Jaanuari alguses oli mul õnn osaleda Saksamaa väikelinnas Warendorfis FEI takistussõidu kohtunike värskenduskursustel, mida viis läbi viimati Hong Kongis toimunud Olümpiamängude takistussõidu peakohtunik sakslane Hanno Dohn.
Saksamaa kohta väikese elanike arvuga – 18 000 inimest – Warendorf asub Saksamaa lääneosas, suhteliselt Hollandi piiri lähistel. Lähimate suurlinnadena saab märkida Brementi, Osnabrücki ja Münsterit. Otselende Warendorfi ei ole, mistõttu tuleb kohale jõudmiseks kasutada erinevaid transpordiliike. Lihtsaim variant on lennata Hambrugi ja sealt liikuda rongiga läbi Münsteri sihtpunkti. Kuna Riiast olid minu hilise broneerimissoovi tõttu vajalikuks päevaks Baltic Airi piletid välja müüdud ja Estonian Airi lennuajad ei kippunud kuidagi sobima, valisin esmaseks peatuseks Taani pealinna Kopenhaageni.
Mõne aasta tagusest Taanis käigust mäletasin, et Kopenhaageni ja Hamburgi vahel on rongiliin, ning edasine reis järgneski viimasega. Tallinnas rongipileteid lunastades uurisin, mil moel rong Taanist Saksamaale jõuab – kas liikudes üle sildade maismaapiirile või ületades väina Puttgardenisse laevaga. Reisifirma info, et rongist väljuma ja vett ületama ei pea, osutus siiski valeks ning õigeks minu arvamus. Rong sõitis Taanis praamile ning Saksamaal jälle maismaale.
Sihtpunkti jõudsin täpselt reisiplaani kirjutatud kellaajal, kuid sellegipoolest pean mainima, et Deutche Bahni kiidetud minutiline täpsus ei vasta siiski tõele. Väike värin tekkis hinge, kui sain teada, et viimasesse ümberistumise jaama Münsteris jõuame üheksa minutit hiljem. Probleemi poleks olnud, kuid kahe rongi saabumise ja väljumise vahe oli 15 minutit ning mulle oli ebaselge, kui kaugel asub meie saabumise teest numbriga 9 väljumise tee numbriga 17. Õnneks oli kõik lihtne ja tee 17 asus loogika vastaselt tee 9 kõrval. Kohaliku aja järgi kell 18:12 olin motellis, mis muide, nagu hiljem selgus, on kohaliku ehk Saksamaa Ratsaspordi Kooli ametlik majutaja.
Seminari kollektiiv oli auväärne
Järgmisel hommikul olin väikese, kuid mitte hukatava probleemi ees. Nimelt olid korraldajad mailile, milles sooviti edu ja paluti tutvuda tunniplaaniga, just nimelt viimase unustanud lisamast. Püüdsin reisipäeval saada Saksamaa Ratsaliiduga ühendust kutses antud telefonil, kuid kuna rongides on mobiili-levi suhteliselt halb, ei õnnestunud mul teada saada muud, kui et vestluspartner oskab inglise keelt. Eeldades, et kursus enne üheksat ei alga, seadsin sammud Google’ist välja trükitud kaartide abil ratsaliitu. Kaardid ei valetanud ja poole tunniga olin õiges kohas.
Lahked ametnikud juhatasid mind tunniplaani leidmata seminariruumi, kus mind tutvustati ettevalmistusi tegevale Dr. Dohnile. Sain teada, et seminari alguseni on veel kaks ja poolt tundi. Ega siis midagi. Sammsusin tagasi ja tutvusin Warendorfi vaatamisväärsustega vanalinnas, mis teadagi-millistel-põhjustel sarnaneb miniatuurses vormis meie Tallinna vanalinnale.
Seminari alguses toimus tavapärane seminaristide tutvustamine. Kollektiiv oli auväärne. Mina kõige noorem, milles ma ei kahelnud registreerimiselgi. Lektoriks juba mainutud Dr. Hanno Dohn, kellel on FEI kõrgeim kategooria (Official Jumping Judge) ning kes lisaks juba mainitud Hong Kongi (Pekingi OM-i ratsutamise paik) takistussõidu peakohtuniku ametile osalenud elu jooksul paljude maailma ja Euroopa tippvõistluste kohtupidamisel. Dr. Dohn on tänaseks 71 aastat vana ning FEI reeglite kohaselt peaks ilma eriloata olema aktiivse tegevuse lõpetanud, kuid nagu ta isegi mainis, ei mõista ta täpselt, miks ta senini nimekirjas on. Mina arvan, et mina mõistan. Teened, mis muu. Tegelikult mainis ka Dohn seda kergel naljatoonil.
Lektorist ei jäänud sammugi maha osalejana kirja pandud kohalik „külamees“ Dr. Hanfried Haring, kellel samuti O kategooria ning kes on muuhulgas FEI Büroo, ehk kõrgeima tegevorgani liige, mängides olulist rolli ka Saksamaa Ratsaliidu tegevuses.
Parkuuri koostamise moodsatest põhimõtetest pidas loengu kõrgeima kategooria rajameister Frank Rothenberger.
Eksootilisema osaleja tiitli pälvis Kolonel Fuangvich Anniruth-Deva Taist, kes lisaks rahvusvahelise kohtuniku tööle on Tai Ratsaspordi Liidu aseesimees, Tai Justiitsministeeriumi asekantsler ning esindab viimastel aastatel FEI Peaassambleel volikirja alusel selliseid oma piirkonna riike nagu Mianmar, Laos, Kambodža ning mõned väiksemad Okeaania riigid.
Arvestades Saksamaa ja tema lähinaabrite rahvusvaheliste võistluste hulka ning taset, pole vaja tõenäoliselt kirjeldada paljude kohalike CV-d. Mitmedki sakslased olid töötanud meilegi lähemates regioonides. Sarnaseid juhtumisi ja kogemusi saime jagada Venemaa ja Ukraina suhtes. Hea sõnaga meenutati minu häid kolleege, meie rahvusvahelisi kohtunikke Tõnu Kaumanni, kes töötanud lisaks kõigele muule paljudel Saksamaa ja Taani võistlustel, ning sageli Helsinigis ja Haminas kohtunike kogusse kuuluvat Marti Häält.
Olümpiavõitja tutvustas treeningkeskust
Ühena seminari päevakorrapunktidest oli kavas peahoone kõrval asuva Saksamaa Ratsaliidu treeningkeskuse tutvustamine. Ekskursiooni viis läbi Hong Kongist kuldmedaliga naasnud kohalik „poiss“ kolmevõistleja Frank Ostholt, kes tänasel päeval treenib Warendorfis oma hobuseid ning korraldab treeninguid juunioride ning noorte koondiste kandidaatidele ja liikmetele. Keskuses on kolm sisemaneeži ja rikkalikult välisväljakuid, jooksuaedu ning maastikku. 
Olümpiavõitja Frank Ostholt jutuhoos Saksa ratsutamise Olümpiakeskuse ees.
Hobune Mr. Medicott – Ostholti partner Hong Kongi kuldmedali saavutamisel kodutallis
Territooriumi suurus on 32 hektarit. Hea meel on tõdeda, et mingit šokeerivat kvaliteedivahet ei maneežides ega tallides võrreldes meie arenenumate tallidega silma ei torganud. Vahe on muidugi hobuste kvaliteedis. Tallides näidati meile paljusid viimastel Olümpiamängudel ja Euroopa Meistrivõistlustel osalenud hobuseid. Maneežis treenisid mitmed Saksamaa erinevate koondiste liikmed.
Miks Warendorf?
Just sellise küsimuse esitas kolleeg Taist seminarikaaslasele Hartingule. Viimane mõtles veidi ja rääkis pikema loo. Kõik algas pärast Saksamaa kapituleerumist Teises Maailmasõjas. See oli aeg, kus Saksamaa oli jagatud kahe bloki vahel ning majanduslikult täielikult laostunud. Rahval oli tegemist kõige muuga, kui hobustega. Samas teame, et Saksamaa ratsasport oli maailmas kõrgel tasemel juba enne viimast maailmasõda. Oma ala fanaatikud ei saanud olukorda juhuse hooleks jätta. Sõjajärgne Saksa ratsapordi suur juht Gustav Rau, kelle järgi muide on nimetatud Warendorfi üks peatänavatest, mis viib ühtlasi kesklinnast Ratsaliidu hoonetesse, teadis, et Warendorfis on maha jäetud endine Bundeswehri (Saksamaa Kaitsevägi) ratsavägede ettevalmistusbaas, mis sõjas oluliselt kahjustada ei saanud. Just tema oli see, kes tollased riigi parimad ratsasportlased Warendorfi tõi ning taastas alaliidu tegevuse peakorteriga just nimelt selles väikelinnas.
Möödunud sajandi 60ndatel aastatel kolis oma hobustega Warendorfi tollane arvestatava klassiga sportlane Haring. Aktiivse persoonina hakkas ta samal ajal üha enam kaasa rääkima ratsaspordi riiklikus juhtimises. Lähedaselt samal ajal tekkis riikliku Olümpiakomitee tasandil idee tuua Ratsapordi Liit tollasesse Lääne-Saksamaa pealinna Bonni. Sellele mõttele oli vastu aktivist Haring, kes jagas põhimõtet, et sport ei pea minema bürokraatia juurde, vaid pigem peab bürokraatia tulema (jääma) spordi juurde. Nii on see jäänud tänaseni ja kuna Saksamaa ratsapordi saavutused on silmapaistvad, ei ole edaspidi tekkinud diskussiooni valiku õigsuses.
Tänaseks on Warendorfist kujunenud tõeline ratsapordi pealinn. Ratsaliit on kujundanud oma peakorteri lisaks administratiivsele poolele treening- ja koolituskeskuseks. Harting oli eriti uhke viis aastat tagasi valminud väikese konverentsikeskuse üle, mis mahutab korraga kuni 299 külalist (300 pealt oleks kulukamat ja tõsisemat litsentsi vaja ehk optimeeritakse ka seal). Lõppenudki nädalavahetusel toimus korraga viis seminari, millest neli FEI egiidi all. Lisaks takistussõidu kohtunike värskendamisele värskendati ka takistussõidu rajameistreid, samuti kolmevõistluse rajameistreid ja kohtunikke. Kohalikul tasandil hariti noori ajakirjanikke, et üha paremini riigile kuulsust toovat ja populaarset spordiala kajastada.
Lisaks Ratsaliidule asub Warendorfis Saksamaa Ratsaspordi Kool, mis Saksa variant meile vast enam tuntud soomlaste Ypäjä koolist. Samas linnas on ka Bundeswehri Spordikool, kus ühe alana saab tegeleda ratsaspordiga. Rääkimata ümbruskonna arvukatest sporditallidest ja motellide juures asuvatest turistidele suunatud ratsakeskustest.
Kas FEI on kriisis?
Saksamaa ratsasport asub maailma tipus nii tulemuste, sportlaste arvu, korraldatavate võistluste hulga, rahalise panuse, treeningsüsteemi ülesehitatuse ning palju muugi pärast. Sellest tulenevalt on loogiline, et suheldes kohalike spordijuhtidega tulevad arutluseks kogu planeeti puudutavad teemad. Tõsisemalt oli vaatluse all, ja seda nii seminariruumis kui ka õhtustel koosviibimistel, viimasel FEI Peaassambleel toimunu ja sellele järgnev. Tunti muret situatsiooni pärast, kus igal riigil on üks hääl, mis omakorda on väidetavalt tekitanud situatsiooni, kus olematu ratsaspordiga riikide hääli n.ö. kollektsioneeritakse saavutamaks omale soodsaid hääletamise tulemusi. Ei ole siin ilmas vist midagi uut. Sarnaseid suundumusi oleme tunnetanud Maarjamaa poliitilisel areenilgi. Milline on õige ja asjakohane lahendus, ei oska ilmselt tänasel päeval öelda keegi. Eks aeg annab arutust.
Lumi, lumi ja veelkord lumi
Tänavune talv on üle pika aja meile tavapäraselt talvine. Warendorfis nähti lund viimati väidetavalt vähemalt 20 aastat tagasi. Paraku on lõuna 
pool elavad sakslased lume saabudes olulisemalt rohkem hädas, kui meie siin. Lumetorm, mis minu silmis küll miski eriline torm ei olnud, halvas suures plaanis Saksamaa liikluse päeval, mil pidin naasema kodumaale. Minu rongiplaani muudeti kahel korral. Ebameeldivaim üllatus tabas mind Hamburgis, kus selgus, et rong, mis pidi mind viima Kopenhaagenist väljuvale lennule, ei väljugi. Mis seal siis ikka. Jõudsin neli tundi pärast väljalendu läbi Saksa ja Taani maismaapiiri ning üle mitmete sildade Kopenhaageni lennujaama. Veetsin seal unetu öö, soetasin varahommikul uue lennupileti, võitlesime tunnikese Tallinna kohal uduga ning 35 tundi magamata jõudsin lõpuks Tallinna.
Vasakul pimeduses Hamburgi raudteejaam, kust oleks pidanud väljuma rong Kopenhaagenisse..