Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Birgit Kranich (25), Suvise Ponikarika võitja 2009. a kõrgusel 85 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Vanaisal oli enne minu sündi hobuseid Jõgevamaal, nii et saan öelda et hobustega olen kokku puutunud väga varakult. Tõsisemalt alustasin ilmselt 9. eluaastast. Meie pere poni tuli meie ellu 2005. aastal Võrumaalt, ta oli kaheaastane Eesti ratsaponi. Nimeks Amor. Kusjuures Amori isa oli sündinud vanaisa juures ja kasvas Miko tallis, kus õppisin ratsutama. Amor sai sellel aastal 15-aastaseks, hetkel on ta Kukrumäel, kus ta on loodetavasti heaks õpetajaks lastele. Oluline on siiski klapp, sest ta ei sobi kõikidele. Ta võib olla tulise iseloomuga, aga sel juhul tuleb kannatlik olla ja ta saab minu pilgust ja häälest aru, kui mulle ei meeldi tema “kiusamine” ja seetõttu hoiab end ilusti tagasi. Muidu on ta tore kutt. Eelkõige me lihtsalt nautisime kogu perega võistlusi. Ja kui häid tulemusi ka tuli, oli see lihtsalt boonus. Tõeline rõõm ja usaldus tuleb poni ja ratsaniku koostöö kaudu. Amor on eriline pereliige. Lõbusaid mälestusi on meie peres piisavalt. Näiteks Amor oli tihti meie hoovis vabalt, kõndis maja ja talli vahel ning kui suvel oli aken lahti, siis pistis ta pea sisse. Kuna söögilaud oli just Amori lemmikakna juures, siis mu isale meeldis sageli panna leiba taldrikule spetsiaalselt Amori jaoks. Ponipoiss oli nii viks ja viisakas, et sõigi leiba taldrikut lõhkumata ära.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Tuleb mõelda eelkõige omavahelisele klapile. Teadsin, milleks poni võimeline oli ja poni teadis, mida ma soovisin. Minul pole kunagi olnud kõhklusi poni suhtes, pigem enda suhtes. Kindlasti tuleb leida treener, kes oskab jagada tarkusi ja olla vajadusel rahukohtunik juhul kui koostöö poniga ei klapi. Ja ei tohiks unustada nautida igat hetke, ka ebaõnnestumisi, sest nendest on alati midagi õppida. Iga kord kui sadulasse istusin, pööras Amor oma pea minu poole. Annan alati talle tüki suhkrut või midagi head ja teeme oma soojendust. Pere toetus on super. Nad ei sundinud kunagi, nad lihtsalt elasid kaasa ning lohutasid kui midagi valesti läks. Takistussõidu valisin, sest meid kõnetas see väga ja nägin Amori võimeid vabahüpetel. Võiks öelda, et Amorile meeldis olla showmees. Niipea kui Amor nägi stardivalmis autot treileriga, läks ta rõõmuga (ja kiiruga) enne mind treilerisse. Ilmselt teda motiveeris päts leiba rohkem peale võistlust kui tükk suhkrut enne soojendust.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Ponikarikarikal osalemine annab võimaluse pere ja ägedate võistluskaaslastega aega veeta. Samuti annab Ponikarikas võimaluse tegeleda ratsutamisega ja mõelda, kas ehk see on ala, millega tegeleda tõsisemalt ka 10 aasta pärast.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Ilmselt Juurimaa tallis. Riskisin ja valisin otseteid ja Amor üllatas võimsa esitusega mindki.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja millise hobusega?
Mina ei võistle hetkel, soojema ilma korral teen pigem trenni teiste hobustega.