Tallinna hipodroomi asutamine oli tihedalt seotud Tsaari-Venemaal toimuvaga. 18. sajandi lõpus pani Venemaa traavlikasvatusele aluse tuntud hobusekasvataja krahv A. Orlov ning 19. sajandi algul alustasid tööd Moskva, Peterburi ja Harkovi hipodroomid.
Ka lätlased avasid 19. sajandi lõpus Riias hipodroomi, mis on tänaseks oma tegevuse lõpetanud. Eesti jäi nendest üritustest esialgu eemale, ehkki üksikud rikkamad eestlased ja mõisnikud traavleid kasvatasid. Enne esimest maailmasõda peeti plaani hipodroomi rajamiseks Eestisse, kuid alanud sõda tõmbas sellele ideele vee peale. Hipodroomi rajamise idee kerkis uuesti üles 1920ndate alguses.
Hipodroomi arhitektiks oli J. Seiffert Saksamaalt, kes oli Saksamaa suuremates linnades selleks hetkeks juba üle 10 hipodroomi planeerinud (Päewaleht, nr. 207, 8 august 1923, vt SIIT). Triumfikaart meenutava hipodroomi värava autoriks oli arhitekt Karl Burman. Pikalt otsiti hipodroomile sobilikku kohta, arutlusel oli hipodroomi rajamine Kadriorgu (Kaja, nr. 238, 14 oktoober 1922, vt SIIT), kuid lõpuks rajati hipodroom Paldiski maanteele, Seewaldi haigemaja ja Baltika telliskivi vabriku vahelisele maaalale (Päewaleht, nr. 207, 8 august 1923). Hipodroomi ehitus läks maksma 25 miljonit marka.
Tallinna Hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Tegu oli pühapäevaga ning tähtsa sündmuse puhul pidas kõne president Konstantin Päts. Oma kõnes märkis Päts, et hipodroom ei kanna vaid meelelahutuslikku eesmärki, vaid aitab tõsta hobuse väärtust ja edendada üldist hobusekasvatust Eestis (Waba Maa, nr. 273, 27 november 1923, vt SIIT) . Suur tribüün mahutas 7000 pealtvaatajat (Kaja, nr. 305, 14 november 1923, vt SIIT).
Et traavleid oli vähe, otsiti hipodroomile sobilikke hobuseid tervest riigist. Nii leiti avapäeval võitnud Nelli, kes saadi Tallinna voorimehelt ning meenutas välimuselt orlovi traavlit. Enne hipodroomile sattumist vedas Nelli paekive Riigikogu ehitusele. Kui algusaastatel kasutati hipodroomil palju Venemaalt pärit orlovi tõugu traavleid, siis hiljem juba kiiremaid ameerika traavleid.
Hipodroomi algus oli paljulubav ja kasumlik, ent õige pea selgus, et hipodroomi pidamine on arvatust kulukam ning hipodroomi majanduslik olukord halvenes (Postimees (1886-1944), nr. 170, 27 juuni 1927, vt SIIT). Pankadele laenumaksete tasumiseks võeti uusi laene, kärbiti auhinnarahasid ja töötajate töötasusid. 1930. aasta kevadel kuulutati osaühing Tallinna Hipodroom maksujõuetuks ja hipodroomi varadele korraldati oksjon.
Hipodroomi omandas Jaan Venter. Hipodroomi rahaline seis oli nii kehv, et meedias spekuleeriti hipodroomi ehituskruntideks jagamisega (Sõnumed (1931-1933), nr. 4, 21 veebruar 1931, vt SIIT). Kuna Venteril puudus totalisaatori pidamise luba, pöördus ta Hobuseasjanduse arendajate ja armastajate ühingu poole. Sõlmiti leping, mille tingimuseks oli, et pärast võistlustega seotud kulude tasumist jääb ülejäänud raha Venterile. 1936. aastal müüs Venter hipodroomi edasi sihtasutusele Hipodroom. Sihtasutuse valduses töötas hipodroom kuni 1940. aastani, mil see riigistati ja nimetati ümber Tallinna Riiklikuks hipodroomiks.
1945. aastal tehti ENSV Põllutöö Rahvakomisariaadlile ülesandeks hipodroom riigistada. Võistlushobused jäid nende omanike kätte, v.a J.Venteri hobusekasvandus. J.Venteri hobusekasvanduse baasile loodi traavlite kasvatusega tegelev Harku-Järve sovhoos, mis 1955. aastal muudeti aiandussovhoosiks ning hobusekasvatus likvideeriti. Sellega lõppes riiklik traavlite kasvatamine.
Hipodroomil hakkasid uued tuuled puhuma 1961. aastal, kui ühineti Tori näidissovhoosiga. 1966. aastal sai hipodroomi direktoriks Anton Mölder, kelle juhtimise ajal võistlesid Tallinna hipodroomil tuntud Soome võistlejad (1977. aastal) ja eestlased said Soome võistlema.
Varasemast hoonestusest on tänaseks säilinud vaid üks 1938. aastal valminud tallidest. Restoranihoone hävines sõja ajal ning 1961. aasta tulekahjus tribüün ja kontorihoone. Praegune hoonetekompleks on ehitatud pärast 1961. aastal toimunud tulekahju.
Hetkel kolib Tallinna hipodroom Saue valda Tuula külla. Tallinna hipodroom on andnud ainest mitmele teosele. Näiteks ilmus 2017. aastal Tiina Seier-Zõbin sulest raamat “Aastad Tallinna hipodroomiga” (müügil Apollo raamatupoes, vt SIIT) ja tänavu on valminud ka dokumentaalfilm “Hipodroom”, vt lähemalt SIIT.
Käesoleva artikli kirjutamisel on kasutatud Sirje Pallo raamatut “Tallinna Hipodroom 1923-1998” ja DIGARi arhiivi.