Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Mariann-Krõõt Mätas (21), Suvise Ponikarika võitja 2010. a kõrgusel 85 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Regulaarsete ratsatreeningutega alustasin juba viie aastasena oma vanaema Anne Lahesoo tallis, Keskküla talus, kus treenin siiani. Hobuste ja tallieluga olen olnud seotud põhimõtteliselt sünnist saati. Minul on olnud kolm põhilist poni, kellega poniklassis konkureerisin – Reliikvia, Alarm ja Hidalgo. Ilmselt just Alarm oli see, kellega tegin kõige rohkem starte. Hüüdnime temale välja ei kujunenud, lemmikmaiused olid temal kohe kindlasti porgandid ja kuivatatud leib. Tema kui poni puhul oli eriline see, et ta ei andestanud ka ratsaniku pisemaid vigu, seega võis tihti juhtuda takistuste maha ajamisi.
Vaata kuidas Mariann-Krõõt ja poni Alarm Vändras kunagi koos hüppasid siit.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Kindlasti on nii takistussõidus kui ükskõik millisel muul ratsaspordialal kõige tähtsam koostöö ja klapp oma hobuse või poniga. Minu arvates ongi see eelduseks, et saavutada stabiilselt häid tulemusi. Muidugi võib alati juhtuda apsakaid. Koostöö tekkimiseks tuleb pühenduda ja pidevalt eesmärgipäraselt treenida. Minu puhul osutus takistussõit valituks just seetõttu, et vanaema tallis sellega tegeleti. Takistussõit annab mõnusa adrenaliinilaengu ning tundub, et takistussõit oli just õige valik!
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Ponikarikal peaks osalema, kuna see on lastele suurepärane võimalus võistlusspordiga alustamiseks, võistelda kindlas klassis koos omasugustega ning tagada pidev areng. Ponikarikal on võimalik panna ennast ja oma poni pidevalt proovile Eesti ponide paremikuga, kus on tunda tugevat konkurentsi. Kui konkurentsi ei ole, siis on võistluslik areng pea olematu.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Seoses Ponikarikaga ei meenugi kohe ühtki võistlust, mis oleks olnud teistest ägedam – kõik need aastad poniklassis on olnud kõige ägedamad! Kuid kindlasti oli meeldejääv Eesti Meistrivõistlused 2010. Selleks aastaks olime poni Alarm’iga saavutanud suurepärase koostöö ning tulime Eesti meistriteks poniklassis. See võimas tunne nii lihtsalt ei unune!
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Hetkel ma ei tegelegi aktiivselt võistlusspordiga. Olen keskendunud pigem noorte hobuste treenimisele ja laste juhendamisele treeningutel. Pärast poniklassi võistlesin mõne aasta imetoreda pisikese hobuse Kent Lakes’iga kuni 115 cm parkuure. Eelmise aasta võistles ta edukalt harrastajate klassis. Hetkel sõidan Kent Lakes’i 5-aastase järglase Karmaga, kellega eelmisel aastal olime Noorponide tšempionaadil 4-aastaste ponide arvestuses parimate hulgas.
