Audruranna klubi kahevõistlus oli vahva kogemus

Audru vallas Sassi tallis tehti omalaadset ajalugu. Hiljuti loodud Audruranna Ratsaspordiklubi eestvedajad tõendasid, et Pärnumaalgi on olemas maneež, kus talvel saab korraldada heal tasemel ratsavõistluseid. Klubi korraldas veebruari teisel nädalavahetusel vahva kahevõistluse.

Katlana podisevas Sassi tallis võis nädalavahetusel kohata ratsariietuses lapsi, samuti soliidseid pereemasid, ligikaudu kuutkümmet võistlusstarti oli uudistama kogunenud sadakond pealtvaatajatki.

Talli perenaine Malle Aava vastas küsimusele, miks korraldati keset talve selline üritus lühidalt, tema arvates pakub võistluse korraldamine lihtsalt lõbu. “Tegelikult on sellise võistluse korraldamine puhas fun. Eriti siis, kui abilised ja korraldustoimkond on head,” selgitas Aava.

Kõik lõid heameelega kaasa

Teine võistluse korraldaja Siret Tammekänd oli arvamusel, et võistlus, selle läbiviimine ja toetajate-sponsorite leidmine kulges ladusalt: “Rahalist toetust saime Kultuurkapitalilt, aitas meid veel Audru vald. Auhinnaks olid OÜ Dietz Ratsakaubad kinkekaardid. Kuid eelarve oli meil siiski ainult kümne tuhande krooni ringis. Hakkama saime tegelikult tänu paljude entusiasmile, kes oma töö eest sellel kahel päeval raha ei küsinud. Kõik osalesid võistluse korraldamisel peamiselt lõbu pärast.”

Rahulduse kaks päeva väldanud võistlusest said nii korraldajad, vähesed palgalised, võistlejad kui pealtvaatajad.

Tütre esimest starti vaatama tulnud Teet Suursild leidis fotoaparaadiga askeldamise vahel mahti kommentaariks: “See on esimene ratsavõistlus, kus ma üldse olen, mulle meeldis.”

Emotsiooniderohkem oli harrastussportlaseks kehastunud Kati Murutar, kes kiitis ohtralt võistlusratsut, korraldajaid, ilma ja lõpeks oma tulemustki: “Hurraa, tulin üldarvestuses teiseks!”

Pealtvaatajatel, isadel-emadel, sõpradel-sugulastel oli siiski rohkem tegemist võistlejate ergutamise, võistlusratsude jalutamise ja hobusetekkidega sagimisega. Uues “ametis” võis näha ka kunagist abilinnapead Mart Allikutki, kes näiliselt torisedes jalutas tütar Eliisabeti võistlushobust. “Mis seal parata, ikka tuleb kaasa lüüa,” lisas ta pisut pahuralt.

Uut võistlust ei pea kaua ootama

Võistlust, korraldajaid ja, peaasi, võistlejaid kiitsid lõpuks kõik. Teenekas treener Kaie Kangur oli oma sõnade järgi toimunust suisa hämmastunud: “Ma ei suuda siinseid lapsi ja eriti nende vanemaid ära kiita. See tall on ju linnast nii kaugel. Kuidas leitakse küll selline tahtmine ja võimalus sõita Pärnust nii kaugele treeningule? Olen ise lapsevanem ja vedanud tütart Tallinnast 50 kilomeetri kaugusele ratsutama. Kevadel, suvel ja sügisel on see küll võimlik, kuid talvel palju raskem,” ütles Kangur. Kogenud koolisõidutreenerina leidis Kangur aega kiitmaks võistlejaidki: “Kuigi tehti vigu ei ole võistlejate kohta midagi halba öelda. Pigem vastupidi.”

Rajameister Kristjan Lepp lisas: "Vaadake, et te sellest võistlusest ikka kirjutate ka, jumala äge on!"

Mõlemad võistluspäevad said lõpu talli restoranis autasustamiste, kohvi ja pirukatega. Taustaks võistlustest tehtud film ja treenerite, kohtunike ja rajameistrite õpetussõnad.

Korraldajad andsid lubaduse, et järgmist võistlust ei tule eriti kaua oodata. “Kahju ainult, et mitmed võistlejad, kes lubasid juba seekord tulla, seda siiski teha ei saanud,” lisas Aava.

Huvitatud leiavad võistluse tulemused kalendri rubriigist.