leida. Hobused ei suuda inimkeeles rääkida, aga neile peab jääma õigus meelt avaldada, kui neid miski häirib.
Ratsanik saab vastutada selle eest, et ta on hobuse jaoks olemas.
Tuleb mõista, et just nii, nagu ratsaniku vihaga tegelemine ei ole ühe trenni projekt ning lahendused tekivad võib-olla alles nädalate või kuude, võib-olla isegi aastate pärast, nii ei saa ka hobuse kõiki probleeme lahendada ühe trenniga. Aeglane järjekindel töö õiges suunas toob tulemused.
Ratsutamine õpetab elu. Kui õpime vihaga toime tulema, ei täna meid mitte ainult hobused, vaid ka inimesed meie ümber. Kui muutume paremaks ratsanikuks, muutume paremaks inimeseks. Ja vastupidi.