Andres Tuvi on FEI ametliku veterinaarse delegaadina kontrollinud erinevate dopingute kasutamist mitmetel rahvusvahelistel võistlustel nii Eestis kui ka välismaal. Tema sõnutsi on keelatud ained taunimisväärsed ja nende kasutamine toob kaasa karistuse FEI-lt, aga ka kohalikust loomakaitseseadusest lähtuvalt.
Harjumaa Veterinaarkeskuse juhataja asetäitjana oskab Tuvi hinnata ka hobusepidamistingimuste üldist olukorda Eestis, mis tema hinnangul on väheseid erandeid arvestades head.
FEI ametliku delegaadina kontrollite rahvusvahelistel võistlustel muuhulgas ka hobuste jalakaitsmeid. Miks?
Kaitsmete kontrolli nõutakse FEI poolt juba ligikaudu viis aastat. On olnud mitmeid vahelejäämisi, sest kaitsmete vahele mahub palju.
Esiteks ei tohi kaitsmed olla väga rasked. Teiseks pannakse kaitsmetele alla teravaid määrdeid ja tõmmatakse kaitse tihkelt kinni. Määre põletab nahka, tekitab valu. Mõnele hobusele mõjub see nii, et ta tõstabki jalgu kõrgemale. Tegelikult võikski seda nimetada piltlikult mehhaaniliseks dopinguks. Lisaks kasutatakse kahjuks treeningutelgi sarnaseid ebaseaduslikke võtteid. On olnud juhuseid, kus kaitsmete vahele pannakse teravaid asju, põhjustades olukorda, kus hobune kardaks haiget saada ja hakkaks hüppel jalgu kõrgemale tõstma.
Meie võistluste ajal vaatame selle värgi üle, et poleks midagi vahele või alla pandud ja kõik oleks korras.
Foto: Sven Kristjansen
Mis juhtub siis, kui keegi sellise asjaga vahele jääb?
Mis juhtub? See on võrreldav dopingu kasutamisega. Põhimõte on sama.
Nii et võistluskeeld?
Võistluskeeld või trahv, mitu võimalust on selle juures. Ja kui meil on kahtlus, et midagi on peale määritud, võime need kaitsmed ära võtta ja saata dopingulaborisse.
Kui kaitsmete vahelt avastame mingi orgi või teise terava asja, siis läheb kohapeal klaarimiseks. Ja kõik see on võrdsustatud dopinguga.
Vahest tundub järgmine küsimus pisut rumalgi. Kui kaitsmete vahel on midagi teravat, kas siis ei peaks järgnema menetlus loomakaitse seaduse järgi?
Jah, selliseid juhtumeid käsitleb ka loomakaitseseadus. Lisaks on veel omad karistused sätestanud FEI.
Tegelikult on nii. Kui eelpool kirjeldatud vahejuhtum leiab aset rahvusvahelistel võistlustel, siis on karistajaks FEI. Kui jama toimub meil Eestis, mõnel rahvuslikul võistlusel, siis karistatakse lähtuvalt meil kehtivast loomakaitseseadusest.
Ühe asja eest kahte karistust ei tule, kuid piltlikult võiks öelda, laks tuleb ikka. Siinkohal lisan, et FEI poolne karistus on alati karmim.
Palju on teie praktikas selliseid juhtumeid aset leidnud?
Ausalt öeldes ei ole mina ühtegi leidnud. Aga, kui meelde tuletada, siis viimastel maailmameistrivõistlustelgi oli üks vahelejäämine. Seal leiti mingisuguse aine määrimist, selle tuvastamine ja välja selgitamine oli pikk protsess. Nii et ikka leitakse.
Vasakul: Andres Tuvi. Foto: Külli Tedre
Oskaksite äkki kirjeldada, milliseid erinevaid dopinguvorme hobuste puhul üldse kasutatakse? Või on see suur saladus?
Ei, ei ole saladus. Hobuselt, sarnaselt sportlastele võetakse uriini- ja vereproov, mis saadetakse laborisse. Hobuste puhulgi on süsteem analoogne inimestele tehtava kontrolliga. Keelatud aineteks loetakse kõiki aineid, mis vähegi võivad hobuse saavutusi tõsta.
On olemas ka aineid, teatud anesteetikume, mis varjavad teatud valusid. Näiteks, hobusel on mõni lihas valus, ta saab valuvaigistit ja parandab sel viisil oma tulemust. Lühidalt, keelatud on kõik ained, mis mingilgi moel tõstavad hobuse saavutusvõimet. Täiesti keelatud on igasuguste ravimite tarvitamine neli päeva enne võistluse algust.
Ja juhul, kui neid aineid kasutatakse, siis FEI on väga karm?
Jah, on. Muidugi on olemas ravimeid, mida võib kasutada võistluste ajalgi, juhul, kui selleks on vajadus. Need ained pole saavutuste tõstmisega seotud. Näiteks antibiootikumid.
Samuti on lubatud kuuma ilma puhul kasutada teatavaid aineid. Kuid nende kasutamine peab olema paberil kirjas, tehnilisel delegaadil peab olema nendest ülevaade. Loomulikult tuleb küsida ka luba. Kui luba on olemas, siis on kasutamine lubatud.
Dopingu kasutamist kontrollitakse ratsanike puhulgi?
Täpselt, ratsanikke kontrollitakse samamoodi. Põhimõtteliselt sport on sport ja asi peab puhas olema.
Riia MK etapil oli teil võimalus suhelda oma Läti kolleegidega, kes käisid võistlust kontrollimas. Kas sellised kontrollkäigud on ebatavalised, või vastupidi leiavad kolleegid kiiresti ühise keele?
See on täiesti normaalne töö, seda ka meie juures Eestis. Seaduste järgi peame käima kontrollimas kõiki selliseid üritusi, millel osalevad loomad. Mitte ainult hobused, vaid ka näiteks koerad ja kassid. Kõik näitused ja võistlused peavad olema registreeritud süsteemis ning nende korraldamiseks peab olema ka vastav luba.
Tegemist pole muidugi lauskontrolliga, kus igal võistlusel käiakse uurimas ja torkimas. Lihtsalt, kui üks võistlus on määratud kontrollnimekirja, siis inimesed tulevad kohale. Vaadatakse, kas korras on dokumendid, hobuste puhul on oluline nende pidamise kord – boksikohad, söök ja jook. Selles pole midagi eripärast ning see on täiesti rutiinne kontroll.
Veterinaarülevaatusel Incukalnsis. Foto: Vladislavs Rutkovskis
Tegelikult peabki sündmusest olema konkreetne ülevaade, vältimaks pahandusi. Meilgi kaebavad ju tihti ratsasporti mitte puutuvad inimesed, et suvel on hobustel liiga kuum ja talvel ilma tekita väljas olles liiga külm.
Samas unustatakse palju ja hakatakse kõike võtma enda mõõdupuu järgi ning lõppkokkuvõtteks dramatiseeritakse olukorda üle. Arvatakse, et kui minul on külm, siis on külm ka hobusel või vastupidi. Päris nii see siiski pole. Hobused on olnud inimestega pisut sarnasemates tingimustes ainult viimased sada aastat. Enne seda on nad kuidagi ikka ise hakkama saanud ja nii on ka tänapäeval.
Teie enda ametikohalt vaadates, kas Eestis on hobusepidamisega kõik korras või näete vahel olukordi, m
is kohe kuidagi ei sobi?
Eesti suuremates tallides on olukord vägagi normaalne. On natuke paremaid, natuke halvemaid kohti. Samas leidub ka üksikuid metsaspidajaid, kuhu külalisi eriti tihti ei satu ja kus pahatihti võib leida tõsiseid probleeme. Põhilisteks muredeks on kabjad, mis pole paar aastat seppa näinud ja on täiesti "metsa" kasvanud. Samuti on ruumid, kus hobust peetakse madalad, pimedad ja räpakad. Neid ei satu ette küll eriti tihti, samas on alati üksikuid, kes ei soovi ega oska hobust pidada.
Paremal foto: Külli Tedre
Tegelikult ei saagi suuremad tallid räpakust ja möödalaskmisi enesele enam lubada. Kui nad on suunatud külalistele, siis juhul, kui hobused on kõhnad, boksid, ütleme eesti keeles ilusti – sitased, siis inimene sinna teist korda tagasi ei lähe. Ta ei leia enam positiivset emotsiooni.