Aleksander Belekhov on viimastel aastatel sageli Eestis võistelnud, mistõttu ei ole ta meie publikule võõras. Seetõttu otsustasime Venemaa sportlastest intervjueerida just Aleksandrit, kes asub juba ülehomme võistlustulle Ruilas toimuval Kevadtuuri nimelisel rahvusvahelisel takistussõiduvõistlusel, kus ta on ka varasemalt noppinud mitmeid auhindu.
Alustame algusest. Kus ja millal sattusid ratsaspordi juurde?
Ratsaspordi juurde tõi mind ema. Alustasin treeningutega kümneaastaselt. Treenisin tollase Leningradi keskses ratsakoolis, tegin seda
kuni 18aastaseks saamiseni, mil mind võeti sõjaväkke. Armeeteenistusest naastes töötasin kaks kuud ja siis tekkisid mul sponsorid erastruktuuridest. Siis läksin mitmeks aastaks tööle välismaale. Töötasin Saksamaal ja Itaalias.
Kas välismaal oli ainult töö, või osalesid ka võistlustel?
Veidike ka võistlesin, enamus aega kulus siiski tööle hobustega. Mingil hetkel tulin uuesti kodumaale tagasi ja siis jõudsin järeldusele, et iga kord naastes jõuad justkui uude kohta ja tuleb alustada algusest. Otsustasin siis jääda Venemaale ja hakkasin otsima kohalikke sponsoreid.
Liding Light, Ruila Rahvuste Karikas 2012
Tundub, et sponsorite otsimine andis positiivse tulemuse?
Küllaltki. Murrang toimus veidi rohkem kui kaheksa aastat tagasi, mil leidsin sponsorid, kes suutsid soetada tasemel hobused ning mul avanes võimalus hakata võistlema rahvusvahelisel tasemel. Pärast seda olen osalenud pidevalt praktiliselt kõikidel meie regioonis toimuvatel rahvusvahelistel turniiridel. Kolm aastat tagasi vahetusid mul sponsorid, kes täna teevad veelgi suuremaid investeeringuid ning minu võimalused osaleda rahvusvahelistel võistlustel on järjest suurenenud. Praegu töötame koos sponsoritega selle nimel, et jõuda üha kõrgema tasemega võistlustele.
Järjekordne võit Ruilas, Kevadtuur 2012, Liding Light
Kui palju Sul hetkel hobuseid töös on?
Täna on viis n.ö. vana hobust, kaks küllaltki perspektiivikat seitsmeaastast ja üks kuueaastane. Lisaks on kolm päris noort – kolmesed, neljased.
Bivaldi, Ruila Rahvuste Karikas 2012
Millised on plaanid tänavuseks (2013. a.) hooajaks?
Aastat alustasin kolme lõunapoolse turniiritsükliga – Sunshine Tour Hispaanias, Arezzo tuur Itaalias ning kolmenädalane tuur Austrias Magna Racinos. Need turniirid on väga kasulikud eriti noortele hobustele. Esiteks ei panda seal koheselt üles liiga raskeid radasid, teiseks on arvestataval hulgal starte, mis annab ülihea võimaluse hobustele kogemusi anda.
Alveja, 6-7a hobuste sõit Ruila Kevadtuuril 2012
Praegu on plaan osaleda kõikidel meie regiooni plaanitud rahvusvahelistel võistlustel. Seda võimaldab tänane hobuste hulk – ühel nädalavahetusel saan hüpata ühtede, teisel nädalavahetusel teistega. Kõik saavad parajalt võistlusi ja puhkust nende vahel.
Räägi veidike lähemalt oma praegustest põhihobustest.
Number üks on mul hetkel 14aastane Liding Light. Teda hoian ma ainult kõige olulisemateks startideks. Liding on väga heade kiiruslike omadustega ja samas suudab hüpata kõige kõrgeimaid parkuure. Ainuke probleem, mis temaga on, seiseneb selles, et ta ei hüppa veekraavi. Olen sellega leppinud ja nüüd ma valin temale pigem rajad, mis kraavi ei sisalda.
Liding Light, Ruila Kevadtuur 2012
Number kaheks pean täna Laurissinit, kelle mu sponsor muide Eestist ostis. Hobune on väga võimas. Eelmisel hooajal oli plaan kaheksaaastase Laurissiniga lõpetada 145 cm tasemel, kuid olukord kujunes selliseks, et tuli neljal korral hüpata 160 cm kõrguseid parkuure. Need on hetkel kaks põhilist.
Laurissin, Ruila Rahvuste Karikas 2012
Vigastuspausilt on tagasi tulnud Vilandro, kelle jällegi ostsime Eestist. Vilandro ei ole just kõige kiirem hobune, kuid see-eest võimas. Temaga olen korra ka õnnetult kukkunud – 2010. aastal Leedus Vazgaikiemise võistlustel kukkusime pärast veekraavi ja ma murdsin käe.
Vilandro K. Vazgaikiemis 2011
Vilandro K. Ruila Kevadtuur 2011
Räägime veidike ka Eestist. Sul on Eestis mitmeid sõpru, oled meil palju võistelnud. Kui võrrelda Eesti ratsasporti Venemaal toimuvaga ja miks mitte ka Saksamaa ja Itaaliaga, kus oled samuti töötanud ja võistelnud, siis mida ütled?
Eestis meeldib mulle enim see, et võistluste korralduslik tase on hea. Valitseb kord ja korrektsus. Väga tasemel on Eesti tehniline sekretariaat, kõik toimib kiiresti ja veatult, info on vajadusel alati kättesaadav. Ega muidu teie omasid ei oleks ju ka Leetu tööle kutsutud (toim. – eestlased on mitmel aastal Vazgaikiemise rahvusvaheliste võistluste brigaadis olnud).
Laurissin, TIHS 2012 (sõidu võit tuli tegelikult hobusel Liding Light)
Lisaks on Eestis kõik rahulik ja kodune. Alati on sõitude vaheaegadel showprogramme, kogu aeg on midagi teha. Kui võrrelda Moskva võistlustega, siis selge see, et seal on palju rohkem raha: kõik on justkui värvilisem ja näeb rikkam välja.
Eestlaste kohta liigub väga palju anektoote. Olles palju meil ringi liikunud, kas oled ka elus tüüpilisi anektoodijuhtumeid avastanud?
Naerab. Ei, ei ole. Minu head sõbrad Gunnar Klettenberg ja Urmas Raag ei ole sugugi sellised üliaeglased anektooditegelased. Neil mõlemal on väga hea huumorisoon. Väga hästi saame läbi ka Rein Pilliga. Eks mul ole nende kolmega ühiseid mälestusi: sündisime ju kõik nõukogude ajal, teenisime nõukogude armees, olime osalised tollases spordisüsteemis jne. Aga kokkuvõtteks küsimusele võin öelda, et need sõbrad küll nendesse levinud anektootidesse ei sobi.
Üks parimaid sõpru Eestis on Urmas Raag
Lõpetuseks ütle, kas Sul on maailma tipptakistussõitjate hulgas keegi, keda pead oma iidoliks?
On. Väga austan Marcus Ehningut. Miks? Mulle meeldib tema stiil, sõidus on ta praktiliselt veatu. Väga kultuurne ratsutaja. Ta on pikka aega tipus püsinud, mille aluseks loomulikult tõsised tulemused.
Liding Light, Vazgaikiemis 2011