Takistussõitja Janely Saar võistles oma hobuse Ilsonne v Bareelhofiga jaanuari keskpaigast veebruari keskpaigani neljal võistlusel – Poolas Sopotis, Belgias Opglabbeekis ja Lieris ning lõpetuseks jälle Poolas, Krakowis. Nad olid stardis 120-140 cm radadel. Palusin Janelyl jagada muljeid Hobumaailma lugejatega.
Kas ja kui palju oled varem nendes riikides võistelnud?
Olen siiani piirdunud ainult Läti, Leedu ja Soomega. Nii kaugel käisin võistlemas esmakordselt.
Kuidas tekkis plaan veeta kuu aega välismaal võistlemas?
Jõulude paiku pani Paul Argus Facebooki kuulutuse, et ta on minemas Euroopa tuurile ning kutsus reisiga ühinema. Tegelikult on mõte Euroopasse treenima/võistlema minna peas kumanud juba viimased paar aastat. Alati on peamiseks takistuseks jäänud mure oma talli ja õpilaste pärast. Kust leida usaldusväärne, kohusetundlik ja töökas talli manager? Kes treenib mu sportgrupi õpilasi, kui ma ise olen ära? Üheks-kaheks päevaks võib ju asendajad leida – aga viieks nädalaks?!? Seekord esitasin endale küsimuse, kas nüüd või mitte kunagi – let’s do this! Ma esialgu ei uskunud sellesse plaani, aga hakkasin vaikselt inimesi läbi helistama ja nagu näha, siis see õnnestus!
Milline oli teie vorm enne võistlust ja millise tundega lähed nüüd algavale võistlushooajale vastu?
Viimased pool aastat on olnud saatuse tahtel pigem pausidega kui aktiivne treening. Suvel murtud pindluu tõttu jäi mul hooaja keskele kahekuuline paus ning sellest taastumine kestab siiani.
Võin öelda, et arvasin enne Euroopasse minekut, et meie vorm oli hea (5-), aga vaadates tagasi, hindaksin meie vormi enne võistlema minekut hoopis nelja miinusega, mis nüüdseks peale Krakowi võistlust on tugev 5. Antud tuur andis mu võistlusspordile uue mõtte – oma esialgsed 2022. aasta võistlusplaanid teen kindlasti ümber!
Mida õppisid, milliseid kogemusi said?
Eesmärk siia tulla oli täiendada kogemustepagasit kõrgematel radadel, näha välismaa talle (kuna olen ise ehitamas uut talli), saada ideid ning näha võistluskultuuri. Võistlemine oli nagu võistlemine ikka, selles osas ei olnud mulle midagi uut. Aga kadedaks teeb, et neil on võimalus absoluutselt iga nädal hüpata rahvusvahelisi võistluseid kõrgustel 140-145 cm. Meil Eestis on aastas heal juhul 2 rahvusvahelist takistussõiduvõistlust. Rahvuslikke võistluseid, kus saab 140 cm rada hüpata, on ka vähe. Kui meil on 140 cm kõrguses parkuuris 20 starti ja enamik neist ka kahe hobusega, siis siin oli 140 cm parkuuris teinekord üle 100 stardi.
Belgias Sentoweris sain näha oma silmaga ka ranking‘u sõite, mis erines suuresti sellest, kui vaadata ekraanilt. Vaatasin mitmeid sõite suu ammuli ja mõtlesin peas endamisi – täitsa hullud ju?! Ponisid oli ka äge vaadata – 130 cm rajad oli neile nagu nohu. Noored, väiksed, julged ja ambitsioonikad ratsanikud. Oleks ka minul sellises vanuses olnud sellised võimalused!
Millega jäid rahule?
Ma arvan, et kogu tuur oli väga silmaringi laiendav ja ma sain ikkagi meie esimesel võistluspäeval ka tutikese. Mulle kui tulihingelisele võistlejale on see ikka ju rõõm. Ma võin öelda ka, millega ma rahule ei jäänud – see, et ma tulin ühe hobusega. Päevad läbi passimist on ühele ülitegusale inimesele ikka piinarikas!
Räägi natuke oma hobusest Ilsonnest. Kui kaua teie koostöö on kestnud ning kuidas ta sinuni jõudis? Milline on tema iseloom, tugevused ja eripärad?
Mõned aastad tagasi otsisime õpilasele juuniori hobust. Andrus Kallaste pakkus meile kaht hobust – Malus Corvette ja Ilsonne. Läksime õpilasega neid proovima. Kuna proovimisel Ilsonne oli lapse jaoks liiga järsk ja Malusega klappis neil väga hästi, sai otsus tehtud. Kallaste küsis, kas ma omale ei tahaks Ilsonnet? Kuna mul polnud isegi mingisugust mõtet omale hobust osta ja nii palju vaba raha ei olnud, ütlesin ei. Pealegi tol ajal oli mul Thobias, kellega sain 120-130 cm radasid veel võistelda.
Ma pean ütlema, et ma tundsin temaga klappi esimesest minutist… Tagasiteel koju vaatasin korduvalt videosid ja mõtlesin, aga äkki? Mul oli kogutud algkapital maneeži tegemiseks, aga see oleks tähendanud, et maneeži tegemine lükkub paar aastat edasi. Kas üks hobune on seda väärt? Kas tahan veel 2 aastat õues treenida? Mõne aja mõtlemise tagajärjel kaalukauss langes Ilsonne kasuks. Ma ei ole seda otsust kahetsenud!
Me oleme nüüdseks koos treeninud pea 5 aastat. Ilsonne on ehtne naistekas. Ma arvan, et ta on eriline, sest ta on andekas nii takistussõidus kui koolisõidus. Ta on suur, aga õrna hingega. Ta on väle, mistõttu ka kõrgemates kiirusparkuurides me väikseid hobuseid ei karda. Tal puuduvad halvad kombed. Kui peaksin teda hindama 5 palli süsteemis, annaksin 10!
Võib-olla eripäraks tooksin tema harvaesinevad hellushood. Kui ma seisan selja või näoga ta poole, siis ta toetab oma armsa nina niimoodi õrnalt mu õla peale mõneks minutiks ja hästi kõrva kõrvale. Tunnen ta sooja väljapuhutavat õhku oma põskedel ja kuulan vaikset rahulikku hingamist. Need hetked on nii südantsoojendavad ning märk meie heast sõprusest ja usaldusest.
Millised olid võistlustingimused neis kõigis võistluspaikades?
Sopoti ja Krakowi vahel võib tuua võrdusmärgi Saku Suurhalliga. Need võistlused meeldisid mulle Belgia omadest rohkem, sest seal oli ka pealtvaatajaid. Rahvas annab melu! Krakowi miinuseks oli soojendusväljaku väiksus. Aga see on pisiasi. Belgias aga oli nii palju ruumi! Väga suured sisevõistlusareenid ja soojendusplatsid. Said rahulikult oma hobuse nii pika soojendusega soojaks sõita, kui soovisid. Kõiki võistlusi iseloomustas läbivalt hea pinnas ning väga kiire korraldustiim.
Mille poolest olid võistlused erinevad Eesti võistlustest?
Tingimused on toodud eelmises vastuses, aga lisaks veel, et konkurents on väga tihe! Näiteks Krakowis CSI1* 125 cm – esimesed neli kohta olid kõik ühes sekundis ja 5.-11. koht järgmise sekundi sees.
Võib-olla korraldusest tooksin välja selle, et kui eelmine ratsanik lõpetab, antakse kõige pealt kell järgmisele ratsanikule ning alles siis hakatakse lugema eelmise tulemust. Kui päeva jooksul on mitusada starti, aitab see kõvasti aega kokku hoida!
Selline tuuritamine on kulukas. Millised on kõige suuremad kulud?
Ma soovisin ka ise lõpptulemust teada ja seetõttu pidasin reisi jooksul detailset arvestust kõikidele kuludele. Ma ei laristanud ning kulud on miinimuni viidud. Ööbimine sai võetud alati kõige soodsam ja tallidele lähedaim. Toitu ostsime poest ja kokkasime ise. Kogu reisile kulus pisut enam kui 6000 eurot. Ligi poole reisi kulutustest moodustasid otsesed võistlemisega seotud kulud nagu stardimaksud, boksikohad, saepuru ja hein. 5 nädala majutused võtsid enda alla veidi rohkem kui 1500 eurot, kütusele kulus ca 1000 eurot. Sinna lisaks siis juurde veel toidukulud.
Oma hoburekka elamisega oleks olnud odavam, kuid see eeldab ju mitmekümnetuhandelist väljaminekut ja tasub ära vaid siis, kui käid regulaarselt rahvusvahelistel võistlustel. Aga võin saladuskatte all öelda, hoburekka otsingud on alanud!
Millised on Sinu 2022. aasta eesmärgid?
Plaanin võistelda sellel hooajal Ilsonnega 140-145 cm radasid. Samuti hoian silmi lahti mõne andeka noorhobuse leidmiseks. Lisaks korraldan sellel aastal oma tallis 3 võistlust – mais, juulis, septembris. Juulikuus on Valgeranna SummerCup, millega proovin alustada uut toredat traditsiooni, nagu oli Kärdla ratsupäevad. Vaatame, mis välja tuleb! Selle aasta sügiseks võiks saada valmis ka minu teine tall ning teine maneež.